Mis saab edasi

Asjalood kujunesid selliseks, et kandideerisin suvel ühel huvitaval konkursil ja tegin (raske südamega) otsuse jääda nüüd hoopis Eestisse tööle.

Küllap saan minna Hiinasse millalgi tulevikus, kui Eestist jälle ära tüdinen.
Seni siis mõningane paus blogikirjutamisel.

Jällekirjutamise ja -lugemiseni kunagi tulevikus!

Kui sa teed järgmisi asju, oled sa liiga kaua Hiinas olnud:

nina pühkimiseks ei vaja sa enam taskurätti

sinu meelest on vahva veeta reede õhtu karaoket lauldes

hommikusöögiks sööd sa nuudlisuppi või aurutatud täidisega pätsikesi

su organism ei vaja enam piimatooteid

sa trügid alati järjekorras ette

sa lippad nurgapoodi pidžaamas

sa suudad magada igal pool ja igas asendis

loomaaias loomi vaadates mõtled sa „kui isuäratav toit!“ ja üritad ahvipärdikut osta

sa ei küsi enam inimeste vanust, vaid mis looma aastal on nad sündinud

sa võtad toitu teiste inimeste taldrikust, enne kui sulle seda pakutakse

kui õhukonditsioneer on toa liiga jahedaks teinud, avad sa akna, et veidi sooja õhku sisse lasta

sa ei järgi mingeid liikluseeskirju

sinu meelest on kitsas kõnnitee parim koht auto parkimiseks

sa kutsud teisi välismaalasi „laowai’ks“

sa jääd eskalaatori lõpus keset treppi seisma, et helistada mobiiliga

sinu meelest on normaalne bussi või metroovagunisse enne sisse minna, kui teised on sealt väljunud

sa ei imesta enam, kuidas saab keegi, kelle aastasissetulek on US$ 4,800 omada Mercedes-Benz 500

sinu meelest on normaalne seista järjekorras, et saada number teise järjekorra jaoks

sa usud kõike, mida kirjutab kohalik ajaleht

teised välismaalased tunduvad sulle imelikud

sa kutsud oma sõbrad õhtust sööma Pizzahut’i, McDonald'sisse või siis Kentucky Fried Chicken’isse

autot juhtides peatud sa sageli järsult ja ilma mingi vajaduseta keset teed, hoolimata liiklusest

sa küsid teiste sissetulekute suurust ja ootad tõsimeeli, et nad sulle seda ütlevad

sa räägid alati valjemini kui tegelikult vaja

süües eelistad sa kasutada söögipulki

viimati, kui sa oma ema külastasid, andsid sa talle oma visiitkaardi

sa suitsetad enne ja pärast õhtusööki, aga ka selle ajal

kui sult küsitakse teed, juhatad sa alati küsija soovitud paika, isegi kui sa ise pole seal kunagi käinud

sa imestad, miks su sõbrad ei osta 10 DVD’d nädalas


aknast välja vaadates imestad sa, „nii palju puid!“, mitte „nii palju betooni ja asfalti!“

sinu arvamus õhusaastest.... mis õhusaaste?

sa ostad päikeseprillid ja jätad kleepsud klaasidele, sest need peavad seal olema

sa väldid päikest ja kasutad valgendavat nahakreemi

sa oled unustanud, mis tähendab üksi olla

sa pakud igale välismaalasele müüa võltsitud Rolexi kella

sinu meelest on cool panna mobiilile külge värvilisi vilkuvaid tulesid, ripatseid ja karvaseid mänguloomi

kui sa näed välismaa turiste, palud sa neil ennast koos nendega pildistada

kui sul on laps, siis sa ei kasuta pamperseid, vaid paned lapsele jalga lõhikuga püksid ja potitad teda tänaval rentslisse

sinu meelest on fotod, kus pole sind esiplaanil, igavad ja mõttetud

kui sa ostad mööblit, siis sa jätad neile tehases pandud kaitsekile peale ka kodus

sa töllerdad alati teistel tee peal ees

sa arvad, et liikluses on alati sinul eesõigus (nii arvavad ka kõik teised juhid)

kui sa lähed pühapäeval parki, võtad sa igaks juhuks oma õngeridva kaasa

sa oled suuteline tundide viisi kükitama kandu maast tõstmata

WC’s ronid sa jalgupidi potile

sa tunned vastupandamatut tungi liituda suure grupiga, kes kõnnib lipukesega giidi järel

lennukis ei imesta sa enam, kuidas piloot, kes ilmselgelt ei suuda inglise keelt hääldada, saab suheldud rahvusvaheliste lendude dispetšeritega

sinu meelest on notmaalne, kui su majahaldaja saadab sulle lambipirni vahetama kolm meest redeliga

kui sa räägid mobiiliga, karjud sa võimaliklt kõvasti, sest inimene, kellele sa helistad, asub ju nii kaugel

sa lähed IKEA mööbliosakonda pärastlõunast uinakut tegema

sa istud suvalisele kohale lennukis ja imestad, miks teised reisijad sind sealt alati ära ajavad

kui sa jõuad koju pärast tööd, paned sa selga pidžaama ja toasussid, võtad matkatooli ja lähed peatänava äärde istuma, et möödakäijaid vaadata

sa kannad endaga alati kaasas teepudelit

sa ei saa midagi osta proovimata hinna üle tingida

sa vastad oma mobiilikõnedele keset ärikohtumist või lõunasööki

kui sind pildistatakse, teed sa sõrmedega alati V-kujulise rahumärgi

sa sööd loomade neid osi, mida sa varemalt ära viskasid

sa ei küsi enam tuhatoosi ega luba suitsetada, ning sa suitsetad igal pool (muuhulgas ka lifitis, bussis jne)

sa ei julge telefonis oma nime öelda

sa vaatad Hiina televisiooni ja see meeldib sulle

sa kardad mustanahalisi inimesi

sa võrdled oma sõpradega, kellel on heledam nahatoon

sa eelistad külmale pudeliveele kuuma vett, ka palaval suvepäeval

sa eelistad veisefileele veisesüdant

sa kulutad oma kolme kuu palga, et osta uus mobiiltelefon

sa sõidad iga päev 2 tundi jalgrattaga tööle

sa ei saa enam sarkasmist aru

sa suitsetad 3 pakki sigarette päevas

tänaval jalutades hoiad sa sõpradel käest kinni

sa võid peast ette lugeda terve Kommunistliku Manifesti, kuigi sa ise oled rohkem kapitalist kui ameeriklased

sa lööd vanale naisele rusikaga näkku, et saada viimane vaba istekoht bussis

sa surud ennast bussi peale, kus on rohkem rahvast kui Titanicul

sa käid duši all kaks korda nädalas

sa rögistad ja sülitad isegi seksi ajal

sa oled korduvalt jalgrattalt kukkunud, sest vahtisid välismaalast

sa ostad iga nädal uue mobiiltelefoni

sa teed sõpradele välja õhtusöögi, makstes selle eest 600 jüaani, aga üksi süües ei kuluta sa õhtusöögile rohkem kui 3 jüaani

palava ilmaga kerid sa särgi üles ja paljastad oma kõhu, et end veidi jahutada

sind ei häiri enam, et avalikel WC-del pole uksi ja vaheseinu

sa tüütad inimesi, küsides kõikvõimalikke asju nende koduriigist, isklikust elust, nende plaanidest järgmiseks nädalaks, kuuks, aastaks, kogu eluks; ja siis ära minnes ei ütle sa „head aega“, sest milleks olla viisakas

sa ei saa aru, miks on teedele maalitud valged ja kollased triibud

hiina ooper ei tundu sulle enam keskaegse piinamisviisina

sa arvad, et vesi kasvab plastpudelites

sinu jalgratas on vanem kui sa ise

sa teenid rohkem oma lisatöö kui põhitööga

sinu meelest on ainsad mõeldavad spordialad ujumine, matkamine, pingpong ja korvpall

Zhang Ziyi ei tundu sulle enam ilus, sest su naiste maitse on muutunud

Jackie Chan tundub sulle palju ilusam kui enne, sest su meeste maitse on muutunud

päikeselisel päeval kannad sa kaasas vihmavarju

sa võtad osa inglise keele võistlustest televisioonis, sest siis saad sa otse-eetris nutta

sinu hiina keel pärineb Hiina televisiooni seebiseriaalidest

sa osaled vabatahtliku abilisena olümpiamängudel

pärast lõunasööki teed sa väikese uinaku, selleks on sul padi töö juurde kaasa võetud

Chinglish on su teine emakeel

Taiwani teemalistes vaidlustes kaitsed sa Hiina ametlikke seiskuohti

mõne aja pärase ei vaidle sa enam üldse Taiwani teemadel

sinu meelest on imelik, et võhivõõrad ei tahagi su beebit süles hoida

õhtuti kõnnid sa pargis selg ees ja viibutad käsi üle pea

sa tantsid õhtuti makimuusika saatel tänavanurkadel

sa kammid juukseid üle pea, isegi kui sa oled 90% kiilas

sinu „pekingi potisoengu“ lõikus pärineb nurgapealsest juuksuritöökojast ja maksab 3 jüääni

sa vihastad välismaalaste peale, kui nad heidavad ette sulle sinu kultuuritust

kui sa oled mees, kannad sa meeste randmekotti

sa varastad jalgrattaid ja ostad varastatud jalgrattaid

sa ei saa aru, et sa „säilitaksid oma nägu“ rohkem, kui sa tunnistaksid oma viga ja võtaksid vastutuse

sa teeskled sõprust potentsiaalse äripartneriga ja võtad altkäemaksu

valitsus varastas sinu põllumaa ja müüs selle rikkale ärimehele

sa loobsid juba aastaid tagasi hambaarsti külastamast

sa ei tea, kuidas suudelda

sa ei raseeri enam kaenlaaluseid ja bikiinipiirkonda

sa juhid kolmerattalist Kolmanda Maailma mootorsõidukit

sa kinnitasid oma jalgratta külge vihmavarju ja kannad spetsiaalseid „jalgratturi varrukaid“, et kaitsta käsivarsi külma ja tuule eest

kui sa oled mees, siis sa tunned kohustust suitsetada

sa usud, et koera/hirve/tiigri peenis piirituses mõjub paremini kui Viagra

Helge homse nimel pea kalliks tänast!

Roheline tähendab lootust

Puud on inimeste sõbrad

Tere! Ma olen siin, palun ole ettevaatlik!

Lahkumine Zhumadianist

Kevadsemestril õpetasin ainult filolooge, kes gradueerusid 7. juunil. Sellega sai ka minu töö läbi. Teised välisõpetajad, kes õpetasid majanduskooli rebaseid, peavad töötama kuni jaanipäevani.
Mina sain siis pileti Tallinna 19. juuniks. Pühapäeval, 17. juunil sõitsin öise rongiga Pekingisse. Jätan osa asju Pekingisse Zhuoya hoolde, pole mõtet neid edasi-tagasi vedada, sest järgmisel aastal on mul ka plaanis Hiinas töötada, seekord siis kuskil lõuna pool.

