Lõpueksam ja hiina juhtimisstiili näide
Mäletate, et välissuhete sekretär Cindy nägi kevadsemestri alguses vett ja vilet meie tunniplaani kokkupanemisega, sest inglise keele osakonna juhataja Lili lasi tal seda mitu korda ümber teha? Nagu ma olen juba korduvalt maininud, see Lili on tropp, nii sain ka ise seoses lõpueksamiga tema tropisust tunda.
Lili põhiprobleem näib olevat info jagamine. Tunnen oma varasemast Eesti elust ka mõningaid inimesi, kes nagu ei raatsiks infot välja anda, kui nad on sunnitud seda tegema, siis jagavad nad infot raasukese haaval, ise ilmselgelt nautides segadust ja sekeldusi, mida nad oma käitumisega teistele inimestele tekitavad.
Algas kõik sellest, et Lili ütles, et inglise filoloogie lõpueksam peab olema „formal“. Küsisin, mis see siinses mõttes tähendab. Lili selgitas, et eksam trükitakse ja kuulub säilitamisele ülikooli arhiivis. No mida iganes, küsisin, mis selle eksami sisu võiks olla. Ta kostis selle peale, et lühike essee on OK. Leppisin selle ammendava vastusega.
Lasin siis tudengitel kirjutada essee, leidsin neile internetist erinevaid teemasid.
Mõne nädala möödudes helistas Lili ja ütles, et peaksin oma eksamiküsimused talle kiiremas korras andma. Mis eksamiküsimused, olin üllatunud? Selgus, et formaalne eksam tähendab siiski seda, et üks osa on essee ja teine osa on nt valikvastustega küsimused õpiku kohta. Uurisin, kui palju peaks neid olema, Lili andis mulle selles osas vabad käed. Tegin siis oma eksamiküsimused valmis ja viisin need tema office’isse. Seal selgus, et ikka oleks vaja need elektrooniliselt saada ja kas mul disketti pole. Mis pagana disketti? Flopit? (Ma kahtlustan, et Lili ei oska kuigivõrd arvutit kasutada, aga see-eest on ta usin parteilane ja seega veatu osakonnajuhataja.) Küsisin, kas ta ei võiks mulle oma e-maili aadressi anda, saadaksin faili talle meili peale. Ta puikles sellest kõrvale ja andis hoopis ühe teise inglise keele õpetaja meiliaadressi. Mul pole ka tema mobiili ja lauatelefoninumbrit, ilmselt on välisõpetajad siiski ebausaldusväärsed imperialistide käsilased, kellega korralik parteilane end iskilike kontaktide kaudu ei seo. See selleks. Saatsin siis küsimused sellele õpetajale. Möödus nädal. Lähenes tudengite lõpueksami päev. Äkki helistab Lili mulle ja seletab, et liiga vähe küsimusi on, neil vaja tudengitel terve tund eksamiaega täita ja mõelgu ma juurde. Noh, see polnud eriti raske. Järgmisel päeval selgus, et kokku peaks tulema Writingu eksam 100 punkti, et kui essee annab 50, siis peaks ka kirjalik test andma 50. No lisasin siis veel mõned küsimused ja muutsin küsimuste hindamisskaalat.
Korraga kogu „formaalse“ lõpueksami kohta käiva info andmine oli Lili jaoks ilmselgelt ülejõu käiv. Aga ei kulunudki palju aega, mõned nädalad ja alla kümne telefonikõne, kui ammendav info tunniajalise eksami kohta sai edastatud!
Jõudis kätte laupäev, 2. juuni. Tudengid kirjutasid lõpueksamit. Selle tunni jooksul helistas Lili mulle vähemalt 10 korda (tema õnn, et ma kodus olin) ja kurtis, et tudengid ei saa aru, mida on testi küsimuses nõutud teha. Tuletan meelde, et tegemist on lõpetavate inglise filoloogidega, keda valvavad filoloogidest inglise keele õpetajad. Asi oli lihtsalt harjumatuses ajusid liigutada. Mu küsimused ei olnud sõnastatud keeruliselt.
Mõtlesin, et lõpueksami korralduse eest vastutav asjalik osakonnajuht oleks eelnevalt testi küsimused läbi lugenud, veendumaks, et kõik on selge ja arusaadav ja vajadusel täpsustanud või parandanud. Nüüd tegi ta endal margi täis, näidates tudengitele, et ta polnud asjaga tegelenud ja süüvis alles testi enda tegemise ajal asjasse. Äärmiselt ebaprofessionaalne, aga eht-Lililik käitumine.
