Spordipäev
Täna jäid tunnid ära ja toimus spordipäev Põhjakampuse staadionil. Alguses mõtlesin viilida ja hommikul hoopis magada, kuid erinevad asjapulgad toonitasid korduvalt, et välisõppejõududele on kohustuslik ilmuda avamistseremooniale kl 8 hommikul. Mis siis ikka, tuli minna. Kohapeal selgus, et meie kohalolek oli vajalik selleks, et marssida punaste loosungite all üks ring staadionil ja plaksutavatele tudengitele ja tribüünil istuvatele „leaderitele” lehvitada. Õnneks keegi ei sundinud meid sportima, kuigi kõik hiina õpetajad pidid võistlusest osa võtma. Ma oleks meelsasti osalenud pinksi või sulkavõistlusel, aga neid alasid polnud plaanis, ainult jooksud-hüpped, kuulitõuge ja hiina bambusoda viskamine. Vist pallimängud ka. Seega mitte minu alad. Iga osakond oli erinevates kostüümides või dressides ja marssis sirges kolonnis ja ühte sammu hoides. Ainult välissuhete osakond ja väisõpetajad kooserdasid üle väljaku korratu lambakarjana, ilmselt pole kapitalismi tingimustes võimalik saavutada piisavat treenitust korrektselt lippude all marssimiseks ;)) Siis seisime mõnda aega keset staadioni ja pidime kuulama „leaderite” kõnesid ja Hiina hümni. Tuleb tunnistada, et ka hiinlastest inglise keele õpetajad ei viitsinud kõnesid kuulata, vaid lobisesid niisama. Korraga nii paljude punalippude nägemine tekitas mus mõningast allergiat. Siis algasid etteasted ja tantsud staadionil ja me võisime sealt lahkuda. Tehti veel ühisfoto kõikide välisõpetajate ja mõnede välissuhete osakonna parteiasjapulkadega ja oligi meie osa läbi. Kuna ilm läks väga palavaks, ei viitsinud me sinna võistlusi vaatama jääda, vaid läksime koju. Leppisime kokku, et sööme koos välisõpetajatega õhtust vanas heas kalapea restoranis.
Õhtul kogunesimegi kell 6 ja parkisime restoranis kere head-paremat täis. Ja siis läksime Anna-Barbara juhatusel Taevadraakoni turu juurde päris kohvi ostma. Nimelt on seal ühes korteris päris kohvi müügipunkt. Anna oli siin juba mõned aastad tagasi olles paadunud kohvinarkomaanina kohvi ostmas käinud. Ja tõepoolest, kes oleks võinud arvata, et ZMD linnas saab ka mujalt kui UBC Café’st päris kohvi. Olingi juba murelik oma kohvivarude kiire kahanemise pärast, nüüd aga ostsin 35 jüääni eest pool kilo 100% arabica ube, mis kohapeal ära jahvatati, ja tulevik tundub kohe helgem. Indialased olid hädas, et nemad ei saa oma lemmikteed siin juua. Uurisin, siis, mis udupeen tee see neil peab olema, et hiina tee ei kõlba, aga selgus, et kõigest Lipton paberkotikestes! My ass! Indias elavad ja joovad Liptoni paberkotileotist! Raske uskuda, eks ole, aga ma olen juba korduvalt maininud, et nad on tropid. Nende enda kodumaa on kuulus teetootja ja nad igatsevad Liptonit taga! Aarrrrggghh!
Kui veel rääkida sisseostudest, siis alanud on värskete herneste hooaeg – herned on mahlased ja magusad, ja siis on siin veel väikesed kollased melonid – aromaatsed ja otse sulavad suus, no ja mangodest ma üldse ei räägigi!
Ma pole veel ka Anna-Barbarst rääkinud. Ta on siis Kanadast pärit, Vancouveri kandist ühest väikelinnast mägede jalamil. Ta oli seal kolledžis õpetaja, kuid see kool suleti ja ta jäi tööta. Lähimasse linna on tema kodukohast 500 km ja nii ta otsustas tulla Hiinasse tööle. Mitte sellepärast, et Hiina oleks lähemal, aga ta lihtsalt ei tahtnud suurlinnas elada. Ta oli Huanghuai Ülikoolis õpetanud ka mõned aastad tagasi, siis olid asjad paremini korraldatud, kui nüüd, ka juhtisid välissuhete osakonda teised inimesed.
