Xiamen
Zhengzhou lennujaam asub linnast 30 km kaugusel ja on üllatavalt moodne, puhas ja avar. Zhuoya oli ostnud meile piletid Ürümqi-Xiameni lennule, mis tegi vahemaandumise Zhengzhous. Tegemist oli China Southern lennukompaniiga, kuid kuna lend väljus Ürümqi’st, mis on Hiina moslemiprovintsi Xinjiangi pealinn, siis pakuti lennukis moslemi toitu, milleks oli hapendatud krehvtine salat, kukkel ja (ühe mu muffinisõltlasest sõbra meeleheaks) üks päris maitsev muffin. Hiina siselennud pole ökotamise teed veel läinud ja igal pool pakutakse lennukis süüa, isegi lühikestel lendudel antakse pakk küpsiseid ja mahla. Alkoholi loomulikult ja kahjuks mitte. Turvasüsteem pole Hiina siselendudel nii karm kui terrorihirmus Euroopas, aga alkoholi käsipagasisse kaasa võtta ei tohi, nii nuusutati meie veepudeleid ja pidime isegi ühe jogurtitopsi avama, et kontrollija veenduks, et seal sees ikka päris jogurt on. Õnneks oli meil lusikas kaasas, nii et sõime selle jogurti lennujaamas kohe ära ka.
Jõudsime 1,2 miljoni elanikuga Xiameni linna päraslõunal. Kui lennuk maandus, imetlesime lennukiaknast saarel asuva mägise linna vaateid. Kuna me ei saanud eelnevalt broneerida tube meie lemmikketi hotelli, suundusime lennujaamas kohe hotelle ja turismireise pakkuva leti juurde. Seal kohe näidati meile linnakaardi pealt erinevaid hotelle, valisime selle, mis asus kesklinnas ja merele kõige lähemal. Seal oligi vabu tube ja nii saimegi hotelli taksoga prii sõidu lennujaamast hotelli. Xiameni rahvusvaheline lennujaam asub üsna linna lähedal, või isegi äärelinnas, nii et väga mugav ja soodne.
Ilm oli päikseline ja soe, +20 C ümber, kuid hotell ikka veidi jahedavõitu. See polnud nii mõnus kui meie lemmik Home Inn hotell, ka hommikusööki seal ei pakutud. Kuid linad olid puhtad. Minu sõprade toas liikus ka üks kutsumata külaline – prussakas, kuid mina neid õnneks ei märganud. Xiamenis veetsime neli päeva.
Hotell oli veel selle poolest omapärane, et igal õhtul helistati meile tuppa ja pakuti midagi. Esimesel õhtul ma ei viitisinud süveneda, mida mulle seal torusse räägiti, eeldasin, et receptionist helistatakse ja kontrollitakse, kas oleme ikka tagasi jõudnud ja kas kõik on ok. Vastasin torusse, et ok, ok. Ja mõne aja pärast koputatigi toa uksele ja seal seisis üks keskealine naine ja üks noor tüdruk. Nimelt oli telefonikõne tulemusena tuldud meile meelelahutuseks tüdrukut pakkuma. Pakutav oli küll täiesti ebaseksikas, seisis teine seal hirmunult pussaklikus sulejopes ja meikimata. Seisin mõneti üllatunud uksel ja üritasin aru saada, mis asja neil meie tuppa olla võiks. Kui siis vanem naine hakkas nooremat meie toa poole lükkama, jõudis asi mulle kohale. Tegime neile ikka üsna järsult selgeks, et me ei soovi nende teenuseid. Sellele vaatamata helistasid nad igal järgneval õhtul müügimehe järjekindlusega meile tubadesse, meie „no!” neile ei mõjunud, nii et lõpuks me ei võtnud lihtsalt toru.
Esimesel õhtul läksime kohe mereäärsele promenaadile jalutama ja leidsime ka ühe rahvusvahelise menüüga kalli ja moodsa restorani. Õhtu oli jahe ja terrassil me kahjuks süüa ei saanud. Menüü oli rikkalik, pakkus erinevaid lääne ja aasia toite. Rõhusime mereandidele ja õllele, sealne kalmaar oli äraütlemata maitsev.