Kui eksam sai läbi, kutsus Lili mind oma office’isse tudengite eksamitööde jätele. Olin äsja läbi lugenud (ja lugedes vaimse iiveldusega võidelnud), üleni punasekirjuks parandanud 500 tudengi esseed ja nüüd pidin lugema 500 testi ja vastuste õigsust kontrollima. Aega oli selleks 3 päeva. Ütlesin, et ma ei jõua seda üksi teha. Leppisime kokku, et parandan ainult subjektiivset hinnangut nõudvad küsimused, ülejäänud, kus on valikvastustega või ühe õige vastusega küsimused parandavad hiinlastest inglise keele õpetajad.
Viisin siis 500 testi kokkulepitud ajal Lilile tagasi. Teda ei olnud parajasti kontoris. Mõne aja pärast helistas ta mulle ja ütles, et oleksin ikka pidanud kõik testi küsimused ise üle kontrollima ja ära parandama. Vastasin talle, et see ei ole füüsiliselt võimalik, ma ei ole masin ega jumal, mind on ainult üks ja rakendagu oma 20 inglise keele õpetajat tööle. Lisaks kõigele ei olnud see meie kokkulepe. Otsustasin talle avaldada oma mõtteid tema juhtimisstiili kohta. Ütlesin, et mina täitsin oma kokkuleppe ja tema kui osakonna juhataja asi on korraldada, et testid saaksid kontrollitud vaatamata ülilühikesele ajale. Ta ütles, et „leaderid“ ütlesid talle tähtaja. Kostisn selle peale, et tema kui osakonna juhataja ülesanne on siis „leaderitele“ selgitada, et see pole füüsiliselt võimalik. Tema vastas, et „leaderid“ ei võtaks teda kuulda, nad ainult annavad käske. See peale vastasin, et nad on tema, mitte minu „leaderid“ ja kogu olukord ei ole minu probleem, mina omalt poolt täitsin kokkuleppe. Olin sel ööl kella 3-ni neid teste lugenud, teades, et see, nagu ka esseede lugemine ja parandamine on kõik tühi töö, keegi neist parandustest ei õpi ja nagunii paneb ülikool tudengitele suvalised hinded välja. (Kui inglise filoloog ei tee vahet „has“ ja „have“ kasutamisel, siis ei saa mina ühe kursuse raames nende lonkavat grammatilist baasi parandada.)
Ta muidugi vihastas selle peale ja ütles, et ok, puhaku ma veidi, aga õhtul pean ikka tulema teste lugema. Ütlesin, et isegi kui ma hommikuni üleval olen ja neid parandan, ei jõuaks üks inimene seda taha, lisaks pole mul ka mingit kavatsust öö otsa üleval istuda. Ta viskas toru hargile.
Mõne tunni pärast helistas ta uuesti ja ei maininud enam teste, vaid küsis esseede hinnete kohta. Olin esseid hinnates jaganud nad laias laastus kolme gruppi: „poor“, „average“ ja „good“. Ma ei hakanud vaevuma neile täpsete hinnete panemisega, sest teadsin, et nagunii muudetakse tudengite hinded ära. Nii ma talle ütlesingi, et jätsin võimaluse inglise keele osakonnale ise hinded panna, ükskõik, mis hinded ka mina oleks pannud, muudaks osakond need nagunii ära. Ta ei suutnud selle peale oma naeratust varjata. Ta teadis, et ma tean, ja et samuti teised välisõpetajad, ilmselt ka hiinlastest õpetajad ja tudengid teavad, et see ülikool ei kukuta ühtegi maksvat tudengit läbi, vaid korrigeerib nende hinded kõrgemaks, et kindlustada rahastamine ja saada parteikoosolekul kiita heade akadeemiliste tulemuste eest. See on levinud praktika Hiina teisejärgulistes ülikoolides. Igatahes ei olnud testide parandamine enam oluline teema ja ma tegin tema kontorist minekut. Järgmisel päeval said lõpetajad oma diplomid kätte. Mis tähendab, et tudengitele pandi lõpueksami hindeks suvalised hinded ja lõputest oli tõeliselt „formal“, st pelgalt formaalsus. Ja kogu minu esseede ja testide lugemise ja parandamise töö, kulutatud vaimne energia ja raisatud punane pastakas oli mõttetu :D
Lili põhiprobleem näib olevat info jagamine. Tunnen oma varasemast Eesti elust ka mõningaid inimesi, kes nagu ei raatsiks infot välja anda, kui nad on sunnitud seda tegema, siis jagavad nad infot raasukese haaval, ise ilmselgelt nautides segadust ja sekeldusi, mida nad oma käitumisega teistele inimestele tekitavad.
