Taksojuht

Hiinas maandudes oli Pekingi lennujaam juba tuttav koht ja kiiresti suundusin passikontrolli. Sabad – eraldi hiinlastele ja välismaalastele – liikusid edasi ruttu ja samuti pagasi kättesaamisega ei läinud kaua aega. Läksin siis välja taksot otsima ja neid oli seal palju, mitte nii nagu Tallinnas, kus ainult mõned kiiremad saavad kohe takso. Minu juures peatus üks suhteliselt päevinäinud volkar ja taksojuht tuli abivalmilt välja, et kohvrit pagasnikusse tõsta. Jõudsin teda hoiatada, et see on väga raske, ta oli üllatunud, et kas tõesti 33 kilo. Teel hotelli arendasime üsna asjalikku vestlust ja seda hiina keeles. Ta kohe küsima, et kas esimest korda Pekingis ja mis asjus. Ma siis rääkisin, et lähen Henani õpetajaks ja tema oli väga rõõmus selle üle, ütles, et see (õpetajatöö) on väga hea. Mainis ka, et Henanis on väga palju aidsihaigeid, seal vaesed inimesed andsid kunagi raha eest verd, süstlad olid nakatunud ja nüüd on nad haiged ja muidugi pole neil raha, et seda ravida. Taksojuht isegi teadis, et Eesti on Rootsi kõrval (ega ta ju palju ei eksinud), suutis end tagasi hoida ja ei küsinud, kui vana ma olen ja mis mu perkonnaseis on – need on hiinlaste lemmmikküsimused tutvumisel uute inimestega. Küsis, kui suured pered Eestis on, st mitu last tavaliselt on. Imestas, et ma nii palju keeli oskan ja arvas, et peaks ise ka inglise keelt õppima, aga pea selleks liiga vana või mälu kehv, ma täpselt ei saanud aru, ta igatahes koputas endale otsaette. Ta nägi välja nii varastes neljakümnendates, see tähendab, et tegelikult oli palju vanem, sest hiinlased näevad üldjuhul oma reaalsest vanusest palju nooremad välja. Otsisime tükk aega minu hotelli, lõpuks aitas ta isegi kohvrit ukseni veeretada ja lõpuks kätlesime ka.