Teisel päeval suundusime pikale jalutsukäigule kesklinna, leidsime ühe väikese pargi, mis asus otse künka otsas. Pargis oli palju erinevaid õitsvaid puid ja muid minu jaoks uudseid ja põnevaid troopilisi taimi. Linna läbiva jõe suudme ümber oli linna city – valged tornmajad ja pargiribad mõlemal pool vett. Imelised vaated, nagu isegi Flickrist võite veenduda. Sõime lõunat ühes jõesuudme kaldal asuvas vaikses restoranis, valisime akvaariumist kaks erinevat merekala, jõime head hiina õlut ja mõnulesime täiega. Pärast toekat lõunasööki tuli muidugi vajadus väikese siesta järele. Viskasime siis murule palmide alla pikali ja lasime silma looja. Päike paistis ja mahe tuuleke sahistas palmilehtedes. Õhk oli ebahiinalikult puhas, tajusime seda pärast saastunud ja kuiva Pekingit ja tolmust Kesk-Hiinat lausa füüsiliselt. Linn oli meid juba esimestest hetkedest ära võlunud, kuid parimate vaadete nautimine seisis veel ees. Õhtul käisime veel ühes pargis ja juba pimedas jõudsime tagasi hotelli juurde, mille lähedal oli suur moodne kaubandustänav ja nö vanalinn, mille kitsastel tänavatel tegutses räpane turg. Ostsime sealt pea igal õhtul erinevaid puuvilju.
Meie hotlelli lähedal rannapromenaadil oli õhtuti palju rahvast, käisime meiegi seal mitmel õhtul õlut joomas ja imetlesime üle lahe värviliste tuledega kaunistatud väikest saart. See oli Gulanyu saar, kus veetsime terve järgmise päeva.
Xiameni linn asub ühel suuremal saarel, mis on suure moodsa ja tasulise sillaga ühendatud väiksema Gulangyu saarega. Sellele sillale me seekord ei jõudnudki. Linna ja GLY saare vahel on tihe praamiliiklus. Linnast saarele maksab pilet 1 jüään, tagasi aga 8. Imeline hiina loogika jällegi, me ei saanud esialgu sistemile pihta, seda enam, et saarele minnes pole vaja piletit osta, praami peal korjatakse igaühelt üks jüään, linna tagasi pääsmiseks tuleb aga pilet, või siis õigemini metallžetoon kassast 8 jüääni eest lunastada.
GLY saar on tuntud selle poolest, et seal on palju erinevaid euroopalikke Vahemere stiilis villasid, mis on ehitatud 20. sajandi esimesel kolmandikul. Villad asuvad mäe otsas ja nende juurde viivad kitsad käänulised tänavad, mis on nii järsud, et mõnedel on isegi liiklusmärgid, mis keelavad seal kärudega liiklemise. Järsust kallakust alla mines ei jõuaks kärumees oma käru lihtsalt kinni hoida :D
Saar on üsna väike, nii et tegime selle päevaga tiiru peale, kondasime villade vahel, pargis, külastasime kalligraafiamuuseumi, kus vanade ürikute asemele oli hoopis moodne ilukirjakunst Koreast, Hiinast ja Jaapanist – puidust plaatidele olid sisse lõigatud ilukirjas kirjamärgid. See oli hoopis selline moodne ja värviline kunst.
GLY saarel on ka mitu randa, lõuna paiku jõudsime ühele neist. Sõime rannaäärses välikohvikus lõunat ja siis suundusime liivale lebotama. Meri oli muidugi külm, käisin ikka seal jalgupidi sees ära. Osa minu sõpru on tõsiusklikud päikesekummardajad ja päevitajad, nii leidsid nad rannakaljude lähedal vaikse nurgakese, kus asusid end päikese käes praadima. See tekitas elevust ja ärevust teistes hiina turistides, kes käisid neid pidevalt kajude tagant piilumas ja salaja või avalikult pildistamas. Nii palju poolalasti valget liha polnud need hiinlased küll veel kunagi näinud! :D Nemad ise käisid sulejopede ja põlvekõrguste saabastega rannal +20 C päikeselise ilma käes ringi.
