Lennureis
Pikk ja tüütu lennureis algas toreda saatmistiimi ilmumisega lennujaama. Tänan kõiki, kes mõtlesid (sel raskel hetkel ;)) minu peale!
Kuna lendasin Aerflotiga, siis väikesed eelarvamused ja kõhklused selle lennukompanii suhtes muidugi olid, ja need ei olnud asjatud. Aga õnneks läks kõik ikka hästi ja ladusalt.
Kõigepealt asjade pakkimisest. Ma ju tulin Hiinasse terveks aastaks. Henanis on pehme kliima, talveasju kaasa vedama ei pea. Olen väga hea pakkija, sest suutsin kõik oma träni mahutada ühte suurde Samsonite’i kohvrisse. Kogu elektroonika oli väikeses seljakotis minuga kaasas. Sellegipoolest selgus lenujaamas, et kohver kaalus 33 kilo! See oli ka Samsonite’le vist piir, sest Pekingis sain oma kohvri kätte küll mõne mõlgiga, kuid ta püsib ühes tükis koos ja funkab, ja see on peamine. Ma ju vedasin kaasa ka kingitusi hiinlastele, mõned pudelid alkoholi ja poolekilose paki kohvi mustadeks päevadeks. Kohviga on Hiinas lood kehvad, eks ma siis ei joo seda enam, aga hea on teada, et igaks juhuks on väike varu olemas.
Moskvas lennukilt maha tulles tuli minna transiitalasse check inni. Ja seal olid tööl toredad nõukogude baabad, kes ei ütle ei „tere” ega „palun”. Passikontrolli mutt – selline keskealine blondeeritud krõõp – ütles tervituse asemel väga konkreetselt: „Tak, otkuda, kuda?” Ma siis vastasin, et „v Pekin” ja see oligi kogu viisakas vestlus.
Samamoodi läbivalgustaja-tädid – Tallinna ja Moskva lennujaamadel on erinevad turvanõuded. Tallinnas tuleb läpakas kotist välja võtta, Moskvas aga hoopis kingad jalast. Ei mingeid viisakusvormeleid, nt samast väravast, kuid veidi varem läks ka Varssavi lennuk ja hiinlased kui tuntud trügijad olid ummistanud turvakontrolli, samal ajal kui poolakad viisakalt järjekorras seisid. Poolakate jaoks läks asi ühel hetkel väga kiireks ja siis need kontrolli-mutid röökisid üle saali: „Varšava!” Sellest pidid siis kõik reisijad õiged järeldused tegema.
Samamoodi pardakaardi rebijad tädid – ei mingit „palun” ja „head reisi”, vaid hoopis põrnitsevad tigedalt reisijaid, kes neil ei lase omavahel mõnusalt lobiseda, vaid muudkui trügivad lennukile ja sunnivad neid pardakaartide kontse rebima.
Šeremetjevo 2 on üsna kole ja räämas lenujaam, seal on küll käimas ümberehitustööd, millest teavitatakse ka reisijaid ja palutakse vabandust ebamugavuste pärast. Arvututel lae alla riputatud ekraanidel jooksevad vahetpidamata reklaamid vaheldumisi lennujaama direktori jutuga, kui tore saab ikka lennujaam olema, kui ümberehitustööd lõpevad. Lennuaegu näitavad tabloosid on tunduvalt vähem muideks.
Moskvast Pekingisse läks üsna suur lennuk, ca 200 reisijaga pardal. Enamik muidugi hiinlased ja eriti nõmedad olid mingid keskealised hiina jorsid, kes oleks olnud justkui ärimehed (ainult meestest koosnev grupp, kes ostsis lennujaamast mõttetult kallist vene träni kottide kaupa kaasa, muuhulgas ka merevaigust kõrvarõngaid ja kaelakeesid oma naistele, mida nad siis lennukis võrdlesid). Samas, ärimeeste jaoks olid nad liiga räpakalt riides. Kui silmapiirile tuli mõni blondeeritud ja ülirinnakas Aerofloti töötajanna, siis nendel jorssidel oli neid hea omavahel kommenteerida. Teine suur grupp oli poola penskaritest koosnev turismigrupp ja siis mõned üksiküritajad nagu nt mina. Mõtlesin, et loodetavasti ei satu mõni selline norskav ja peeretav hiina jorss mulle pinginaabriks.
Õnneks sattus aga minu pinginaabriks ülipisike ja –kleenuke hiina tüdruk, kes oli ilmselt tudeng ja õppis venemaal, sest ta vene keel, nagu hiljem selgus, oli üsna hea. See oli hea, et ta oli väike ja lühikeste jalgadega, sest aerofloti pingivahed ei olnud just liiga laiad, pidevalt üritasin oma põlvi kuskile sätida, et natukenegi mugavam oleks. Eks see lennureis oli üsna piinarikas, sest väljalend lükkus tund aega edasi, sest rajad olid kõik täis ja ei antud meie lennukile kuidagi stardiluba.
Nõukogude teenindustiil jätkus ka lennukis, st stjuuardessid ei viitsinud naeratada ega viisakusvormeleid kasutada. Kui minu naaber küsis tomatimahla, siis oli stjuuardess sellest häiritud ja lõi topsi üsna vihaselt ja hooga talle lauda. Et sealjuures tomatimahla minu varrukale läigatas, ei häirinud teda sugugi ja loomulikult ta ei vabandanud. Igatahes käisid stjuuardessid kogu aeg tigedate nägudega ringi, nii et oleks võinud arvata, et nad on eestlased ;)). Seega jah, ei soovita ma Aerofloti eriti teile, kaaluge muid võimalusi.