Ostsin väikese ratastel kohvri, kuhu pressisin vaevu sisse asjad, mis jäävad mind siia ootama. Suur kohver kaalus Hiinasse tulles 30 kg, tundub, et ka minnes on ta vähemalt sama raske, ma ei saa aru, kuidas see saab nii olla, ma ei ostnud midagi rasket Hiinast kaasa ja osa asju jäi ju siia. Pühapäeval tulid mind saatma Wang Ke, kes ostis mulle kingiks suure valge pehme Hello Kitty kaisulooma, mis kujutas endast karu ja kassi ristsugutist, aga tema tütar sai selle endale, sest seda polnud mul tõesti kuskile panna. Välissuhete osakonna sekretär Cindy tõi mulle osakonna poolt lahkumiskingiks raske metallist saapakujulise pliiatsitopsi, mis on nõme ja mida ma poleks kunagi ise ostnud, kuid see on vähemalt hiinapärane ja mahub mu seljakotti. Saabusid ka Vikerkaar ja Wang, nii et kogu välisssuhete osakond oli pea täies koosseisus mind raudteejaama saatmas. Kasutasime ülikooli mikrobussi ja raudteejaama VIP-ootesaali. Nii et rongi peale saabumine läks väga sujuvalt.

Wang ja Vikerkaar kinnitasid mõlemad, et ma võin iga kell nende jurde tagasi tulla, kui mu peaks tekkima soov jälle nende ülikoolis õpetada. Ja kui mul on samasugused sõpru nagu mna, siis usaldaksid nad neid ka ja värbaksid pikemalt mõtlemata tööle. See on näide suhete ja soovituste olulisusest hiina kutuuris.

Nii et nad jäid minuga rahule ja kokkuvõttes võin öelda, et mul pole ka ülikoolile miskit ette heita, nad täitsid oma lepingut 100%liselt. Ometi ei kavatse ma siin teist aastat veeta. Zhuoyal oli õigus, Henani provints ja eriti Zhumadiani linn pole just kõige seksikamad paigad, mõneti võib siin veedetud 9 kuud võrrelda ka kloostrieluga. Raha pole millegi peale kulutada, kuskile välja minna pole, elad kodu-kool rütmis. Aga positiivne oli kogu asja juures see, et need kuud siin oli võimalus aeg maha võtta ja lõõgastuda, nautida muretut ja stressivaba elu, poole kohaga töötamist ja palju vaba aega, mida sai mõnuga laisklemise peale kulutatud. Ja tööalaselt olin ma siin õnnelik, õpetamise töö ei olnud keeruline, pigem lihtne ja rewarding ja emotsionaalne ja ma ikka loodan, et ma suutsin „make the difference“, vähemalt mõne üksiku ärksama tudengi jaoks. Olen romantik ja idealist, usun, et maailma muutmine algab üksiku inimese ühe mõtte muutmiset. Loodan, et seda viimast ma suutsin teha ja mõned mu tudengid mõtlevad teisiti ja ehk ka teistsuguseid mõtteid, kui nad seni harjunud on.

Mõned tudengid saatsid mulle ka SMSse, kinnitades, et ma meeldisin neile ja tänasid huvitavate tundide eest.

Äriidee

Telekast näitas, et Shanghais avati uus inglise keele kool 6-kuulistele beebidele. Emad käivad oma imikutega seal, istuvad põrandal r ingis ja nende keskel taidleb üks noor kahvanägu. Vanemad maksavad selle lõbu eest 3 000 jüääni kuus. Tõepoolest! Kooli asutajad olid väga nutikad ja leidsid viisi, kuidas lolle nende rahast vabastada. Aga mida see välismaalasest õpetaja seal teeb, või mida ta asjast mõtleb ja kuidas ennast tunneb, tahaks ma küll teada. Saates oli intervjuu ka mingi Pekingi ülikooli tähtsa pedagoogikaprohvessuriga, kes ütles, et loomulikult on nii noortele lastele võõrkeele õpetamine mõttetu, nad ei ole veel suutelised oma emakeeleski rääkima. Ja kõigele lisaks puudub lastel ka järjepidev inglise keelne keskkond kodus, et sellest keeleõppest mingit kasu oleks. Keeltekooli omanik ja juhataja muidugi seda arvamust ei jaganud, tema väitel tulevad tema kooli kasvandikest hiljem edukad kakskeelsed inimesed.

Sellise kooli eksisteerimise teeb võimalikuks hiinlaste meeleheitlik soov inglise keelt õppida ja seda iga hinna eest. Inglise keele õpetamise turg Hiinas on ääretu ja seal liikuv raha on ka lõpmatu.

Seoses sellega tuli mul äriidee, minna inglise keele õpetamisega veelgi varasemasse ikka, nimelt õpetada inglise keelt lastele, kuni nad veel ema kõhus on. Näiteks võib kõhu vastu panna kõlari ja rääkida või laulda sinna inglisekeelset teksti ja müüa kalli raha eest sisseloetud lindistusi. Ja ma olen kindel, et sellisele asjale oleks turgu, ükskõik kui ebareaalne see ka ei tundu.

Middle school teachers vs college teachers

Lasin kirjaliku eksami raames oma tudengitel kirjutada lühikese kirjelduse sellel teemal, kasutades võrdlust ja vastandamist. Tudengite kirjutistest koorus välja päris palju põnevat. Nimelt on enamik minu filoloogiatudengeid maalt pärit ja läbisid põhikooli või isegi keskkooli kuskil maal. Ja maakoolide õpetamisstiil on Hiinas endiselt „traditsiooniline“, st õpetamine toimub nagu sajandeid tagasi nii, et õpetaja loeb raamatut kõva häälega ette ja lapsed siis kordavad kooris. Põhikooli õpetaja veedab lastega terve päeva, õpetab mitmeid aineid ja annab palju koduseid ülesandeid, et lapsed ikka kogu aeg rakkes oleksid ja lolluste tegemiseks aega ei jääks. Tihtipeale karjub õpetaja vähem edasijõudvate õpilaste peale ja häbistab neid klassi ees, tavaline on ka õpilaste kepiga peksmine. Loomulikult on maakoolide õpetajate seas ka toetavaid ja leebeid õpetajaid, keda siis õpilased ka armastavad. Enamik maakoole tunduvad olevat internaatkoolid, sest õpilased ööbivad koolis. Ja nii valvab õpetaja neid pea ööpäevaringselt.

Suurim kontrast ülikooli tulles on tudengite meelest see, et ülikooli õpetajad naudivat head elu – neil on vähem tunde õpetada, suurem palk, nad suhtuvad tudengitesse hästi, ei anna kodutööd. Enamik maalt pärist tudengitest on oma stuudiumi alguses sellest erinevusest hämmeldunud ja kulub aega, kuni nad kohanevad selle uue elukorralduse ja õpetajapoolse suhtumisega.

Kui põhikooli õpetajad on neile nagu karmid vanemad, siis ülikooli õpetajad on nagu sõbrad. Ja siinkohal selgus tudengitepoolne huvitav ootus: pea kõik kurtsid, et ülikooli õpetajad ei tegele nendega väljaspool tunde, nad annavad oma tunnid-loengud ära ja rohkem tudengid neid ei näe, kui tund on ainult kord nädalas, siis täpselt nii sageli õpetajatega kohtutaksegi. Oma tudengipõlvest ma küll ei mäleta, et ma oleks kangesti tahtnud oma õppejõududega väljaspool loenguaega koos hängida. Võib-olla oli põhjus selles, et minu ülikooli õppejõud polnud ka noored, ilusad ja seksikad... :D

Hiina tudengid on täiesti ebaküpsed, vanuse poolest võiksid nad olla ju täiskasvanud, aga tegelikult on nad oma emotsionaalselt arengult pubekad. Loomulikut ei viitsi ma nendega pärast tunde tegeleda, kui ma oleks seda tahtnud, töötaksin kuskil põhikoolis või lasteaias. Õpetamine ja emme mängimine on minu jaoks teäiesti erinevad asjad ja selle viimase tegemiseks puudub mul igasugune kutsumus. Mina ei saa midagi suhtlemisest pubekatega, kelle mõttemaailm ja elukogemus ei ole minu omaga võrreldav.

Hiina maakoolides on veel see probleem, et sealsed õpetajad on kõik ilma kõghariduseta, hea kui neil endilgi keskharidus on. Sellest ka siis maakoolidest tulnute kehvad teadmised ja olematu inglise keele oskus. Ülikoolis, kui seal on välisõpetajad, näevad need tudengid esimest korda elus välismaalast. Ja kogevad teiststugust õpetamisviisi.

Mulle on jäänud mulje, et hiina ülikoolid värbavad välismaa õpetajaid just selle teistuguse mõtteviisi, know how ja õpetamismetoodikate pärast, aga ka suuresti meelelahutuslikel eesmärkidal. Sestap mul oligi kogu inglise filoloogia lennuga iga grupiga üks tund nädalas, 8 Educational English’i gruppi ja 2 Trading Englshi gruppi. Nii said kõik entertainitud, sõõmukese välismaist, eksootilist ja teistsugust. Ja ideaalis on välismaa õpetaja Hiina koolides ka koomik, näitleja ja laulja. Ma suutsin olla kõike, ainult mitte seda viimast.

Lõpueksam ja hiina juhtimisstiili näide

Mäletate, et välissuhete sekretär Cindy nägi kevadsemestri alguses vett ja vilet meie tunniplaani kokkupanemisega, sest inglise keele osakonna juhataja Lili lasi tal seda mitu korda ümber teha? Nagu ma olen juba korduvalt maininud, see Lili on tropp, nii sain ka ise seoses lõpueksamiga tema tropisust tunda.

Lili põhiprobleem näib olevat info jagamine. Tunnen oma varasemast Eesti elust ka mõningaid inimesi, kes nagu ei raatsiks infot välja anda, kui nad on sunnitud seda tegema, siis jagavad nad infot raasukese haaval, ise ilmselgelt nautides segadust ja sekeldusi, mida nad oma käitumisega teistele inimestele tekitavad.

Algas kõik sellest, et Lili ütles, et inglise filoloogie lõpueksam peab olema „formal“. Küsisin, mis see siinses mõttes tähendab. Lili selgitas, et eksam trükitakse ja kuulub säilitamisele ülikooli arhiivis. No mida iganes, küsisin, mis selle eksami sisu võiks olla. Ta kostis selle peale, et lühike essee on OK. Leppisin selle ammendava vastusega.
Lasin siis tudengitel kirjutada essee, leidsin neile internetist erinevaid teemasid.