Tahtsime osta rongipileteid Hangzhousse. See polnud aga niisama lihtne, sest lähenemas oli hiina uusaasta ja rahvamassid olid juba liikvel, mis tähendas, et rongipiletite saamine ei pruukinud kõige lihtsam olla. Ühel hommikul suundusime Xiameni rongijaama, kuid seal kassa juures selgus, et rongijaam pole sugugi see koht, kus saab 3 päeva ette rongipileteid osta. Suhtlesime kassapidajaga hiina-inglise segakeeles, rongijaamas tunglev rahvamass elas meie üritusele elavalt kaasa, kuni lõpuks leiti üks noormees, kes oskas inglise keelt ja kes siis kassapidajaga suhtles ja meile probleemi olemuse täies ilus esitas. Nimelt, selleks, et rongipileteid mitu päeva ette osta, ei tule minna mitte rongijaama, nagu naiivsed läänlased arvavad, vaid bussijaama! Keeldusime seda nalja uskumast. Küsisime üle, et kas me ikka tõesti bussijaama peame minema rongipiletite järele? Nii ta paraku oli. Naersime siis, et kindlasti peaksime trammipileteid lennujaamast ostma. Noormees ütles meile selle peale siiralt ja sõbralikult „Welcome to China!”. Naersime jälle ja otsutasime, et läheme kergema vastupanu teed ja ostame hotellist lennukipiletid Hangzhousse. Seal fuajees oli nimelt väike reisibüroo sarnane putka, kus sai pileteid broneerida ja osta, kuid kahjks ainult lennupileteid. See oli ka alati trikiga ülesanne, sest ladina tähed ja välismaa passid tekitavad hiina müügitibidele alati palju raskusi. Näiteks oleks äärepealt ühe reisiselli nimeks Tallinn saanud, ka arvati, et Tallinn võiks riigi nimi olla. Aga siinkohal ei saa nende peale kuidagi pahane olla. Mida teavad eestlased näiteks pisikesest riigist Singapurist? :D
Järgneval päeval suundusime kohe hommikul botaanikaaeda. Tee peale jäi üks budistlik tempel, uurisime siis seda ja parki selle ümber. See päev oli paljude treppide päev, sest tempel ja ka botaanikaaed (tegelikult kogu Xiameni linn) asus mägisel alal, mäed pole küll kõrged, kuid toovad endaga kaasa palju treppidest üles ja alla ronimist. Botaanikaaed oli suur ja ilus, seal oli eraldi palmisalu erinevat liiki palmidega, bambusesalu ja muidugi tiigid ja igasugused muud ilusad taimed. Seal oli ka roosiaed, kus jaanuaris küll roose eriti ei õitsenud, küll aga õitsesid seal kirsipuud ja kõndis ringi uhke paabulind oma kolme kanaga. Inimesi need linnud ei peljanud ja paabulind võttis otsustavalt kursi otse minu peale. Õnneks ei tahtnud ta mind rünnata, vaid tal oli asja kuskile mujale, aga tema käimistrajektoor lihtsalt juhtus minu kõrvalt minema. Tema kolm kana vudisid talle usinalt järele. Vahepeal kriiskas paabulind läbilõikavalt, kas siis endale tähelepanu saamiseks või oma kanade korrale kutsusmiseks.
Botaanikaaias oli ka tegutsev budistlik klooster, mis omakorda asus künka otsas ja sinna minemiseks tuli ronida mööda lõputuid treppe. Lõpuks oli reisiseltskond juba treppidest väsinud ja nii otsustasime teha väikese eine murul ja seejärel väikese lõunauinaku murul. Väga paljud hiinlased olid tulnud botaanikaaeda piknikku pidama ja vedelesid samuti murul päikese käes.
Edasi suundusime taksoga Xiameni ülikooli. Zhuoya sõnul kuulub see ülikool Hiina tipp kümne parima ülikooli hulka. Kampus oli suur, majad suured ja ilusad, park puhas ja korras. Seda ülikooli ei anna muidugi võrreldagi ZMDi linna Huanghuai Ülikooliga...
Ülikooli tagant viis ilus kaldapealne Xiameni linna avalikku randa. Rannaga parelleelselt jooksis meres sammastele tõstetud autosild või –tee. Ranna taga algas suvilarajoon, lähestikku asuvad majad maasikapeenardega. Olime sel päeval päris palju kilomeetreid maha kõmpinud, nii et püüdsime takso ja sõitisme hotelli. Tegime toas kohvi ja puhkasime jalgu.