Algas kõik sellest, et Lili ütles, et inglise filoloogie lõpueksam peab olema „formal“. Küsisin, mis see siinses mõttes tähendab. Lili selgitas, et eksam trükitakse ja kuulub säilitamisele ülikooli arhiivis. No mida iganes, küsisin, mis selle eksami sisu võiks olla. Ta kostis selle peale, et lühike essee on OK. Leppisin selle ammendava vastusega.
Lasin siis tudengitel kirjutada essee, leidsin neile internetist erinevaid teemasid.
Mõne nädala möödudes helistas Lili ja ütles, et peaksin oma eksamiküsimused talle kiiremas korras andma. Mis eksamiküsimused, olin üllatunud? Selgus, et formaalne eksam tähendab siiski seda, et üks osa on essee ja teine osa on nt valikvastustega küsimused õpiku kohta. Uurisin, kui palju peaks neid olema, Lili andis mulle selles osas vabad käed. Tegin siis oma eksamiküsimused valmis ja viisin need tema office’isse. Seal selgus, et ikka oleks vaja need elektrooniliselt saada ja kas mul disketti pole. Mis pagana disketti? Flopit? (Ma kahtlustan, et Lili ei oska kuigivõrd arvutit kasutada, aga see-eest on ta usin parteilane ja seega veatu osakonnajuhataja.) Küsisin, kas ta ei võiks mulle oma e-maili aadressi anda, saadaksin faili talle meili peale. Ta puikles sellest kõrvale ja andis hoopis ühe teise inglise keele õpetaja meiliaadressi. Mul pole ka tema mobiili ja lauatelefoninumbrit, ilmselt on välisõpetajad siiski ebausaldusväärsed imperialistide käsilased, kellega korralik parteilane end iskilike kontaktide kaudu ei seo. See selleks. Saatsin siis küsimused sellele õpetajale. Möödus nädal. Lähenes tudengite lõpueksami päev. Äkki helistab Lili mulle ja seletab, et liiga vähe küsimusi on, neil vaja tudengitel terve tund eksamiaega täita ja mõelgu ma juurde. Noh, see polnud eriti raske. Järgmisel päeval selgus, et kokku peaks tulema Writingu eksam 100 punkti, et kui essee annab 50, siis peaks ka kirjalik test andma 50. No lisasin siis veel mõned küsimused ja muutsin küsimuste hindamisskaalat.
Korraga kogu „formaalse“ lõpueksami kohta käiva info andmine oli Lili jaoks ilmselgelt ülejõu käiv. Aga ei kulunudki palju aega, mõned nädalad ja alla kümne telefonikõne, kui ammendav info tunniajalise eksami kohta sai edastatud!
Jõudis kätte laupäev, 2. juuni. Tudengid kirjutasid lõpueksamit. Selle tunni jooksul helistas Lili mulle vähemalt 10 korda (tema õnn, et ma kodus olin) ja kurtis, et tudengid ei saa aru, mida on testi küsimuses nõutud teha. Tuletan meelde, et tegemist on lõpetavate inglise filoloogidega, keda valvavad filoloogidest inglise keele õpetajad. Asi oli lihtsalt harjumatuses ajusid liigutada. Mu küsimused ei olnud sõnastatud keeruliselt.
Mõtlesin, et lõpueksami korralduse eest vastutav asjalik osakonnajuht oleks eelnevalt testi küsimused läbi lugenud, veendumaks, et kõik on selge ja arusaadav ja vajadusel täpsustanud või parandanud. Nüüd tegi ta endal margi täis, näidates tudengitele, et ta polnud asjaga tegelenud ja süüvis alles testi enda tegemise ajal asjasse. Äärmiselt ebaprofessionaalne, aga eht-Lililik käitumine.