Mõne nädala möödudes helistas Lili ja ütles, et peaksin oma eksamiküsimused talle kiiremas korras andma. Mis eksamiküsimused, olin üllatunud? Selgus, et formaalne eksam tähendab siiski seda, et üks osa on essee ja teine osa on nt valikvastustega küsimused õpiku kohta. Uurisin, kui palju peaks neid olema, Lili andis mulle selles osas vabad käed. Tegin siis oma eksamiküsimused valmis ja viisin need tema office’isse. Seal selgus, et ikka oleks vaja need elektrooniliselt saada ja kas mul disketti pole. Mis pagana disketti? Flopit? (Ma kahtlustan, et Lili ei oska kuigivõrd arvutit kasutada, aga see-eest on ta usin parteilane ja seega veatu osakonnajuhataja.) Küsisin, kas ta ei võiks mulle oma e-maili aadressi anda, saadaksin faili talle meili peale. Ta puikles sellest kõrvale ja andis hoopis ühe teise inglise keele õpetaja meiliaadressi. Mul pole ka tema mobiili ja lauatelefoninumbrit, ilmselt on välisõpetajad siiski ebausaldusväärsed imperialistide käsilased, kellega korralik parteilane end iskilike kontaktide kaudu ei seo. See selleks. Saatsin siis küsimused sellele õpetajale. Möödus nädal. Lähenes tudengite lõpueksami päev. Äkki helistab Lili mulle ja seletab, et liiga vähe küsimusi on, neil vaja tudengitel terve tund eksamiaega täita ja mõelgu ma juurde. Noh, see polnud eriti raske. Järgmisel päeval selgus, et kokku peaks tulema Writingu eksam 100 punkti, et kui essee annab 50, siis peaks ka kirjalik test andma 50. No lisasin siis veel mõned küsimused ja muutsin küsimuste hindamisskaalat.
Korraga kogu „formaalse“ lõpueksami kohta käiva info andmine oli Lili jaoks ilmselgelt ülejõu käiv. Aga ei kulunudki palju aega, mõned nädalad ja alla kümne telefonikõne, kui ammendav info tunniajalise eksami kohta sai edastatud!

Jõudis kätte laupäev, 2. juuni. Tudengid kirjutasid lõpueksamit. Selle tunni jooksul helistas Lili mulle vähemalt 10 korda (tema õnn, et ma kodus olin) ja kurtis, et tudengid ei saa aru, mida on testi küsimuses nõutud teha. Tuletan meelde, et tegemist on lõpetavate inglise filoloogidega, keda valvavad filoloogidest inglise keele õpetajad. Asi oli lihtsalt harjumatuses ajusid liigutada. Mu küsimused ei olnud sõnastatud keeruliselt.
Mõtlesin, et lõpueksami korralduse eest vastutav asjalik osakonnajuht oleks eelnevalt testi küsimused läbi lugenud, veendumaks, et kõik on selge ja arusaadav ja vajadusel täpsustanud või parandanud. Nüüd tegi ta endal margi täis, näidates tudengitele, et ta polnud asjaga tegelenud ja süüvis alles testi enda tegemise ajal asjasse. Äärmiselt ebaprofessionaalne, aga eht-Lililik käitumine.

Kui eksam sai läbi, kutsus Lili mind oma office’isse tudengite eksamitööde jätele. Olin äsja läbi lugenud (ja lugedes vaimse iiveldusega võidelnud), üleni punasekirjuks parandanud 500 tudengi esseed ja nüüd pidin lugema 500 testi ja vastuste õigsust kontrollima. Aega oli selleks 3 päeva. Ütlesin, et ma ei jõua seda üksi teha. Leppisime kokku, et parandan ainult subjektiivset hinnangut nõudvad küsimused, ülejäänud, kus on valikvastustega või ühe õige vastusega küsimused parandavad hiinlastest inglise keele õpetajad.

Viisin siis 500 testi kokkulepitud ajal Lilile tagasi. Teda ei olnud parajasti kontoris. Mõne aja pärast helistas ta mulle ja ütles, et oleksin ikka pidanud kõik testi küsimused ise üle kontrollima ja ära parandama. Vastasin talle, et see ei ole füüsiliselt võimalik, ma ei ole masin ega jumal, mind on ainult üks ja rakendagu oma 20 inglise keele õpetajat tööle. Lisaks kõigele ei olnud see meie kokkulepe. Otsustasin talle avaldada oma mõtteid tema juhtimisstiili kohta. Ütlesin, et mina täitsin oma kokkuleppe ja tema kui osakonna juhataja asi on korraldada, et testid saaksid kontrollitud vaatamata ülilühikesele ajale. Ta ütles, et „leaderid“ ütlesid talle tähtaja. Kostisn selle peale, et tema kui osakonna juhataja ülesanne on siis „leaderitele“ selgitada, et see pole füüsiliselt võimalik. Tema vastas, et „leaderid“ ei võtaks teda kuulda, nad ainult annavad käske. See peale vastasin, et nad on tema, mitte minu „leaderid“ ja kogu olukord ei ole minu probleem, mina omalt poolt täitsin kokkuleppe. Olin sel ööl kella 3-ni neid teste lugenud, teades, et see, nagu ka esseede lugemine ja parandamine on kõik tühi töö, keegi neist parandustest ei õpi ja nagunii paneb ülikool tudengitele suvalised hinded välja. (Kui inglise filoloog ei tee vahet „has“ ja „have“ kasutamisel, siis ei saa mina ühe kursuse raames nende lonkavat grammatilist baasi parandada.)
Ta muidugi vihastas selle peale ja ütles, et ok, puhaku ma veidi, aga õhtul pean ikka tulema teste lugema. Ütlesin, et isegi kui ma hommikuni üleval olen ja neid parandan, ei jõuaks üks inimene seda taha, lisaks pole mul ka mingit kavatsust öö otsa üleval istuda. Ta viskas toru hargile.

Mõne tunni pärast helistas ta uuesti ja ei maininud enam teste, vaid küsis esseede hinnete kohta. Olin esseid hinnates jaganud nad laias laastus kolme gruppi: „poor“, „average“ ja „good“. Ma ei hakanud vaevuma neile täpsete hinnete panemisega, sest teadsin, et nagunii muudetakse tudengite hinded ära. Nii ma talle ütlesingi, et jätsin võimaluse inglise keele osakonnale ise hinded panna, ükskõik, mis hinded ka mina oleks pannud, muudaks osakond need nagunii ära. Ta ei suutnud selle peale oma naeratust varjata. Ta teadis, et ma tean, ja et samuti teised välisõpetajad, ilmselt ka hiinlastest õpetajad ja tudengid teavad, et see ülikool ei kukuta ühtegi maksvat tudengit läbi, vaid korrigeerib nende hinded kõrgemaks, et kindlustada rahastamine ja saada parteikoosolekul kiita heade akadeemiliste tulemuste eest. See on levinud praktika Hiina teisejärgulistes ülikoolides. Igatahes ei olnud testide parandamine enam oluline teema ja ma tegin tema kontorist minekut. Järgmisel päeval said lõpetajad oma diplomid kätte. Mis tähendab, et tudengitele pandi lõpueksami hindeks suvalised hinded ja lõputest oli tõeliselt „formal“, st pelgalt formaalsus. Ja kogu minu esseede ja testide lugemise ja parandamise töö, kulutatud vaimne energia ja raisatud punane pastakas oli mõttetu :D

Maastik Shaolini lähistel

Sissepääs Shaolini templi territooriumile

Tornide (Pagoodide) Mets

Vanimad pagoodid - vist suisa 1000-aastased - Tornide Metsas

Shaolini tempel

Templiõu

Munkade jõusaal ja võimlemisriistad

Tulevased võitluskunstide meistrid marsivad trenni

Shaolini templis

Juuni alguse nädalavahetusel organiseeris ülikool meile reisi Shaolini templisse. See on Henani provintsi tähtsaim turismiobjekt ja kuna käes on suvi, kubises see igat masti turistidest. Tundub, et Hiinas on kõige parem reisida omal käel ja talvel. Hotellid ja piletid on siis odavamad ja turismiobjektid paistavad turistide kehade varjust välja.

Zhumadianist Shaolini sõitsime ülikooli mikrobussiga, sõit kestis 5 tundi. Ühe päeva jooksul 10 tundi bussis veeta pole just kõige meeldivam.
Shaolini tempel asus Dengfengi linnakese lähedal. Linn ise oli täis erinevaid võitluskunstide koole, nende hoovis võis näha tuhandeid ühesugustes dressides noori sirgetes ridades harjutusi tegemas. Tempel ise oli nagu ikka templid Hiinas, munkade eluuruumid varjusid turistidele eraldatud aladest kõrge müüri taha. Templi territoorium oli päris suur, ühes osas asus Tornide (pagoodide) Mets, mis kujutas endast üle kahesaja erinevas vanuses hauatähise parki. Vanim pagood võis olla oma tuhatkond aastat vana. Iga pagoodi alla oli maetud (tuhastatult loomulikult) keegi kuulus munk ja võitluskunstide õpetaja.
Turistidele näidati ka munkade shõud, pärast Linnahallis esinenud munkade etenduse vaatamist olid need trikid juba tuttavad.
Sarnaselt igale turistilõksule oli sealgi ridamisi turisminänni poode, ostsin sealt endale CD munkade shõuga ja kokkupandava mõõga taiji vormi jaoks.

Kokkuvõttes polnud see paik midagi erilist, hakkan vist juba küllastuma Hiina vaatamisväärsustest.
Aga iseenesest tore, et seal sai käidud. Üldse tundub, et selle siinviibitud üheksa kuuga olen Henani turismivõimalused, looduspargid, mäed ja järved ammendanud, pea igas suuremas linnas käinud ja kindlasti 90% siinsete vaatamisväärsustega tutvunud. Ongi aeg siirduda mujale ;))

Purskkaevude väljak asus Suure Hane pagoodi juures (tagaplaanil)

Väljakutäis muusika taktis "tantsivaid" purskkaevusid

Kalligraafiaharjutused, muidugi turistidele müügiks

Linnamüür ja linnavaade, paremale jääb vanalinn

Sõdurid linnamüüril

Xi An'i lai linnamüür

Nädalavahetus Xi An’is

Ühel maikuu nädalavahetusel oli meil plaanis minna Judy-Wesley’ga Xi Ani. Kuid Judyl oli kõrvapõletik ja ta pidi iga päev arsti juures protseduuridel käima, nii ei saanud ta reisile minna. Otsustasin siiski üksi minna, sest mul oli plaanis kohtuda sealsete õpetajatega, kellega olin eelnevalt internetis suhelnud. Kulgesin siis reede pärastlõunal bussiga provintsipealinna Zhengzhousse. Lootsin, et saan ikka samaks õhtuks rongipileti ja astusin optimistlikult Zhengzhou rongijaama piletisappa. Seal oli umbes 30 piletikassat ja iga kassa ees lookles vähemalt 50-pealine saba. Rongijaamad on Hiinas just see koht, kus võib füüsiliselt tajuda, et viibid maailma suurima rahvaarvuga riigis. Kassade kohal olid suured tablood, kus jooksis piletiinfo ja oma meelehärmiks nägin, et Xi Ani pole samaks õhtuks pileteid, müüdi ainult seisukohti kolmandasse klassi. Otsustasin siiski saba lõpuni seista ja õnneks leiduski neil mulle samaks õhtuks platskaardi pilet. Ilmselt siis polnud kõikide rongide infot üleval või andis tabloo lihtsalt valeinfot.