Ühesõnaga, Xiamen on imeilus linn. Otsustasin, et püüan järgmiseks õppeaastaks end sinna tööle munsterdada. Kui Xiameni ülikool mind kui mitte native speakerit ei taha, siis üritan end pakkuda sealsele turismikoolile ja tehnikainstituudile. Vaatasin internetist, et seal on ka palju erakeeltekoole ja –gümnaasiume, kuid nende omanikud on inglise ja kanada firmad, kes mind kui mitte native speakerit sinna ammugi tööle ei võtaks. Pealegi on Hiinas mitmes mõttes parem olla riigile kuuluva õppeasutuse palgal. Unistasime, kuidas ostame kamba peale villa sinna saarele ja veedame siin oma vanduspõlve. Hiina penskaritel näis siin linnas küll muhe põli olevat. Ilmselt mõjutab ilus ümbrus ka inimesi paremini käituma, igatahes sülitati seal vähem tänavatele ja hüüti vähem „laowai”. Tänavad olid puhtad. Ja nende kohalikust hiina keelest sain ma isegi üllatavalt palju aru. Mõne aja pärast harjusin nende häälduse iseärasustega, sealsed hiinlased ei erista susisevaid häälikuid ja hääldasid kõiki sõnu nii, nagu oleks seal „s”. Standardses hiina keeles leidub erinevaid helilisi ja helituid sisihäälikuid: „sh”, „tsh”, „dzh”, „dz”, „ts”, „hs”, „zs”. Nii nagu mõned eestlased ei suuda neid häälikuid hääldada ja ütlevad „sokulaad”, ei tee ka xiameni elanikd neil vahet.
(Siinkohal oleks paslik lisada, et Xiamen hääldatakse „hsjamõn” ja Xi’an on „hsi-an”). Pean nüüd ennast pidurdama, sest kõik mu blogi lugejad ei ole filoloogid... :D
Igatahes oli see ilusaim Hiina linn, kus ma käinud olen, ja selle elukeskkond oli Hiina kohta väga hea. Eks seal suvel ole kindlasti palav ja ka troopilised tsüklonid võivad seda rannikut rünnata, kuid kindlasti jahutavad värsked meretuuled ka palavaimat suvepäeva.
Igatahes on mul eesmärk sinna või siis seal lähedal asuvatesse sarnastesse rannikulinnadesse järgmiseks aastaks tööle minna. Tegime juba sõpradega plaane järgmise talve reisiks – Xiamenist saab lennukiga otse Singapuri, veel võiks külastada Filipiine ja Indoneesiat. Eks siis näe, kas meie plaanid ja unistused täituvad... ;))
Panin ka pilte üles Flickri saidile http://www.flickr.com/photos/katrin_hiinas_2006/. Kahjuks on tasuta ainult 200 fotot, nüüd on mul seal juba üle 200 foto, seega kõige vanemaid pilte ei näidata. Aga uuemad ongi põnevamad :D
Jõudsime 1,2 miljoni elanikuga Xiameni linna päraslõunal. Kui lennuk maandus, imetlesime lennukiaknast saarel asuva mägise linna vaateid. Kuna me ei saanud eelnevalt broneerida tube meie lemmikketi hotelli, suundusime lennujaamas kohe hotelle ja turismireise pakkuva leti juurde. Seal kohe näidati meile linnakaardi pealt erinevaid hotelle, valisime selle, mis asus kesklinnas ja merele kõige lähemal. Seal oligi vabu tube ja nii saimegi hotelli taksoga prii sõidu lennujaamast hotelli. Xiameni rahvusvaheline lennujaam asub üsna linna lähedal, või isegi äärelinnas, nii et väga mugav ja soodne.
Ilm oli päikseline ja soe, +20 C ümber, kuid hotell ikka veidi jahedavõitu. See polnud nii mõnus kui meie lemmik Home Inn hotell, ka hommikusööki seal ei pakutud. Kuid linad olid puhtad. Minu sõprade toas liikus ka üks kutsumata külaline – prussakas, kuid mina neid õnneks ei märganud. Xiamenis veetsime neli päeva.