Kui eksam sai läbi, kutsus Lili mind oma office’isse tudengite eksamitööde jätele. Olin äsja läbi lugenud (ja lugedes vaimse iiveldusega võidelnud), üleni punasekirjuks parandanud 500 tudengi esseed ja nüüd pidin lugema 500 testi ja vastuste õigsust kontrollima. Aega oli selleks 3 päeva. Ütlesin, et ma ei jõua seda üksi teha. Leppisime kokku, et parandan ainult subjektiivset hinnangut nõudvad küsimused, ülejäänud, kus on valikvastustega või ühe õige vastusega küsimused parandavad hiinlastest inglise keele õpetajad.
Viisin siis 500 testi kokkulepitud ajal Lilile tagasi. Teda ei olnud parajasti kontoris. Mõne aja pärast helistas ta mulle ja ütles, et oleksin ikka pidanud kõik testi küsimused ise üle kontrollima ja ära parandama. Vastasin talle, et see ei ole füüsiliselt võimalik, ma ei ole masin ega jumal, mind on ainult üks ja rakendagu oma 20 inglise keele õpetajat tööle. Lisaks kõigele ei olnud see meie kokkulepe. Otsustasin talle avaldada oma mõtteid tema juhtimisstiili kohta. Ütlesin, et mina täitsin oma kokkuleppe ja tema kui osakonna juhataja asi on korraldada, et testid saaksid kontrollitud vaatamata ülilühikesele ajale. Ta ütles, et „leaderid“ ütlesid talle tähtaja. Kostisn selle peale, et tema kui osakonna juhataja ülesanne on siis „leaderitele“ selgitada, et see pole füüsiliselt võimalik. Tema vastas, et „leaderid“ ei võtaks teda kuulda, nad ainult annavad käske. See peale vastasin, et nad on tema, mitte minu „leaderid“ ja kogu olukord ei ole minu probleem, mina omalt poolt täitsin kokkuleppe. Olin sel ööl kella 3-ni neid teste lugenud, teades, et see, nagu ka esseede lugemine ja parandamine on kõik tühi töö, keegi neist parandustest ei õpi ja nagunii paneb ülikool tudengitele suvalised hinded välja. (Kui inglise filoloog ei tee vahet „has“ ja „have“ kasutamisel, siis ei saa mina ühe kursuse raames nende lonkavat grammatilist baasi parandada.)
Ta muidugi vihastas selle peale ja ütles, et ok, puhaku ma veidi, aga õhtul pean ikka tulema teste lugema. Ütlesin, et isegi kui ma hommikuni üleval olen ja neid parandan, ei jõuaks üks inimene seda taha, lisaks pole mul ka mingit kavatsust öö otsa üleval istuda. Ta viskas toru hargile.
Mõne tunni pärast helistas ta uuesti ja ei maininud enam teste, vaid küsis esseede hinnete kohta. Olin esseid hinnates jaganud nad laias laastus kolme gruppi: „poor“, „average“ ja „good“. Ma ei hakanud vaevuma neile täpsete hinnete panemisega, sest teadsin, et nagunii muudetakse tudengite hinded ära. Nii ma talle ütlesingi, et jätsin võimaluse inglise keele osakonnale ise hinded panna, ükskõik, mis hinded ka mina oleks pannud, muudaks osakond need nagunii ära. Ta ei suutnud selle peale oma naeratust varjata. Ta teadis, et ma tean, ja et samuti teised välisõpetajad, ilmselt ka hiinlastest õpetajad ja tudengid teavad, et see ülikool ei kukuta ühtegi maksvat tudengit läbi, vaid korrigeerib nende hinded kõrgemaks, et kindlustada rahastamine ja saada parteikoosolekul kiita heade akadeemiliste tulemuste eest. See on levinud praktika Hiina teisejärgulistes ülikoolides. Igatahes ei olnud testide parandamine enam oluline teema ja ma tegin tema kontorist minekut. Järgmisel päeval said lõpetajad oma diplomid kätte. Mis tähendab, et tudengitele pandi lõpueksami hindeks suvalised hinded ja lõputest oli tõeliselt „formal“, st pelgalt formaalsus. Ja kogu minu esseede ja testide lugemise ja parandamise töö, kulutatud vaimne energia ja raisatud punane pastakas oli mõttetu :D
posted by Katrin at
3:48 PM