Kuna rongini jäi veel aega, otsustasin end pärast tunniajalist sabatamist premeerida kohviga UBC Café’s. UBC asub raudteejaamst 10 min taksosõidu kaugusel. Mekutasin kohvi ja nautisin vaikust ja ruumi ja õhku enda ümber, vastandina raudteejaama rüselusele ja viinalehaste hiinlaste lärmile. Kui rongini jäi 45 min aega, läksin välja et taksot püüda. Ja tänavanurgal seistes selgus, et vabu taksosid kesklinna poole kulgemas lihtsalt ei olnud. Võib-olla oli põhjuseks reede õhtu. Lehvitasin taksodele tulutult nii 10 min ja hakkasin juba murelikuks muutuma, sest oht rongist maha jääda kasvas iga minutiga. Siis äkki peatus minu juures päevinäinud mootorratas, millel istus sama päevinäinud ja kulunud olemisega onu. Ja pakkus küüti, küsides raudteejaama sõiduks 10 jüääni, mis oleks olnud ka taksosõidu hind. Tema tsikkel oli üsna tolmune ja kipakas, aga mul polnud muud varianti. Ronisin siis tsiklile, haarasin onu oma embusse ja sõit algas. Ma polnud siiani kuinagi tsikliga sõitnud ja sõit iseenesest oli tore, soe tuul tuhises kõrvus. Onkel tegi head tempot, laveeris autode ja tänavaaukude vahel, lootsin, et me külge maha ei pane, sest kiivrit mul muidugi polnud. Sõidu peal arendasime tavapärast vestlust, et mis ma Hiinas teen ja kuhu reisin. Sain teada, et ta töötas ehtusel, aga siis jäi tööta ja nüüd teenib niimoodi õhtuti raha. Igatahes päästis ta mu tol õhtul rongist maha jäämise sekeldustest, olin selle üle nii õnnelik, et andsin talle 10 asemel 15 jüääni. Surusime kätt ja ma jõudsin raudteejaama just oma rongi boardingu ajaks.

Raudtejaamades müüakse pileteid välismaalastele alati millegipärast kiirrongidele. Kuigi Xi Ani läks samal õhtul mitmeid ronge, oli minu rong kõige kiirem ja jõudis sinna 6 tunniga, see tähendab, kell 4 hommikul. Ja loomulikult ei saanud ma nii vara homikul veel oma tuba hotellis kätte, aga see-eest orgunniti mulle sama hinnaga tuba lähedal asuvasse palju peenemasse hotelli. Kell pool 6 sain toa kätte ja magasin 4 tundi. Rongis magamisest ei tule mul kunagi miskit suuremat välja, isegi kui keegi kõrvalkoikus ei norska, teevad möödakihutavad rongid ikka piisavat müra.

Kell 12 sain siis kokku õpetajatega – kaks kanadalast ja üks hiinlane. Kanadalased olid üks noorem punapäine kutt Michael ja hiina päritolu kanadalane Lee (naine), kelle perekond oli XiAnist pärit ja ta oli oma esivanemate linna tööle tulnud. Ta õpetas varem ka Xinjiangis ja ühe aasta Jaapanis inglise keelt. Hiinlanna oli Gong Qi, inglise keelse nimega Kitty. Kulgesime nendega koos lõunat sööma. Michael oli meiega ainult laupäeval, järgmistel päevadel pakkus talle meie seltskonnast rohkem huvi hiina tibide tagaajamine. Pärast õhtusööki jalutasime vanalinnas ja otsustasime ronida Xi Ani linnamüürile. Kuigi ilm oli väga palav, päeval oli kuni +38 C sooja, oli õnneks kuiv ja tuuline, aga sellise kuumaga polnud just väga meeldiv kõrgel müüril kõndida. Ometi oli see jalutuskäik vaeva väärt, linnamüür oli kõrge ja lai, seal peal oleks võinud vabalt 3 autot kõrvuti sõita. Suvel on Xi An ilusam kui jaanuaris, ainuke negatiivne asi oli see, et linn kubises igast maailma nurgast kokku tulnud turistidest. Ühele prantsuse grupile rääkis kohalik hiina giid üllatavalt heas prantuse keeles, et see tänav seal all on Xi Ani Champs Elysées. Prantslased olid viisakad ja ei naernud selle kohatu võrdluse üle. Aga see võrdlus oli vägagi kohatu.

Järgmisel päeval kohtusime mõnede tudengitega ja läksime jälle koos suurema seltskonnaga lõunat sööma. XiAnis on palju erinevaid ülikoole ja kolledžeid, nad väitsid, et linnas on üks miljon tudengit. Vabalt võib neid ka nii palju olla. Ja sealsete tudengite „inimkvaliteet“ nagu ka nende inglise keele oskus oli muidugi kordades parem kui siinsetel Henani talupoegade lastel. Nad teadsid, mis mujal maailmas toimub, vestlesime pikalt Hiinast ja maailmapoliitikast. Suhtlemine nendega oli ääretult värskendav ja meeliülendav. Üks jututeema oli ka hiinlaste abiellumise kinnisidee. Nimelt ei ole hiinalne täisväärtuslik ühiskonna liige, kui ta pole abielus ja tal pole last. Seetõttu tunnevad noored suurt survet kiiresti abielluda. Nende vanemad ei huvitu laste isiklikust õnnest, vaid oma „näo“ säilitamisest. Üks viimase kursuse poiss rääkis meile oma loo, tehes seda üllatava avameelsusega. Nimelt sunnivad tema vanemad teda kiiresti abielluma, sest vanemate sõbrad käivad neile peale ja poisi vanemad on hädas oma „näo säilitamisega“. Probleem on aga selles, et poiss on gei. Fakt, et ta sellest avalikult rääkis oma sõprade ja õpetajate juuresolekul, on märk hoopis teistsugusest vaimsusest kui siinses ruraalses Zhumadianis. Poiss ei saa oma vanematele seda öelda, ja nii ta otsis endale nende meeleheaks göörlfrendi. Tüdruk on vist poissi isegi armunud, aga sarnaselt tema vanematega ei tea poisi tegelikest eelistustest midagi. Poiss siis üritab ennast harjutada tüdrukuga koos olemisega ja kinnitaab, et tüdruk on tore ja kena. Loomulikult ta ei armasta teda. Ometi teevad nad aasta lõpus pulmad. Mõlema vanemad on rahul, aga see abielu on määratud luhta minema, sest poiss ise on juba praegu õnnetu. Kohusetundliku pojana ei saa ta aga oma vanemate tahtele vastu astuda.

Õnnetu abielu on samuti hiinlastega vesteldes läbiv teema. Kuna neil pole mingit seksuaalkasvatust ega ligipääsu adekvaatsele infole, siis enamik naisi on oma meestega õnnetud ja abieluga rahulolematud. Väärtuslikke poegi kasvatatakse ülbeks ja hoolimatuks, muidugi mitte kõikides peredes, aga nö lihtrahva põhimass on küll selline. Mehed on ebaromantilised, ebaviisakad, egoistlikud ja hoolimatud, seda on mulle kurtnud pea kõik hiina naised, kellega ma sel teemal rääkinud olen. Hiinlased usuvad, et kui on abielu, küll siis kunagi tuleb ka armastus. Aga tihtipeale see armastus ikka ei tule.

Näiteks meiega koos hänginud 29-aastane hiinlasest inglise keele õpetaja Gong Qi rääkis ka, et ta abiellus 5 aastat tagasi. Tema mees töötab mingis rahvusvahelises firmas ja seetõttu on nende 5-aastasest abielust 3 aastat välismaal olnud. Praeguseks on neil armastus kadunud ja nad on teineteisele võõraks jäänud. Nad mõlemad tunnistavad seda, aga lahutamine on Hiinas endiselt halb toon ja paljud ei taha seda „näo kaotamise“ hirmus teha. Nüüd ongi ta omadega ummikus, ei tea, mida oma eluga edasi peale hakata. Lapsi neil õnneks pole. Qi kolis lihtsalt teise linna elama. Nende vanemad jällegi ei saa aru, mis toimub ja käivad muudkui peale, et tuleb laps muretseda. Sellised kurvad lood siis.

Seoses laste muretsemisega meenub mulle üks poemüüja Lõunakampuse lähedasest nurgapoest. Noor naine, kes töötab puuviljade osakonnas, tema ülesanne on neid kaaluda ja kilekotile hinnasilt peale kleepida. Viimasel ajal oli ta väga rase, tal oli raske 12 tundi seal poes olla. Kui ma õhtuti seal puuvilju ostmas käisin, nägin teda tihtipeale maas kokkuvolditud pappkastide virna otsas külitamas, ta ei jaksanud ilmselt kaua oma suurt kõhtu kanda ja püsti seista. See vaatepilt oli üsna hale, väike viimase peal rase vaene ja räpane naine räpasel põrandal tolmuste kastide otsas. Nagu mingi loomake oma pesas. Ta ajas end iga kord vaevaliselt püsti, kui ma puuvilju valisin, ütlesin talle ka iga kord, et pole vaja püsti tõusta, aga ta tahtis ikka oma tööd teha, kuigi poes oli teisi müüjaid veel, kes oleks võinud mu puuviljad ära kaaluda. Mõtlesin alati teda nähes, et milleks talle see laps, kui ta vaevu suudab endagi eest hoolt kanda. Hariduseta ja ilma igasuguste väljavaadetega elule, mõnesaja jüäänise kuupalga eest puuvilju kaaludes veeretab ta oma elukest. Mida oskab ta oma lastele õpetada või neile eluks kaasa anda? Peale samasuguse viletsuse, vaesuse ja räpasuse? Kurb, selline eluviis ei erine palju loomade omast, loomad vast ainult ei mõtle oma elu õnnetuks. Minu lähemad sõbrad teavad minu seisukohti laste saamise teemal, ma ei hakka neid siinkohal põhjalikult lahkama. Võimalik, et paljude hiinlaste jaoks, ükskõik kui vaesed nad ka poleks, on laste saamine ainus rõõm nende elus, aga see rõõm muutub ka peagi mureks, kui last on vaja koolitada jne. Tänavanurkadel seisab juhutöö ootuses kümnete kaupa nö „üleliigseid inimesi“, kel pole tööd, tervist ega tulevikku. Seda Hiina reaalsust nähes mõtlen, et lääneriikidel pole küll vaja karta Hiina maailmavallutust ega majandusimet. Selle harimata ja haige „inimmaterjaliga“ Hiina küll maailma ei valluta. Kõrgtehnoloogia ja vaimse loominguga tegeleb murdosa linnades elavatest hiinalastest. Ja enne kui nemad suudavad majanduse, tehnoloogia või sõjalise arendustegevusega Läänt „vallutada“, tabavad Hiinat ökoloogilised ja sotsiaalsed probleemid. Nendega Hiina valitsus hetkel ei tegele, aga varsti on sunnitud tegelema. Sellised mõtted mul siis Hiinast.

