Middle school teachers vs college teachers
Lasin kirjaliku eksami raames oma tudengitel kirjutada lühikese kirjelduse sellel teemal, kasutades võrdlust ja vastandamist. Tudengite kirjutistest koorus välja päris palju põnevat. Nimelt on enamik minu filoloogiatudengeid maalt pärit ja läbisid põhikooli või isegi keskkooli kuskil maal. Ja maakoolide õpetamisstiil on Hiinas endiselt „traditsiooniline“, st õpetamine toimub nagu sajandeid tagasi nii, et õpetaja loeb raamatut kõva häälega ette ja lapsed siis kordavad kooris. Põhikooli õpetaja veedab lastega terve päeva, õpetab mitmeid aineid ja annab palju koduseid ülesandeid, et lapsed ikka kogu aeg rakkes oleksid ja lolluste tegemiseks aega ei jääks. Tihtipeale karjub õpetaja vähem edasijõudvate õpilaste peale ja häbistab neid klassi ees, tavaline on ka õpilaste kepiga peksmine. Loomulikult on maakoolide õpetajate seas ka toetavaid ja leebeid õpetajaid, keda siis õpilased ka armastavad. Enamik maakoole tunduvad olevat internaatkoolid, sest õpilased ööbivad koolis. Ja nii valvab õpetaja neid pea ööpäevaringselt.
Suurim kontrast ülikooli tulles on tudengite meelest see, et ülikooli õpetajad naudivat head elu – neil on vähem tunde õpetada, suurem palk, nad suhtuvad tudengitesse hästi, ei anna kodutööd. Enamik maalt pärist tudengitest on oma stuudiumi alguses sellest erinevusest hämmeldunud ja kulub aega, kuni nad kohanevad selle uue elukorralduse ja õpetajapoolse suhtumisega.
Kui põhikooli õpetajad on neile nagu karmid vanemad, siis ülikooli õpetajad on nagu sõbrad. Ja siinkohal selgus tudengitepoolne huvitav ootus: pea kõik kurtsid, et ülikooli õpetajad ei tegele nendega väljaspool tunde, nad annavad oma tunnid-loengud ära ja rohkem tudengid neid ei näe, kui tund on ainult kord nädalas, siis täpselt nii sageli õpetajatega kohtutaksegi. Oma tudengipõlvest ma küll ei mäleta, et ma oleks kangesti tahtnud oma õppejõududega väljaspool loenguaega koos hängida. Võib-olla oli põhjus selles, et minu ülikooli õppejõud polnud ka noored, ilusad ja seksikad... :D
Hiina tudengid on täiesti ebaküpsed, vanuse poolest võiksid nad olla ju täiskasvanud, aga tegelikult on nad oma emotsionaalselt arengult pubekad. Loomulikut ei viitsi ma nendega pärast tunde tegeleda, kui ma oleks seda tahtnud, töötaksin kuskil põhikoolis või lasteaias. Õpetamine ja emme mängimine on minu jaoks teäiesti erinevad asjad ja selle viimase tegemiseks puudub mul igasugune kutsumus. Mina ei saa midagi suhtlemisest pubekatega, kelle mõttemaailm ja elukogemus ei ole minu omaga võrreldav.
Hiina maakoolides on veel see probleem, et sealsed õpetajad on kõik ilma kõghariduseta, hea kui neil endilgi keskharidus on. Sellest ka siis maakoolidest tulnute kehvad teadmised ja olematu inglise keele oskus. Ülikoolis, kui seal on välisõpetajad, näevad need tudengid esimest korda elus välismaalast. Ja kogevad teiststugust õpetamisviisi.
Mulle on jäänud mulje, et hiina ülikoolid värbavad välismaa õpetajaid just selle teistuguse mõtteviisi, know how ja õpetamismetoodikate pärast, aga ka suuresti meelelahutuslikel eesmärkidal. Sestap mul oligi kogu inglise filoloogia lennuga iga grupiga üks tund nädalas, 8 Educational English’i gruppi ja 2 Trading Englshi gruppi. Nii said kõik entertainitud, sõõmukese välismaist, eksootilist ja teistsugust. Ja ideaalis on välismaa õpetaja Hiina koolides ka koomik, näitleja ja laulja. Ma suutsin olla kõike, ainult mitte seda viimast.
Suurim kontrast ülikooli tulles on tudengite meelest see, et ülikooli õpetajad naudivat head elu – neil on vähem tunde õpetada, suurem palk, nad suhtuvad tudengitesse hästi, ei anna kodutööd. Enamik maalt pärist tudengitest on oma stuudiumi alguses sellest erinevusest hämmeldunud ja kulub aega, kuni nad kohanevad selle uue elukorralduse ja õpetajapoolse suhtumisega.
Kui põhikooli õpetajad on neile nagu karmid vanemad, siis ülikooli õpetajad on nagu sõbrad. Ja siinkohal selgus tudengitepoolne huvitav ootus: pea kõik kurtsid, et ülikooli õpetajad ei tegele nendega väljaspool tunde, nad annavad oma tunnid-loengud ära ja rohkem tudengid neid ei näe, kui tund on ainult kord nädalas, siis täpselt nii sageli õpetajatega kohtutaksegi. Oma tudengipõlvest ma küll ei mäleta, et ma oleks kangesti tahtnud oma õppejõududega väljaspool loenguaega koos hängida. Võib-olla oli põhjus selles, et minu ülikooli õppejõud polnud ka noored, ilusad ja seksikad... :D
Hiina tudengid on täiesti ebaküpsed, vanuse poolest võiksid nad olla ju täiskasvanud, aga tegelikult on nad oma emotsionaalselt arengult pubekad. Loomulikut ei viitsi ma nendega pärast tunde tegeleda, kui ma oleks seda tahtnud, töötaksin kuskil põhikoolis või lasteaias. Õpetamine ja emme mängimine on minu jaoks teäiesti erinevad asjad ja selle viimase tegemiseks puudub mul igasugune kutsumus. Mina ei saa midagi suhtlemisest pubekatega, kelle mõttemaailm ja elukogemus ei ole minu omaga võrreldav.
Hiina maakoolides on veel see probleem, et sealsed õpetajad on kõik ilma kõghariduseta, hea kui neil endilgi keskharidus on. Sellest ka siis maakoolidest tulnute kehvad teadmised ja olematu inglise keele oskus. Ülikoolis, kui seal on välisõpetajad, näevad need tudengid esimest korda elus välismaalast. Ja kogevad teiststugust õpetamisviisi.
Mulle on jäänud mulje, et hiina ülikoolid värbavad välismaa õpetajaid just selle teistuguse mõtteviisi, know how ja õpetamismetoodikate pärast, aga ka suuresti meelelahutuslikel eesmärkidal. Sestap mul oligi kogu inglise filoloogia lennuga iga grupiga üks tund nädalas, 8 Educational English’i gruppi ja 2 Trading Englshi gruppi. Nii said kõik entertainitud, sõõmukese välismaist, eksootilist ja teistsugust. Ja ideaalis on välismaa õpetaja Hiina koolides ka koomik, näitleja ja laulja. Ma suutsin olla kõike, ainult mitte seda viimast.
posted by Katrin at
3:48 PM