Hotell oli veel selle poolest omapärane, et igal õhtul helistati meile tuppa ja pakuti midagi. Esimesel õhtul ma ei viitisinud süveneda, mida mulle seal torusse räägiti, eeldasin, et receptionist helistatakse ja kontrollitakse, kas oleme ikka tagasi jõudnud ja kas kõik on ok. Vastasin torusse, et ok, ok. Ja mõne aja pärast koputatigi toa uksele ja seal seisis üks keskealine naine ja üks noor tüdruk. Nimelt oli telefonikõne tulemusena tuldud meile meelelahutuseks tüdrukut pakkuma. Pakutav oli küll täiesti ebaseksikas, seisis teine seal hirmunult pussaklikus sulejopes ja meikimata. Seisin mõneti üllatunud uksel ja üritasin aru saada, mis asja neil meie tuppa olla võiks. Kui siis vanem naine hakkas nooremat meie toa poole lükkama, jõudis asi mulle kohale. Tegime neile ikka üsna järsult selgeks, et me ei soovi nende teenuseid. Sellele vaatamata helistasid nad igal järgneval õhtul müügimehe järjekindlusega meile tubadesse, meie „no!” neile ei mõjunud, nii et lõpuks me ei võtnud lihtsalt toru.
Esimesel õhtul läksime kohe mereäärsele promenaadile jalutama ja leidsime ka ühe rahvusvahelise menüüga kalli ja moodsa restorani. Õhtu oli jahe ja terrassil me kahjuks süüa ei saanud. Menüü oli rikkalik, pakkus erinevaid lääne ja aasia toite. Rõhusime mereandidele ja õllele, sealne kalmaar oli äraütlemata maitsev.
Teisel päeval suundusime pikale jalutsukäigule kesklinna, leidsime ühe väikese pargi, mis asus otse künka otsas. Pargis oli palju erinevaid õitsvaid puid ja muid minu jaoks uudseid ja põnevaid troopilisi taimi. Linna läbiva jõe suudme ümber oli linna city – valged tornmajad ja pargiribad mõlemal pool vett. Imelised vaated, nagu isegi Flickrist võite veenduda. Sõime lõunat ühes jõesuudme kaldal asuvas vaikses restoranis, valisime akvaariumist kaks erinevat merekala, jõime head hiina õlut ja mõnulesime täiega. Pärast toekat lõunasööki tuli muidugi vajadus väikese siesta järele. Viskasime siis murule palmide alla pikali ja lasime silma looja. Päike paistis ja mahe tuuleke sahistas palmilehtedes. Õhk oli ebahiinalikult puhas, tajusime seda pärast saastunud ja kuiva Pekingit ja tolmust Kesk-Hiinat lausa füüsiliselt. Linn oli meid juba esimestest hetkedest ära võlunud, kuid parimate vaadete nautimine seisis veel ees. Õhtul käisime veel ühes pargis ja juba pimedas jõudsime tagasi hotelli juurde, mille lähedal oli suur moodne kaubandustänav ja nö vanalinn, mille kitsastel tänavatel tegutses räpane turg. Ostsime sealt pea igal õhtul erinevaid puuvilju.
Meie hotlelli lähedal rannapromenaadil oli õhtuti palju rahvast, käisime meiegi seal mitmel õhtul õlut joomas ja imetlesime üle lahe värviliste tuledega kaunistatud väikest saart. See oli Gulanyu saar, kus veetsime terve järgmise päeva.
Xiameni linn asub ühel suuremal saarel, mis on suure moodsa ja tasulise sillaga ühendatud väiksema Gulangyu saarega. Sellele sillale me seekord ei jõudnudki. Linna ja GLY saare vahel on tihe praamiliiklus. Linnast saarele maksab pilet 1 jüään, tagasi aga 8. Imeline hiina loogika jällegi, me ei saanud esialgu sistemile pihta, seda enam, et saarele minnes pole vaja piletit osta, praami peal korjatakse igaühelt üks jüään, linna tagasi pääsmiseks tuleb aga pilet, või siis õigemini metallžetoon kassast 8 jüääni eest lunastada.
GLY saar on tuntud selle poolest, et seal on palju erinevaid euroopalikke Vahemere stiilis villasid, mis on ehitatud 20. sajandi esimesel kolmandikul. Villad asuvad mäe otsas ja nende juurde viivad kitsad käänulised tänavad, mis on nii järsud, et mõnedel on isegi liiklusmärgid, mis keelavad seal kärudega liiklemise. Järsust kallakust alla mines ei jõuaks kärumees oma käru lihtsalt kinni hoida :D
Saar on üsna väike, nii et tegime selle päevaga tiiru peale, kondasime villade vahel, pargis, külastasime kalligraafiamuuseumi, kus vanade ürikute asemele oli hoopis moodne ilukirjakunst Koreast, Hiinast ja Jaapanist – puidust plaatidele olid sisse lõigatud ilukirjas kirjamärgid. See oli hoopis selline moodne ja värviline kunst.