Kui nüüd Xi Ani seltskonna juurde tagasi tulla, siis need intelligentsed hiinlased olid ka esimesed, kellega mul õnnestus vestelda Hiinast ja selle probleemidest, maailmapoliitikast ja ka Hiina ajaloost, eriti selle lähiminevikust. Olen korduvalt üritanud hiinlastega rääkida Mao ajast ja Kultuurirevolutsioonist, aga nad on kogu aeg sellest teemast kõrvale põigelnud. Ma ei ole siis ka viisaka inimesena neile väga peale käinud.
Xi Ani õpetajad ja tudengid olid aga nõus sellest rääkima, mis võib-olla oli julgustükk, sest seltskonnas viibisid ju ka välismaalased. Nad rääkisid, et loomulikult saavad arukamad hiinlased aru, et poliitiliselt on nende riigis lood kehvad. Nad kiruvad kommunistlikku valitsust, korrumpeerunud kohalikke parteijuhte ja silmakirjalikke üleriigilisi otsuseid ja plaane. Aga loomuliklt teevad nad seda ainult isekeskis, kui keegi julgeks valitsust avalikult kritiseerida, lõpetaks ta vanglas või lastaks tal lihtsalt maha. Ka Kultuurirevolutsioon on pea igasse peresse häda ja viletsust toonud, näiteks Qi vanemad pidid samuti oma haridustee pooleli jätma ja minema maale põldu harima. Tema onu lasid Punavalvurid pikema jututa maha, sest ta oli maaomanik.

Nende teistsuguste hiinlastega vestelda oli äärmiselt värskendav ja meeliülendav. Intelligentne seltskond oli üks parimaid osi minu Xi Ani reisist.

Teine väga hea osa sellest reisist oli aga kulinaarne ekskurss – Xi An on piisavalt suur linn, et seal leiduks Shanghai ja Hongkongi sööke pakkuvad restorane. Lõuna-Hiina köök on võrreldes Põhja-Hiinaga peenem, mitmekesisem, aga paraku ka magusam. Sõime igasuguseid häid ja mis peamine, teistsuguseid asju, ja see oli samuti äraütlemata tore. Tõeline keskkonnavahetus, igas mõttes.

Nad küsisid, kas ma ei tahaks ka tulla Xi Ani tööle järgmiseks aastaks. Linn oli tore ja inimesed intelligentsemad, ometi olen otsustanud ikka Lõuna-Hiina ja mere kasuks, eks siis näis, kas lootused täituvad. Xi An on ka üks neljast palavaimast linnast Hiinas, kõige palavam linn on Wuhan.

Konditsioneeritud õhu ja mõnusa jääkohviga Starbucks’i kohvik Xi Ani kesklinnas oli ka päästev ja meeliülendav vahepala sealsele põrgukuumusele.

Käisime koos ka pinksi mängimas, tuleb tunnistada, et minu tase on keskmise hiinlase pinksioskustega täiesti võrreldav.

Üks naljakas asi veel. Enne minu Hiinasse tulekut laitis Zhuoya Henani provintsi minemise idee maha, öeldes, et hiinlased mujalt provintsist naeravad henanlaste üle ega austa neid. Ka Xi Ani muidu nii intelligentsetel inimestel oli see sama henanlaste naeruvääristamise komme. Kui ma ütlesin, et töötan Zhumadiani linnas, hakkasid nad naerma ja ütlesid, et kõige nõmedamad henanlased elavad just seal linnas. Nii et hiljem, pruukis mul vaid öelda „Zhumadian“, kui kõik juba naerma purskasid. Mõnes mõttes on neil õigus, Henani rahvas, peamiselt põllumehed, on vaesed ja harimatud nii formaalse hariduse kui ka kultuuri ja kommete poolest. Ometi rügavad need vaesed inimesed siin iga päev, et kogu Hiinale toitu kasvatada, ja saavad oma vaeva ja raske töö ees tasuks kopikaid.

Sõites taksoga rongijaama, küsis taksojuht, et kust ma tulen ja kuhu ma lähen. Ütlesin siis, et töötan Henanis. Ta küsis selle peale, et kuidas mulle Henan meeldib. Arvasin, et sealt tuleb järjekordne nali henanlaste pihta. Ütlesin siiski vaoshoitult, et Henan ei ole just väga huvitav paik. Seepeale kostis taksojuht, et tema on ka Henanist pärit ja otsekui oma sõnade kinnituseks, sülitas autoaknast laias kaares välja. Tõepoolest, pärast seda tegu polnud võimalik kahelda tema sõnade tõesuses. ;))

Kokkuvõttes oli see väga tore reis ja võib-olla kujunes toredamakski, kui see koos Judy-Wesley’ga oleks olnud.

... koos Ni-Ni'ga

... koos Zhao Ran'i ja tema mehega

Zhao Ran'i erakoolis on remont valmis

Klassiruum 1

Klassiruum

Maipühad

Siin on käes maipühade vaba nädal. Seekord ma kuskile ei sõitnud, esialgne plaan minna Shanghaisse ei saanud teoks, Judy ja Wesley sõitsid hoopis Shandongi oma sealsete sõpradega kohtuma. Reisimine pühade ajal on üsna tüsilik, ja kuna selgus, et pean juba 2 nädala pärast oma filoloogide lõpukursusega eksami ära tegema, siis otsustasin teha väikese reisi hoopis mai lõpu poole. Nimelt on mul plaanis minna nädalavahetuseks Xi’ani. Järgmisel nädalavahetusel peaks aga toimuma see vihmase ilma tõttu ära jäänud reis välisõpetajatele kuskile järve äärde.

Lili selgitas, et pean oma tudengitega eksami juba mai keskel ära tegema, sest juuni alguses on neil lõpueksam ja pärast seda enam õppetööd ei toimu. Nii et mul on veel üks nädal loenguid ja nädal pärast seda teengi juba eksami. Seekord mõtlesin, et annan igaühele erineva teema ja nad peavad kohapeal 2 tunni jooksul kirjutama väikese kirjandi. Kui igaühel on erinev teema, ei saa nad üksteise pealt maha kirjutada ega ka selleks eelnevalt valmistuda, nii et igaühe tegelik tase peaks näha olema. Teemadeks valin erinevad suurmeeste tsitaadid, neid võib internetist leida sadade kaupa.
Seega olen mai lõpust juba vaba. Leping kehtib aga juuni lõpuni, näis siis, kas nad annavad mulle mingit tööd või laisklen juunikuu niisama maha. Laisklemise vastu pole mul teadupärast midagi :D

Käisin ka ükspäev Zhengzhous ostlemas. See linn tundub olevat 7 miljoni elaniku jaoks kitsas – kesklinna kaubandustänavad olid paksult inimesi täis, nad ei mahtunud tänavatele ära, tuli sõna otseses mõttes läbi rahvamassi rüseleda. Pühad muidugi, aga ZZ-s on kesklinn kogu aeg inimestest umbes.

Telekas näitas maipühade ajal, kuidas „president” Hu Jintao külastas Hiina erinevate provintside tehaseid ja ehitusplatse. Oma ringreisi alustas ta Henani provintsist. Ühes kohas olid ehitajad üles rivistatud, kõigil peas punased läikivad kiivrid ja uhiuued moodsad tunked, millega poldud küll päevagi tööd tehtud. Ilmselt said töölised need endale selga just Hu visiidi filmimise ajaks ja pärast töötavad nad oma vanade ülikondadega edasi. Hu istus kuskil kivihunniku otsas ja sõi koos töölisetega pappkarbist nuudleid. Selline solidaarsus töörahvaga! Potjomkinlus elab edasi, vaatamata uutele aegadele ja suurtele muutustele Hiinas. Näidati ka suurt külmutatud toiduainete tehast Zhengzhous, avastasin, et need päris maitsvad erineva täidisega külmutatud pelmeenid, mida ma vahetevahel poest ostan, on tehtud just siinsamas Zhengzhous ja mitte masinaga, vaid käsitsi! Lindi ääres seisis sadu valgetes kitlites noori naisi ja mätsis pelmeene kokku! Hu seal tootmisesse ei sekkunud, jalutas vaid niisama nende selja taga ringi.
Ilmselt on sadadele töölistele palga maksmine odavam kui moodsa tootmisliini soetamine.

Tallinna sündmustele anti ühel päeval 1 minuti eetriaega Hiina inglisekeelsel kanalil CCTV9, hiinakeelsetel kajastati sündmusi rohkem. Zhuoya rääkis, et tema isa vaatas pidevalt uudiseid Tallinna kohta ja helistas talle iga päev ja keelas õhtuti välja minna. Zhuoya elab ka kesklinnas.
Inglisekeelne sait China Daily ei pidanud Tallinna sündmusi piisavalt oluliseks, et neist seal kirjutada. Küll aga kajastati Hongkongile nende „vabastamise” 10. aastapäevaks kingitud kahe pandakaru eluolu sealses loomaaias.