Ta käis Hiinas esimest korda 1981. aastal, lihtsalt tulid sõbrannaga seljakotiturismi tegema. Üsna julge tegu, ma ütleks. Rahvas polnud siis välismaalasi näinud, neid peeti vaenlase spioonideks. Kultuurirevolutsioon oli just lõppenud, Mao surnud ja Hiina oli oma nö reforme alustanud, aga rahvas oli ikka allasurutud ja hirmul. Nad ei osanud muidugi hiina keelt ka, seiklesid omapäi siin ringi, kuni sattusid kuskile külla, kus leidus üks poiss, kes suutis mõned sõnad inglise keeles rääkida. Nad olid tõesti in the middle of nowhere, poiss viis nad oma koju, kutsus kogu küla kokku ja siis kõik tulid, vaatasid ja katsusid neid. Siis paluti neil rokenrolli tantsida, poisil oli salakaubana Hongkongist toodud lint selle muusikaga. Nad siis tantsisid neile ja kehastasid kõike läänelikku. Päris imelik kohe seda kirjeldada, nagu oleks tegemist mingi palmisaare inimsööjate suguharu, mitte vana kultuurrahvaga, eks ole?
Anna on sõbralik, energiline ja kiirete liigutustega. Tema kaks pubekast tütart on ka siin temaga kaasas. Üks neist üritab hiina keskkoolis käia, laste hiina keel on paremal tasemel kui Annal endal.
Õhtul kogunesimegi kell 6 ja parkisime restoranis kere head-paremat täis. Ja siis läksime Anna-Barbara juhatusel Taevadraakoni turu juurde päris kohvi ostma. Nimelt on seal ühes korteris päris kohvi müügipunkt. Anna oli siin juba mõned aastad tagasi olles paadunud kohvinarkomaanina kohvi ostmas käinud. Ja tõepoolest, kes oleks võinud arvata, et ZMD linnas saab ka mujalt kui UBC Café’st päris kohvi. Olingi juba murelik oma kohvivarude kiire kahanemise pärast, nüüd aga ostsin 35 jüääni eest pool kilo 100% arabica ube, mis kohapeal ära jahvatati, ja tulevik tundub kohe helgem. Indialased olid hädas, et nemad ei saa oma lemmikteed siin juua. Uurisin, siis, mis udupeen tee see neil peab olema, et hiina tee ei kõlba, aga selgus, et kõigest Lipton paberkotikestes! My ass! Indias elavad ja joovad Liptoni paberkotileotist! Raske uskuda, eks ole, aga ma olen juba korduvalt maininud, et nad on tropid. Nende enda kodumaa on kuulus teetootja ja nad igatsevad Liptonit taga! Aarrrrggghh!
Kui veel rääkida sisseostudest, siis alanud on värskete herneste hooaeg – herned on mahlased ja magusad, ja siis on siin veel väikesed kollased melonid – aromaatsed ja otse sulavad suus, no ja mangodest ma üldse ei räägigi!
Ma pole veel ka Anna-Barbarst rääkinud. Ta on siis Kanadast pärit, Vancouveri kandist ühest väikelinnast mägede jalamil. Ta oli seal kolledžis õpetaja, kuid see kool suleti ja ta jäi tööta. Lähimasse linna on tema kodukohast 500 km ja nii ta otsustas tulla Hiinasse tööle. Mitte sellepärast, et Hiina oleks lähemal, aga ta lihtsalt ei tahtnud suurlinnas elada. Ta oli Huanghuai Ülikoolis õpetanud ka mõned aastad tagasi, siis olid asjad paremini korraldatud, kui nüüd, ka juhtisid välissuhete osakonda teised inimesed.
Ta käis Hiinas esimest korda 1981. aastal, lihtsalt tulid sõbrannaga seljakotiturismi tegema. Üsna julge tegu, ma ütleks. Rahvas polnud siis välismaalasi näinud, neid peeti vaenlase spioonideks. Kultuurirevolutsioon oli just lõppenud, Mao surnud ja Hiina oli oma nö reforme alustanud, aga rahvas oli ikka allasurutud ja hirmul. Nad ei osanud muidugi hiina keelt ka, seiklesid omapäi siin ringi, kuni sattusid kuskile külla, kus leidus üks poiss, kes suutis mõned sõnad inglise keeles rääkida. Nad olid tõesti in the middle of nowhere, poiss viis nad oma koju, kutsus kogu küla kokku ja siis kõik tulid, vaatasid ja katsusid neid. Siis paluti neil rokenrolli tantsida, poisil oli salakaubana Hongkongist toodud lint selle muusikaga. Nad siis tantsisid neile ja kehastasid kõike läänelikku. Päris imelik kohe seda kirjeldada, nagu oleks tegemist mingi palmisaare inimsööjate suguharu, mitte vana kultuurrahvaga, eks ole?
Anna on sõbralik, energiline ja kiirete liigutustega. Tema kaks pubekast tütart on ka siin temaga kaasas. Üks neist üritab hiina keskkoolis käia, laste hiina keel on paremal tasemel kui Annal endal.
posted by Katrin at
4:35 PM