Seevastu hiina teenindajad naeratavad ja kummardavad, vähemalt välismaalastest klientide ees.
Kuna lendasin Aerflotiga, siis väikesed eelarvamused ja kõhklused selle lennukompanii suhtes muidugi olid, ja need ei olnud asjatud. Aga õnneks läks kõik ikka hästi ja ladusalt.
Kõigepealt asjade pakkimisest. Ma ju tulin Hiinasse terveks aastaks. Henanis on pehme kliima, talveasju kaasa vedama ei pea. Olen väga hea pakkija, sest suutsin kõik oma träni mahutada ühte suurde Samsonite’i kohvrisse. Kogu elektroonika oli väikeses seljakotis minuga kaasas. Sellegipoolest selgus lenujaamas, et kohver kaalus 33 kilo! See oli ka Samsonite’le vist piir, sest Pekingis sain oma kohvri kätte küll mõne mõlgiga, kuid ta püsib ühes tükis koos ja funkab, ja see on peamine. Ma ju vedasin kaasa ka kingitusi hiinlastele, mõned pudelid alkoholi ja poolekilose paki kohvi mustadeks päevadeks. Kohviga on Hiinas lood kehvad, eks ma siis ei joo seda enam, aga hea on teada, et igaks juhuks on väike varu olemas.
Moskvas lennukilt maha tulles tuli minna transiitalasse check inni. Ja seal olid tööl toredad nõukogude baabad, kes ei ütle ei „tere” ega „palun”. Passikontrolli mutt – selline keskealine blondeeritud krõõp – ütles tervituse asemel väga konkreetselt: „Tak, otkuda, kuda?” Ma siis vastasin, et „v Pekin” ja see oligi kogu viisakas vestlus.
Samamoodi läbivalgustaja-tädid – Tallinna ja Moskva lennujaamadel on erinevad turvanõuded. Tallinnas tuleb läpakas kotist välja võtta, Moskvas aga hoopis kingad jalast. Ei mingeid viisakusvormeleid, nt samast väravast, kuid veidi varem läks ka Varssavi lennuk ja hiinlased kui tuntud trügijad olid ummistanud turvakontrolli, samal ajal kui poolakad viisakalt järjekorras seisid. Poolakate jaoks läks asi ühel hetkel väga kiireks ja siis need kontrolli-mutid röökisid üle saali: „Varšava!” Sellest pidid siis kõik reisijad õiged järeldused tegema.
Samamoodi pardakaardi rebijad tädid – ei mingit „palun” ja „head reisi”, vaid hoopis põrnitsevad tigedalt reisijaid, kes neil ei lase omavahel mõnusalt lobiseda, vaid muudkui trügivad lennukile ja sunnivad neid pardakaartide kontse rebima.
Šeremetjevo 2 on üsna kole ja räämas lenujaam, seal on küll käimas ümberehitustööd, millest teavitatakse ka reisijaid ja palutakse vabandust ebamugavuste pärast. Arvututel lae alla riputatud ekraanidel jooksevad vahetpidamata reklaamid vaheldumisi lennujaama direktori jutuga, kui tore saab ikka lennujaam olema, kui ümberehitustööd lõpevad. Lennuaegu näitavad tabloosid on tunduvalt vähem muideks.
Moskvast Pekingisse läks üsna suur lennuk, ca 200 reisijaga pardal. Enamik muidugi hiinlased ja eriti nõmedad olid mingid keskealised hiina jorsid, kes oleks olnud justkui ärimehed (ainult meestest koosnev grupp, kes ostsis lennujaamast mõttetult kallist vene träni kottide kaupa kaasa, muuhulgas ka merevaigust kõrvarõngaid ja kaelakeesid oma naistele, mida nad siis lennukis võrdlesid). Samas, ärimeeste jaoks olid nad liiga räpakalt riides. Kui silmapiirile tuli mõni blondeeritud ja ülirinnakas Aerofloti töötajanna, siis nendel jorssidel oli neid hea omavahel kommenteerida. Teine suur grupp oli poola penskaritest koosnev turismigrupp ja siis mõned üksiküritajad nagu nt mina. Mõtlesin, et loodetavasti ei satu mõni selline norskav ja peeretav hiina jorss mulle pinginaabriks.
Õnneks sattus aga minu pinginaabriks ülipisike ja –kleenuke hiina tüdruk, kes oli ilmselt tudeng ja õppis venemaal, sest ta vene keel, nagu hiljem selgus, oli üsna hea. See oli hea, et ta oli väike ja lühikeste jalgadega, sest aerofloti pingivahed ei olnud just liiga laiad, pidevalt üritasin oma põlvi kuskile sätida, et natukenegi mugavam oleks. Eks see lennureis oli üsna piinarikas, sest väljalend lükkus tund aega edasi, sest rajad olid kõik täis ja ei antud meie lennukile kuidagi stardiluba.
Nõukogude teenindustiil jätkus ka lennukis, st stjuuardessid ei viitsinud naeratada ega viisakusvormeleid kasutada. Kui minu naaber küsis tomatimahla, siis oli stjuuardess sellest häiritud ja lõi topsi üsna vihaselt ja hooga talle lauda. Et sealjuures tomatimahla minu varrukale läigatas, ei häirinud teda sugugi ja loomulikult ta ei vabandanud. Igatahes käisid stjuuardessid kogu aeg tigedate nägudega ringi, nii et oleks võinud arvata, et nad on eestlased ;)). Seega jah, ei soovita ma Aerofloti eriti teile, kaaluge muid võimalusi.
Seevastu hiina teenindajad naeratavad ja kummardavad, vähemalt välismaalastest klientide ees.
posted by Katrin at
11:36 PM