Täna homikul käisin Jingiga shoppamas- mul oli vaja uusi tosse, leidsimegi uusima mudeli, mis olid kvaliteetsed ja edevad (valge punasega) ja ka üsna kallid, aga ikkagi 4 korda odavamad kui Eestist ostes – ja ta rääkis, et tahab järgmisel aastal minna Inglismaale Walesisse õppima ja selleks peab tegema rahvusvahelise IELTS testi. Juuli keskel läheb ta Pekingisse kuuks ajaks ühte erakooli inglise keelt õppima, makstes ise selle eest 5000 jüääni + elamiskulud. Tema ema ei taha, et ta Inglismaale läheb, ta hoiaks Jingi kogu aeg kodus enda juures nagu paljud hiina vanemad oma ainsat last. Jing muidugi tahab minna ja mina julgustasin teda igati. Veel arvas ta ema, et marketing ei ole „naiste töö” ja et mida ta ikka seda majandust õpib, mingu parem mehele ja saagu laps. (Jing ei julge oma vanematele öelda, et võib-olla ta ei tahagi üldse last saada, vaid hoopis maailmas ringi reisida ja huvitavat tööd teha. Ma loodan, et see ei ole minu ajupesu tulemus, vaid et ta ikka ise jõudis selleni :p. Muidugi, ta on noor ka ja jõuab oma arvamust veel mitu korda muuta.) Õnneks on tema isa väheke avarama maailmavaatega ja toetab oma tütre püüdlusi.

Üleriigiline inglise keele test

Sel pühapäeval kirjutavad kogu hiina lõpukursuste inglise filoloogid üleriigilist standardset inglise keele tasemetesti. See koosneb etteütlusest, kuulamisest ja teksist arusaamisest, grammatikast ja kirjutamisest. Juba mitmeid nädalaid lugesid tudengid tunnis eelmiste aastate testi materjale ja igal pool kampuses võis näha nina raamatus tuupivaid tudengeid. Judy ütles, et isegi kampuse avalikus peldikus (mina seda asutust ei külasta) võis näha raamat käes kükitavaid tudengeid. Sel nädalal oli asi eriti hull, tundides oli ainult kümmekond tudengit igast grupist. Üldse on tudengeid kevadsemestril vähemaks jäänud, paljud on leidnud töö ja seetõttu puuduvad tundidest. Ülikoolil on plaanis järgmisel aastal viimasele kurusesele kevadsemester üldse vabaks anda. Täna otsustasin, et kui mu „trade Englishi” grupi omad kavatsevad tunnis testi lugeda, jätan ma lihtsalt tunni ära. Pole mõtet oma hingeõhku raisata ja tahvli ees taielda, kui nad ei kavatsegi tunnist osa võtta. Märkasin, et muidu nõrga grupi helgemad pead polnud üldse tundi tulnud, ja hall keskpärasus ja alla selle istus kohal. Jalutasin tunni alguses pingiridade vahel ja kõigil olid nina ees testid ja minu tundi mitte puutuvad õpikud. Küsisis siis, et mis te arvate, mis me teeme, kas valmistume testiks või osaleme tunnis. Nad olid piisavalt lihtsameelsed, et öelda, valmistume testiks ja siis ma teatasingi, et ma ei kavatse sellisel juhul tundi teha ja kohtume järgmisel nädalal. Hiina haridussüsteem on tuupimisele ja testitulemustele orienteeritud, kedagi, ei ülikooli, tudengite vanemaid ega tudengeid endid ei loksuta eriti, mida nad sisuliselt oskavad. Aga ma ei saa seda tudengitele pahaks panna, masinavärgi mutrikestena ei ole neil võimalust vastuvoolu ujuda. Probleemid tekivad alles siis, kui nad lähevad tööturule ja tööandjad nõuavad neilt sisulisi oskusi ja kogemusi, mida aga paljudel pole. Ja nii taastoodabki süsteem ebakompetentust. Jagasin tudengitega oma mõtteid kogemuse ja tegevuse kaudu õppimise efektiivsusest, kuid loomulikult ei saa ma üksi tuuleveskitega võidelda.

Mõtlesin siis, et lähen inglise keele osakonna juhataja Lili juurde ja teatan, et jätsin tunni ära ja ühtlasi küsin talt ka lõpueksami kohta, kuid selgus, et Lili oli ära sõitnud ja naaseb alles esmaspäeval.

Ära häiri kasvavat rohtu

Hangzhou

Olen teile võlgu veel kirjelduse Hiina teepealinnast Hangzhoust. Lisasin ka Flickr’isse pilte.

Hangzhou lennujaamast sõitsime linna eriti kalli taksoga, milleks oli uus suur must Mercedes. Lennujaam asub linnast nii tunniajalise autosõidu kaugusel. Äärelinnas oli suur „lollideküla” stiilis eramute rajoon – sadade kaupa ühesuguseid tornikestega Disney stiilis lillade katustega maju, mille krundid olid olematud ja kus naabrid võisid vabalt üksteisele tuppa kiigata.

Hiinlastel on käibel vanasõna, mis ütleb umbes nii: „taevas on paradiis, maa peal on Hanzhou”. Hangzhoud peetakse Hiina ilusaimaks linnaks, noh, 7 miljoni elanikuga suurlinna kohta oli ta täitsa ok, üsna puhas ja moodsa kesklinnaga. Linna väärtus seisneb aga Läänejärves ja seda ümbritsevas suures ajaloolises pargis. Veetsime selles pargis palju päevi. Esimesel päeval suundusime kohe teekülla, mis asus selle pargi lähedal. Seal võis näha teeistandusi küngaste jalamil ja kohalikud elanikud pakkusid turistidele teed ja sööki. Kondasime teekülas veidi ringi, jälgisime kohalikke elanikke oma igapäevatoimetusi toimetamas ja loomulikult jõime ka teed ja külastasime teemuuseumi. Hangzhou päris huvitavad tee- ja siidimuuseumid olid tasuta, mis on Hiinas üsna tavapäratu. Muuseumides kirjeldati erinevate teede ja siidi valmistamise protsessi.


Teeküla elu-olu tundus meile loomulik, inimesed tõesti elasid seal. Pargi turistidele orienteeritud „küla”majad olid aga kõik ülesvuntsitud ja seega muidugi enam mitte nii naturaalsed. Pargis järve ümber oli mitmeid villasid, ka suur teepood, mille müüjad ei osanud inglise keelt, ega suutnud ka hiina keeles müügitööga kuigi hästi hakkama saada. Nad ei viitsinud ega osanud meile müüa, olime valmis küll ostma, kuid nad eelistasid trepil kükitada ja omavahel lobiseda. Ja ometi oli seal vähe turiste ja teeostjaid, võiksid ju end vahelduseks ka liigutada, aga ei. Lõpuks ostsid mu sõbrad endale erinevate teede varud hoopis hotelli kõrval asuvast teepoest, mille müüjatädid olid sõbralikud ja abivalmid.

Külastasime ka akvaariumi, kus muuhulgas etendati ka hüljeste show’d. Hülged olid dresseeritud hüppama läbi rõngaste ja vette visatud palli tagasi tooma. Iga sooritatud triki eest said nad autasuks kala. Akvaariumis oli palju põnevaid kalu, ja külastajateks loomulikult peamiselt lastega pered. Ja meie. Helsingi akvaarium on muidugi suurem ja ilusam.

Kuna Läänejärv oli üsna suur, kulus meil sellele tiiru peale tegemiseks kolm päeva. Seal oli mitmeid sadamaid, pagood ja tempel, akvaarium, muuseumid ja isegi Hiinas nii haruldased välikohvikud. Kuna ilm oli ilus ja päikseline, veetsime neis välikohvikuis palju aega õllejoomise ja kaardimänguga. Võtsime asja lõdvemalt, sest oli juba reisi lõpp ja seltskond hakkas väsima – kaua sa ikka jaksad iga päev 10-12 tundi ringi trampida.

Ühel õhtul läksime läänelike baaride tänavale, et leida mõnus koht õhtusöögiks, kuid valisime lõpuks hoopis india restorani (vist oli ka hiina toit meid juba ära tüüdanud ;)). Toidud olid seal väga maitsvad, kuid kallid.

Pärast õhtusööki suundusime supermarketisse – Hiinas on Carrefour’i nimeline poodide kett – neid võib leida ainult suurlinnades – kust saab osta mõningaid lääne kaupu nagu näiteks juustu ja kohvi. Ostsime endale järgmiseks päevaks piknikumaterjali, leidsime sealt isegi hapukurke, mis lõpuks osutusid ikkagi läägelt magusaks ja minu meelest söödamatuks. Oeh, praegu sööks meelsasti musta leiba hapukurgiga ja kodujuustu!

Hangzhou väärtus on just see suur Läänejärv ja seda ümbritsev ala, kus jätkub tegevust mitmeks päevaks. Muidu pole linn ise kuigipalju erinev teistest Hiina suurlinnadest. Kohalik hiina keel oli seal ka teistsugune, mulle raskesti mõistetav. Taksojuhtide kohalik dialekt meenutas konnade krooksumist või khmeeri keelt.

Kuna pühade-eelsel ajal olid kõik rongipiletid Zhengzhousse välja müüdud, pidime sinna jälle lendama. Zhengzhoust naasesime ZMD linna ja sealt läksid mu sõbrad õhtuse Pekingi rongi peale. Ja oligi meie neljanädalane reis läbi. Aeg lendas kiirelt, me ei jõudnud kõike planeeritut ellu viia ja näha kõiki kohti, mida tahtsime. Ma ei tea, kui pikk peaks olema reis Hiinas, et selle turismiväärtustega tutvuda? Üks aasta? Hiinas on nii palju kohti, mida tahaksin külastada, näiteks Tiibet (väike lootus on, et saan sinna järgmisel suvel koos Zhuoya sõpradega minna). Ja veel tahaks näha Hiina müüri erinevaid osasid erinevates provintsides... Mägine ja vähemusrahvustega asustatud Yunnani provints on ka põnev koht, kaalusime isegi sinna minna, aga lõpuks otsustasime ikka Xiameni kasuks. Sichuani bambusmetsade ja pandakarude provints jne jne.