GLY saarel on ka mitu randa, lõuna paiku jõudsime ühele neist. Sõime rannaäärses välikohvikus lõunat ja siis suundusime liivale lebotama. Meri oli muidugi külm, käisin ikka seal jalgupidi sees ära. Osa minu sõpru on tõsiusklikud päikesekummardajad ja päevitajad, nii leidsid nad rannakaljude lähedal vaikse nurgakese, kus asusid end päikese käes praadima. See tekitas elevust ja ärevust teistes hiina turistides, kes käisid neid pidevalt kajude tagant piilumas ja salaja või avalikult pildistamas. Nii palju poolalasti valget liha polnud need hiinlased küll veel kunagi näinud! :D Nemad ise käisid sulejopede ja põlvekõrguste saabastega rannal +20 C päikeselise ilma käes ringi.
Tahtsime osta rongipileteid Hangzhousse. See polnud aga niisama lihtne, sest lähenemas oli hiina uusaasta ja rahvamassid olid juba liikvel, mis tähendas, et rongipiletite saamine ei pruukinud kõige lihtsam olla. Ühel hommikul suundusime Xiameni rongijaama, kuid seal kassa juures selgus, et rongijaam pole sugugi see koht, kus saab 3 päeva ette rongipileteid osta. Suhtlesime kassapidajaga hiina-inglise segakeeles, rongijaamas tunglev rahvamass elas meie üritusele elavalt kaasa, kuni lõpuks leiti üks noormees, kes oskas inglise keelt ja kes siis kassapidajaga suhtles ja meile probleemi olemuse täies ilus esitas. Nimelt, selleks, et rongipileteid mitu päeva ette osta, ei tule minna mitte rongijaama, nagu naiivsed läänlased arvavad, vaid bussijaama! Keeldusime seda nalja uskumast. Küsisime üle, et kas me ikka tõesti bussijaama peame minema rongipiletite järele? Nii ta paraku oli. Naersime siis, et kindlasti peaksime trammipileteid lennujaamast ostma. Noormees ütles meile selle peale siiralt ja sõbralikult „Welcome to China!”. Naersime jälle ja otsutasime, et läheme kergema vastupanu teed ja ostame hotellist lennukipiletid Hangzhousse. Seal fuajees oli nimelt väike reisibüroo sarnane putka, kus sai pileteid broneerida ja osta, kuid kahjks ainult lennupileteid. See oli ka alati trikiga ülesanne, sest ladina tähed ja välismaa passid tekitavad hiina müügitibidele alati palju raskusi. Näiteks oleks äärepealt ühe reisiselli nimeks Tallinn saanud, ka arvati, et Tallinn võiks riigi nimi olla. Aga siinkohal ei saa nende peale kuidagi pahane olla. Mida teavad eestlased näiteks pisikesest riigist Singapurist? :D
Järgneval päeval suundusime kohe hommikul botaanikaaeda. Tee peale jäi üks budistlik tempel, uurisime siis seda ja parki selle ümber. See päev oli paljude treppide päev, sest tempel ja ka botaanikaaed (tegelikult kogu Xiameni linn) asus mägisel alal, mäed pole küll kõrged, kuid toovad endaga kaasa palju treppidest üles ja alla ronimist. Botaanikaaed oli suur ja ilus, seal oli eraldi palmisalu erinevat liiki palmidega, bambusesalu ja muidugi tiigid ja igasugused muud ilusad taimed. Seal oli ka roosiaed, kus jaanuaris küll roose eriti ei õitsenud, küll aga õitsesid seal kirsipuud ja kõndis ringi uhke paabulind oma kolme kanaga. Inimesi need linnud ei peljanud ja paabulind võttis otsustavalt kursi otse minu peale. Õnneks ei tahtnud ta mind rünnata, vaid tal oli asja kuskile mujale, aga tema käimistrajektoor lihtsalt juhtus minu kõrvalt minema. Tema kolm kana vudisid talle usinalt järele. Vahepeal kriiskas paabulind läbilõikavalt, kas siis endale tähelepanu saamiseks või oma kanade korrale kutsusmiseks.