Visionäär

Minu mobiilile tuli sõnum, et keegi Candy tahab minuga tuttavaks saada ja rääkida erakoolis õpetamisest. Nimelt olla üks minu tudengitest mind talle soovitanud. Määrasin siis talle kohtumise UBC Cafésse laupäeva pärastlõunaks.
Candy (tema hiina nimi on Zhao Ran) osutus ebahiinalikult jutukaks, elavate liigutustega kiireks ja kompleksivabaks 27-aastaseks naiseks. Meie tutvuse esimese 5 minuti jooksul sain juba teada, et ta on abielus ja peab koos oma mehega laste erakooli. Praegu on neil 50 õpilast, kes umbes 10 tundi kuus õpivad inglise keelt. Neil on kavas laieneda, nad ostsid hiljuti uued ruumid kesklinna, seal käib parajasti remont ja avamine on planeeritud kahe nädala pärast. Ta ise õppis provintsipealinna Zhengzhou ülikoolis inglise keelt ja kuna see on hea ülikool, siis ka tema inglise keel oli väga hea. ZZ’s on hulga rohkem välismaalasi, nii on ka tema hobiks nendega sõbrustamine ja inglise keele praktiseerimine. Tema õde õpib aga siinses Huanghuai ülikoolis ja on temast erinev. Nimelt selline vaikne ja häbelik, nagu enamus mu tudengeid, kes ei julge ise rääkida ja seega ka tema inglise keel on õe omast kordades kehvem. Tema õde tahab sinna erakooli õpetajaks minna, kuid Candy ei taha teda, sest ta teab, et ta ei suuda ladusalt rääkida. Candy oli siis õelt küsinud, et kui ta mind tänaval näeb, mis ta siis teeb. Ta õde vastas, et varjub lähimasse poodi, et ei peaks minuga suhtlema. Kuigi ta arvab, et ma olen sõbralik jne, on ta ikkagi liiga häbelik, et paar sõna inglishit rääkida. Ja teised õpetajakandidaadid Candy koolis sisuliselt keelduvad inglise keeles rääkimast, näiteks kui ta tööintervjuul tahtis, et nad tema inglise keelsetele küsimustele vastaksid samuti inglise keeles, rääkisid nood ometi hiina keeles vastu. Tema põhimõte on aga, et õpetamine peaks toimuma ainult inglise keeles ja seega tahab ta oma kooli saada ka välismaalastest õpetajaid. Ma ei olnud aga 6-8-aastaste laste õpetamisest huvitatud, soovitasin talle hoopis Anna teismelisi tütreid, kel on nagunii palju aega ja võib-olla tahavad nad lastega tegeleda. Vaatamata sellele, et ma tema pakkumist vastu ei võtnud, lobisesime ikka sõbralikult edasi. Ja juba ta kutsuski mind enda koju õhtust sööma, enne veel käisime turult läbi ja ostsime kaasa vajalikke toiduaineid, et minu lemmiktoite teha – tofu, seened jms. Mina ostsin kingituseks kaasa ühe pudeli punast veini. Tee peal jutustas ta mulle oma perekonnast – tema mees, kellega ta tutvus interneti kaudu, on põhjast Liaoningi provintsist pärit. Mehevanemad on neil parajasti külas ja äi teeb kogu aeg süüa. Äi on riigiametnik ja seega reisinud palju välismaal. Ämm on kodune. Tema enda vanemad aga ajavad äri ja raha näib neil olevat. Kodus leidsime eest siis tema mehe – pisikese karumõmmi olekuga pükniku, ühe mehe sõbra, ühe Candy klassivenna, mehevanemad ja väikese valge nösuninalise koeraplika. See krants on Candy ämmale lapse eest, magab temaga ühes voodis ja jookseb tal kogu aeg sabas. Nad olid kõik üllatunud, et koer minu peale ei haukunud, muidu pidavat ta võõraste peale haukuma. Ütlesin, et küllap ta tunneb, et olen suur loomasõber, kuigi kassi-, mitte koerainimene. Hiljem käis ämm koeraga jalutamas ja iga kord õuest tulles peseb ta koera käpad, sabaaluse ja koonu puhtaks. Koer seisis kannatliklt kausis ega läinud märgade käppadega ringi tuterdama. Samuti teadis ta, et ei tohi enne diivanile hüpata, kui käpad on puhtaks pestud. Ta peab tõesti väga leplik loom olema, sest reisib ämmaga pikki vahemaid Liaoningist Henani. Talveks on ämm talle meisterdanud riided ja käpa otsa miskid jalavarjud, et koerake ei külmetaks karmis Põhja-Hiina kliimas.

Nad elasid siinsamas lähedal Liikluse tänavas ja samas tänavas asus ka nende erakool. Nad viisid mind vaatama kooli uusi ruume, kus parajasti värviti seinu ja pesti aknaid. Candy seletas õhinaga, mida täpselt ta kuhu ruumi teeb – esialgu siis kaks klassiruumi ja laste mängutoa ja vanematele ooteruumi teleka ja arvutiga. Tema põhimõte on, et vanemad võivad soovi korral tunde vaadata ja jälgida oma lapse õppimist. Tema ideed keele õpetamisest olid mittehiinalikud ja uuenduslikud, ta teadis täpselt, mida ta tahab teha. Siiani oli ta töötanud tavalises hiina keskkoolis inglise keele õpetajana – kokku ligi 7 aastat, teda taheti tema sõnul lausa headmasteriks edutada, kuid siis ta otsustas oma kooli teha. Ta oli tõeline visionäär, lennukate ideede ja mitte tavapäraste vaadetega. Seetõttu mõjus ta siinse ülikooli halli keskpärasuse taustal eriti värskendavalt. Lubasin teda aidata ja tulla tema ja ta õpetajate tunde vaatama. Ta oli sellega õhinal nõus, lubas mind kutsuda uute ruumide avamisele ja kohtuma lastevanematega. Eks ta ole kaval ka, välismaalane erakoolis mõjub lastevanemate rahakotiraudade avanemisele soodsalt ;)) Aga igal juhul on ta tubli, loodetavasti teeb ta oma ideed teoks.

Äia tehtud söögid ei olnud kuigi maitsvad, aga sellegipoolest söödavad. Pärast õhtusööki tahtis ta mulle tingimata näidata ka Taiwanis trükitud õpikuid, mida ta oli juba kastitäie varunud. Need olid ilusad värvilised raamatud, küllap need lastele ka meeldivad. Pärast paari veiniklaasi suutis ka tema mees juba inglisekeelseid lauseid moodustada ja tahtis mulle kangesti midagi kinkida. Käis siis korra ära ja tõi mulle karbi hiina traditsioonilise meditsiini rohtusid peavalu vastu. Karbis olid valged ja mustad tabletid, valged päeval võtmiseks ja mustad vastu ööd võtmiseks, need soodustavad ka magamajäämist. Täna just proovisin ühte valget tabletti, näis, et see võttis kerge peavalu ära küll. Loodetavasti ei tekita need hiina rohud mul jälle allergiat.

Õhtu lõppes loomulikult ühispildistamisega, kui ta mulle meili peale fotod saadab, panen need blogisse ka üles.

"Leaderid" tribüünil

Hiinlastest inglise keele õpetajad

Kui te panete tähele, siis naisõpetajad on riietatud ühte vormi – roosakad beežikad kostüümid, aga meesõpetajad EI KANNA ühtset vormi, nad käivadki iga päev niimoodi riides, KÕIK hiina mehed käivad ühtemoodi mustade ülikondadega (ja valge sokk käib tihti sinna juurde).

See naine, kes meile lehvitab ja kelle king on jalast ära tulemas, on Zhang - ainus hiinlasest inglise keele õpetaja, kes julgeb aeg-ajalt välisõpetajatega suhelda. Teised ainult piidlevad eemalt. Üks ütles mulle ühel hommikul „Good morning!”, punastas, pööras näo ära ja itsitas. Ta ei suutnud oma segaduse, häbelikkuse, võõrastuse ja ma ei tea, millega veel võidelda. Enamik õpetajaid ei erine tudengitest. Kurb! Anna mainis, et temalgi oli eelmisel korral siin olles naiivne lootus sotsialiseeruda hiina õpetajatega, kogemusi vahetada jne. Seda ei juhtunud mõned aastad tagasi, ega juhtu ka nüüd.

Siin on siis inglise keele meesõpetajad

Inglise keele õpetajad

Spordipäeva paraad algab!

Siin me siis marsime! Wesley ja Judy, ülejäänud välisõpetajad tulevad tagapool

Anna jutleb ühe hiinlasega, tagapool prohvessur Sharma

Paraadiks valmistuvad valgete ja roosade medõdede üksused

Spordipäev

Täna jäid tunnid ära ja toimus spordipäev Põhjakampuse staadionil. Alguses mõtlesin viilida ja hommikul hoopis magada, kuid erinevad asjapulgad toonitasid korduvalt, et välisõppejõududele on kohustuslik ilmuda avamistseremooniale kl 8 hommikul. Mis siis ikka, tuli minna. Kohapeal selgus, et meie kohalolek oli vajalik selleks, et marssida punaste loosungite all üks ring staadionil ja plaksutavatele tudengitele ja tribüünil istuvatele „leaderitele” lehvitada. Õnneks keegi ei sundinud meid sportima, kuigi kõik hiina õpetajad pidid võistlusest osa võtma. Ma oleks meelsasti osalenud pinksi või sulkavõistlusel, aga neid alasid polnud plaanis, ainult jooksud-hüpped, kuulitõuge ja hiina bambusoda viskamine. Vist pallimängud ka. Seega mitte minu alad. Iga osakond oli erinevates kostüümides või dressides ja marssis sirges kolonnis ja ühte sammu hoides. Ainult välissuhete osakond ja väisõpetajad kooserdasid üle väljaku korratu lambakarjana, ilmselt pole kapitalismi tingimustes võimalik saavutada piisavat treenitust korrektselt lippude all marssimiseks ;)) Siis seisime mõnda aega keset staadioni ja pidime kuulama „leaderite” kõnesid ja Hiina hümni. Tuleb tunnistada, et ka hiinlastest inglise keele õpetajad ei viitsinud kõnesid kuulata, vaid lobisesid niisama. Korraga nii paljude punalippude nägemine tekitas mus mõningast allergiat. Siis algasid etteasted ja tantsud staadionil ja me võisime sealt lahkuda. Tehti veel ühisfoto kõikide välisõpetajate ja mõnede välissuhete osakonna parteiasjapulkadega ja oligi meie osa läbi. Kuna ilm läks väga palavaks, ei viitsinud me sinna võistlusi vaatama jääda, vaid läksime koju. Leppisime kokku, et sööme koos välisõpetajatega õhtust vanas heas kalapea restoranis.

Õhtul kogunesimegi kell 6 ja parkisime restoranis kere head-paremat täis. Ja siis läksime Anna-Barbara juhatusel Taevadraakoni turu juurde päris kohvi ostma. Nimelt on seal ühes korteris päris kohvi müügipunkt. Anna oli siin juba mõned aastad tagasi olles paadunud kohvinarkomaanina kohvi ostmas käinud. Ja tõepoolest, kes oleks võinud arvata, et ZMD linnas saab ka mujalt kui UBC Café’st päris kohvi. Olingi juba murelik oma kohvivarude kiire kahanemise pärast, nüüd aga ostsin 35 jüääni eest pool kilo 100% arabica ube, mis kohapeal ära jahvatati, ja tulevik tundub kohe helgem. Indialased olid hädas, et nemad ei saa oma lemmikteed siin juua. Uurisin, siis, mis udupeen tee see neil peab olema, et hiina tee ei kõlba, aga selgus, et kõigest Lipton paberkotikestes! My ass! Indias elavad ja joovad Liptoni paberkotileotist! Raske uskuda, eks ole, aga ma olen juba korduvalt maininud, et nad on tropid. Nende enda kodumaa on kuulus teetootja ja nad igatsevad Liptonit taga! Aarrrrggghh!

Kui veel rääkida sisseostudest, siis alanud on värskete herneste hooaeg – herned on mahlased ja magusad, ja siis on siin veel väikesed kollased melonid – aromaatsed ja otse sulavad suus, no ja mangodest ma üldse ei räägigi!

Ma pole veel ka Anna-Barbarst rääkinud. Ta on siis Kanadast pärit, Vancouveri kandist ühest väikelinnast mägede jalamil. Ta oli seal kolledžis õpetaja, kuid see kool suleti ja ta jäi tööta. Lähimasse linna on tema kodukohast 500 km ja nii ta otsustas tulla Hiinasse tööle. Mitte sellepärast, et Hiina oleks lähemal, aga ta lihtsalt ei tahtnud suurlinnas elada. Ta oli Huanghuai Ülikoolis õpetanud ka mõned aastad tagasi, siis olid asjad paremini korraldatud, kui nüüd, ka juhtisid välissuhete osakonda teised inimesed.
Ta käis Hiinas esimest korda 1981. aastal, lihtsalt tulid sõbrannaga seljakotiturismi tegema. Üsna julge tegu, ma ütleks. Rahvas polnud siis välismaalasi näinud, neid peeti vaenlase spioonideks. Kultuurirevolutsioon oli just lõppenud, Mao surnud ja Hiina oli oma nö reforme alustanud, aga rahvas oli ikka allasurutud ja hirmul. Nad ei osanud muidugi hiina keelt ka, seiklesid omapäi siin ringi, kuni sattusid kuskile külla, kus leidus üks poiss, kes suutis mõned sõnad inglise keeles rääkida. Nad olid tõesti in the middle of nowhere, poiss viis nad oma koju, kutsus kogu küla kokku ja siis kõik tulid, vaatasid ja katsusid neid. Siis paluti neil rokenrolli tantsida, poisil oli salakaubana Hongkongist toodud lint selle muusikaga. Nad siis tantsisid neile ja kehastasid kõike läänelikku. Päris imelik kohe seda kirjeldada, nagu oleks tegemist mingi palmisaare inimsööjate suguharu, mitte vana kultuurrahvaga, eks ole?

Anna on sõbralik, energiline ja kiirete liigutustega. Tema kaks pubekast tütart on ka siin temaga kaasas. Üks neist üritab hiina keskkoolis käia, laste hiina keel on paremal tasemel kui Annal endal.

Järve peal

Selle paadiga me siiski ei sõitnud

Lõunasöök 2

Lõunasöök 1

Tongshani järv

Rapsipõld, õunapuud ja järv

Tongshani järv

Eelmisel pühapäeval tegime väljasõidu loodusesse. ZMD linnast 120 km lõuna pool asub Tongshani järv. Tongshan tähendab vasemäge, kaljud olid seal kollakad-pruunikad tõesti. Välisõpetajatest tulid reisile mina, Judy-Wesley, Connie-Glory ja uus kutt Abel, kes on singapurlane, õppinud Ameerikas ja õpetab nüüd majandustudengitele raamatupidamist. Tudengitest olid meiega kaasas meie vanad sõbrad Jing ja Xin. Ilm oli päikseline ja üsna palav, nii +25 C kraadi. Seal on ka üks mägi, mille otsa saab ronida, kuid kuna juba kell 10 hommikul keevitas päike armutult, ei viitsinud ma ronima minna. Mäkke läksid ainult Judy-Wsley ja Jing. Ülejäänud jalutasid järve ümber, seal oli ka kena männisalu, igal pool õitsesid lilled ja õunapuud, konnad krooksusid tiikides. Järv ja selle ümbrus on üsna kuulus kohalik turismispot, õnneks sel päeval seal väga palju turiste ei olnud. Järv on kuulus oma hea kala poolest, mida kohalikud restoranid ka pakuvad. Sõimegi restoranis imehead kalasuppi ja jänesepraadi, parim jänesepraad, mis ma siiani maitsnud olen. Pärast lõunasööki läksime järvele laevaga sõitma, see viis meid keset järve asuvate väikeste saarte juurde. Veetsime seal terve päeva ja tagasi koju jõudsime alles õhtul kella kaheksa paiku. Igati tore üritus jällegi, sai linnast välja suhteliselt puhtasse loodusesse. Loodus pole Hiinas vist kunagi puhas, kui just pole tegemist mingi kinnise reservaadiga, prügi vedeleb igal pool metsa all. Ja ka järve vesi pole kaua puhas, sest ümberkaudsete külade pesuvesi ja peldikute sisu voolab otse järve.

Tekiküülik

Quilt Rabbit
Allday, you Have a nice day!
Happy time, funny, funny

Wishing you a day full of wonderful

Forever
Wishiny
Lovely
Happiness

Promise me you’ll remember me forever, I’ll always be by your side

Et mis see on, küsite?
Moodne luule? Sõnum teispoolsusest? Kodeeritud salasõnum küberruumist kelleltki Quilt Rabbitilt? Hullumeelse sonimine?
Ostsin nimelt endale kaks kaustikku, et sinna oma hiina keele harjutusi ja tekste kirjutada, ja sellised sõnumid olid nende kaantel. Olen sügavas teadmatuses, kes või mis on Quilt Rabbit - Tekiküülik? Kaanel on pilt jänesest, kes kaisutab porgandikujulist jäätisetorbikut. Võib-olla tahtsid nad öelda Guilty Rabbit? Et maiustab liiga palju jäätisega ja siis tunneb end süüdi, et ei suutnud jälle dieeti pidada? Hiina kaanekujundajate-graafikute mõttemaailm on väga-väga diip ja jääb mulle, küündimatule, hämaraks. Võib-olla peab selleks aastakümneid Aasias elama, et mõista Quilt Rabbitite ja roosade Hello Kitty’de võlu :D

Muhtar ja metal

Judy ja Wesley õpetasid enne Henani tulemist olnud mõned aastad Xinjiangi provintsis Ürümqi linnas. Mõni sealne õpilane oli nendega endiselt kirjavahetuses ja nii kirjutaski üks Muhtari-nimeline poiss Judyle, et tal avanes võimalus minna õppima Eestisse. Kuna maailm on tõesti väga väike, ütles Judy, et tema üks kolleege on ka just Eestist pärit ja vaat, kus kokkusattumus. Judy helistas mulle ja rääkis sellest. Lubasin siis lahkelt, et andku poisile minu MSN aadress, et kindlasti on tal palju küsimusi ja ma võin neile vastata. Muhtar võttiski minuga ühendust. Ta on rahvuselt uiguur, tema isa on koolijuhataja ja ema raamatupidaja. Ta on 21-aastane ja tuleb koos paari koolivennaga sügisel Eestisse Tehnikaülikooli õppima. Valgustasin siis teda Eesti teemadel, pakun, et tema hoog rauges vägagi ja siiruviirulised sillerdavad illusioonid purunesid. Aga ta tahab Hiinast ära saada ja siia mitte tagasi tulla. Kuna ta on moslem, siis tekkis tal kohe ka kultuuriline võõrastamine Eesti suhtes. Ta teadis, et Eestis elavad moslemitest näiteks tatarlased, ja oli väga üllatunud, kui minul ei olnud ühtegi sõpra-tuttavat tatarlaste seast. Samuti ei teadnud ma talle moslemi toitu pakkuvaid restorane nimetada – see Tulika põigus asuv Bazaar ei ole ju tõeline :D Ta imestas, et Tehnikaülikooli sööklas ei pakutagi moslemi toitu. Pidin talle korduvalt selgitama, et Eesti on üliväga ilmalik ja kristliku taustaga maa. Ta küsis ka, mis meil toiduained maksavad - nt kartulid, riis, loomaliha. Kõik toiduained on Eestis kordades kallimad kui Hiinas ja iseäranis loomaliha on üksjagu kallis. Ta ei olnud arvestanud selliste kuludega. Ta ei saanud ka aru, kuidas eestlased võivad sealiha süüa... :D Ta polnud kuskil mujal käinud kui oma koduprovintsis ja Pekingis, kus ta tegi sisseastumisteste ja vormistas taotluse Eestisse õppima pääsemiseks. Ta ei teadnud muust maailmast suurt midagi. Ometi oli ta kokkuvõttes üllatavalt intelligentne, tema inglise keel oli ka siinsest kesmisest tasemest väga palju parem. Idealistlik naiivne maksimalist. Oijah, meenusid kohe enda noorusaastad... ;))

Imeline oli aga see, et üks tübeteikaga kõrbepoeg tuhat kilomeetrit merest eemal, kaugel suurtest magistraalidest ja kommunikatsioonidest, fännas Soome bändi Children of Bodom. (oo internet - sa oled kõikvõimas!) Mul oli alguses üsna raske seda uskuda. Kuna see on ka üks minu lemmikbände, siis vestlesime temaga ka veidike metalist. Ta teadis üllatavalt palju skandinaavia bände, kuigi arvas, et Rootsi asub Soomest lõuna pool :D

Pikapeale läks ta üsna tüütuks, arvas et ma peaks tal aitama üürikorterit leida ja temaga kangesti sõber olema. Vastasin, et küllap ta hakkab elama ülikooli ühikas. Siis ta arvas veel, et ma võiksin aidata tal leida ka poole kohaga tööd näiteks moselmi restoranis... Naersin ja ütlesin, et ma ei ole kinnisvaramaakler ega restoraniomanik. Talle ei jõudnud kohale, et kohalikke keeli oskamata ei saaks ta ettekandjana töötada. Ma ei kujuta ette, mis tööd ta üldse Eestis võiks teha, peale hiina keele õpetamise, aga see turg on ju Eestis teadupärast väga väike... :D Igatahes tüütas ta mind tõesti iga päev, lõpuks blokkisin ta MSN’is ära, igavene ignorant and arrogant little prick.

Rääkides metalist, siis praegu kuulan hiina doom-black bandi Xi’ani linnast nimega „206 and Thinkers”. 206 viitab luude arvule inimese skeletis ja thinkers savimuretsejatele. Nad laulavad inglise keeles, kuigi hiinakeelne mörin oleks kindlasti palju kuulim.

Kuulasin just Within Temptationi 2007. a promoplaati ja olen täiesti pettunud. Kui varem võis neid isegi kuulata, siis nüüd on nad stiili muutnud ja kõlavad nagu Evanescence’i ja Vanilla Ninja ühisprojekt. Miski kohtuav reibas Eurovisiooni rokk, nende varasemast õhulisusest pole miskit järel. Öka.

Blogger.com ei olegi blokitud!

Vahepeal tundus, et Hiina blokkis www.bloger.com aadressi täielikult ära, kuid nüüd sain üle pika aja jälle saidi lahti. Loodame, et see nii ka jääb ja ma saan ikka siin oma blogi jätkata.