Botaanikaaias oli ka tegutsev budistlik klooster, mis omakorda asus künka otsas ja sinna minemiseks tuli ronida mööda lõputuid treppe. Lõpuks oli reisiseltskond juba treppidest väsinud ja nii otsustasime teha väikese eine murul ja seejärel väikese lõunauinaku murul. Väga paljud hiinlased olid tulnud botaanikaaeda piknikku pidama ja vedelesid samuti murul päikese käes.
Edasi suundusime taksoga Xiameni ülikooli. Zhuoya sõnul kuulub see ülikool Hiina tipp kümne parima ülikooli hulka. Kampus oli suur, majad suured ja ilusad, park puhas ja korras. Seda ülikooli ei anna muidugi võrreldagi ZMDi linna Huanghuai Ülikooliga...
Ülikooli tagant viis ilus kaldapealne Xiameni linna avalikku randa. Rannaga parelleelselt jooksis meres sammastele tõstetud autosild või –tee. Ranna taga algas suvilarajoon, lähestikku asuvad majad maasikapeenardega. Olime sel päeval päris palju kilomeetreid maha kõmpinud, nii et püüdsime takso ja sõitisme hotelli. Tegime toas kohvi ja puhkasime jalgu.
Ühesõnaga, Xiamen on imeilus linn. Otsustasin, et püüan järgmiseks õppeaastaks end sinna tööle munsterdada. Kui Xiameni ülikool mind kui mitte native speakerit ei taha, siis üritan end pakkuda sealsele turismikoolile ja tehnikainstituudile. Vaatasin internetist, et seal on ka palju erakeeltekoole ja –gümnaasiume, kuid nende omanikud on inglise ja kanada firmad, kes mind kui mitte native speakerit sinna ammugi tööle ei võtaks. Pealegi on Hiinas mitmes mõttes parem olla riigile kuuluva õppeasutuse palgal. Unistasime, kuidas ostame kamba peale villa sinna saarele ja veedame siin oma vanduspõlve. Hiina penskaritel näis siin linnas küll muhe põli olevat. Ilmselt mõjutab ilus ümbrus ka inimesi paremini käituma, igatahes sülitati seal vähem tänavatele ja hüüti vähem „laowai”. Tänavad olid puhtad. Ja nende kohalikust hiina keelest sain ma isegi üllatavalt palju aru. Mõne aja pärast harjusin nende häälduse iseärasustega, sealsed hiinlased ei erista susisevaid häälikuid ja hääldasid kõiki sõnu nii, nagu oleks seal „s”. Standardses hiina keeles leidub erinevaid helilisi ja helituid sisihäälikuid: „sh”, „tsh”, „dzh”, „dz”, „ts”, „hs”, „zs”. Nii nagu mõned eestlased ei suuda neid häälikuid hääldada ja ütlevad „sokulaad”, ei tee ka xiameni elanikd neil vahet.
(Siinkohal oleks paslik lisada, et Xiamen hääldatakse „hsjamõn” ja Xi’an on „hsi-an”). Pean nüüd ennast pidurdama, sest kõik mu blogi lugejad ei ole filoloogid... :D
Igatahes oli see ilusaim Hiina linn, kus ma käinud olen, ja selle elukeskkond oli Hiina kohta väga hea. Eks seal suvel ole kindlasti palav ja ka troopilised tsüklonid võivad seda rannikut rünnata, kuid kindlasti jahutavad värsked meretuuled ka palavaimat suvepäeva.
Igatahes on mul eesmärk sinna või siis seal lähedal asuvatesse sarnastesse rannikulinnadesse järgmiseks aastaks tööle minna. Tegime juba sõpradega plaane järgmise talve reisiks – Xiamenist saab lennukiga otse Singapuri, veel võiks külastada Filipiine ja Indoneesiat. Eks siis näe, kas meie plaanid ja unistused täituvad... ;))
Panin ka pilte üles Flickri saidile http://www.flickr.com/photos/katrin_hiinas_2006/. Kahjuks on tasuta ainult 200 fotot, nüüd on mul seal juba üle 200 foto, seega kõige vanemaid pilte ei näidata. Aga uuemad ongi põnevamad :D
posted by Katrin at
6:28 PM
