Visionäär
Minu mobiilile tuli sõnum, et keegi Candy tahab minuga tuttavaks saada ja rääkida erakoolis õpetamisest. Nimelt olla üks minu tudengitest mind talle soovitanud. Määrasin siis talle kohtumise UBC Cafésse laupäeva pärastlõunaks.
Candy (tema hiina nimi on Zhao Ran) osutus ebahiinalikult jutukaks, elavate liigutustega kiireks ja kompleksivabaks 27-aastaseks naiseks. Meie tutvuse esimese 5 minuti jooksul sain juba teada, et ta on abielus ja peab koos oma mehega laste erakooli. Praegu on neil 50 õpilast, kes umbes 10 tundi kuus õpivad inglise keelt. Neil on kavas laieneda, nad ostsid hiljuti uued ruumid kesklinna, seal käib parajasti remont ja avamine on planeeritud kahe nädala pärast. Ta ise õppis provintsipealinna Zhengzhou ülikoolis inglise keelt ja kuna see on hea ülikool, siis ka tema inglise keel oli väga hea. ZZ’s on hulga rohkem välismaalasi, nii on ka tema hobiks nendega sõbrustamine ja inglise keele praktiseerimine. Tema õde õpib aga siinses Huanghuai ülikoolis ja on temast erinev. Nimelt selline vaikne ja häbelik, nagu enamus mu tudengeid, kes ei julge ise rääkida ja seega ka tema inglise keel on õe omast kordades kehvem. Tema õde tahab sinna erakooli õpetajaks minna, kuid Candy ei taha teda, sest ta teab, et ta ei suuda ladusalt rääkida. Candy oli siis õelt küsinud, et kui ta mind tänaval näeb, mis ta siis teeb. Ta õde vastas, et varjub lähimasse poodi, et ei peaks minuga suhtlema. Kuigi ta arvab, et ma olen sõbralik jne, on ta ikkagi liiga häbelik, et paar sõna inglishit rääkida. Ja teised õpetajakandidaadid Candy koolis sisuliselt keelduvad inglise keeles rääkimast, näiteks kui ta tööintervjuul tahtis, et nad tema inglise keelsetele küsimustele vastaksid samuti inglise keeles, rääkisid nood ometi hiina keeles vastu. Tema põhimõte on aga, et õpetamine peaks toimuma ainult inglise keeles ja seega tahab ta oma kooli saada ka välismaalastest õpetajaid. Ma ei olnud aga 6-8-aastaste laste õpetamisest huvitatud, soovitasin talle hoopis Anna teismelisi tütreid, kel on nagunii palju aega ja võib-olla tahavad nad lastega tegeleda. Vaatamata sellele, et ma tema pakkumist vastu ei võtnud, lobisesime ikka sõbralikult edasi. Ja juba ta kutsuski mind enda koju õhtust sööma, enne veel käisime turult läbi ja ostsime kaasa vajalikke toiduaineid, et minu lemmiktoite teha – tofu, seened jms. Mina ostsin kingituseks kaasa ühe pudeli punast veini. Tee peal jutustas ta mulle oma perekonnast – tema mees, kellega ta tutvus interneti kaudu, on põhjast Liaoningi provintsist pärit. Mehevanemad on neil parajasti külas ja äi teeb kogu aeg süüa. Äi on riigiametnik ja seega reisinud palju välismaal. Ämm on kodune. Tema enda vanemad aga ajavad äri ja raha näib neil olevat. Kodus leidsime eest siis tema mehe – pisikese karumõmmi olekuga pükniku, ühe mehe sõbra, ühe Candy klassivenna, mehevanemad ja väikese valge nösuninalise koeraplika. See krants on Candy ämmale lapse eest, magab temaga ühes voodis ja jookseb tal kogu aeg sabas. Nad olid kõik üllatunud, et koer minu peale ei haukunud, muidu pidavat ta võõraste peale haukuma. Ütlesin, et küllap ta tunneb, et olen suur loomasõber, kuigi kassi-, mitte koerainimene. Hiljem käis ämm koeraga jalutamas ja iga kord õuest tulles peseb ta koera käpad, sabaaluse ja koonu puhtaks. Koer seisis kannatliklt kausis ega läinud märgade käppadega ringi tuterdama. Samuti teadis ta, et ei tohi enne diivanile hüpata, kui käpad on puhtaks pestud. Ta peab tõesti väga leplik loom olema, sest reisib ämmaga pikki vahemaid Liaoningist Henani. Talveks on ämm talle meisterdanud riided ja käpa otsa miskid jalavarjud, et koerake ei külmetaks karmis Põhja-Hiina kliimas.
Nad elasid siinsamas lähedal Liikluse tänavas ja samas tänavas asus ka nende erakool. Nad viisid mind vaatama kooli uusi ruume, kus parajasti värviti seinu ja pesti aknaid. Candy seletas õhinaga, mida täpselt ta kuhu ruumi teeb – esialgu siis kaks klassiruumi ja laste mängutoa ja vanematele ooteruumi teleka ja arvutiga. Tema põhimõte on, et vanemad võivad soovi korral tunde vaadata ja jälgida oma lapse õppimist. Tema ideed keele õpetamisest olid mittehiinalikud ja uuenduslikud, ta teadis täpselt, mida ta tahab teha. Siiani oli ta töötanud tavalises hiina keskkoolis inglise keele õpetajana – kokku ligi 7 aastat, teda taheti tema sõnul lausa headmasteriks edutada, kuid siis ta otsustas oma kooli teha. Ta oli tõeline visionäär, lennukate ideede ja mitte tavapäraste vaadetega. Seetõttu mõjus ta siinse ülikooli halli keskpärasuse taustal eriti värskendavalt. Lubasin teda aidata ja tulla tema ja ta õpetajate tunde vaatama. Ta oli sellega õhinal nõus, lubas mind kutsuda uute ruumide avamisele ja kohtuma lastevanematega. Eks ta ole kaval ka, välismaalane erakoolis mõjub lastevanemate rahakotiraudade avanemisele soodsalt ;)) Aga igal juhul on ta tubli, loodetavasti teeb ta oma ideed teoks.
Äia tehtud söögid ei olnud kuigi maitsvad, aga sellegipoolest söödavad. Pärast õhtusööki tahtis ta mulle tingimata näidata ka Taiwanis trükitud õpikuid, mida ta oli juba kastitäie varunud. Need olid ilusad värvilised raamatud, küllap need lastele ka meeldivad. Pärast paari veiniklaasi suutis ka tema mees juba inglisekeelseid lauseid moodustada ja tahtis mulle kangesti midagi kinkida. Käis siis korra ära ja tõi mulle karbi hiina traditsioonilise meditsiini rohtusid peavalu vastu. Karbis olid valged ja mustad tabletid, valged päeval võtmiseks ja mustad vastu ööd võtmiseks, need soodustavad ka magamajäämist. Täna just proovisin ühte valget tabletti, näis, et see võttis kerge peavalu ära küll. Loodetavasti ei tekita need hiina rohud mul jälle allergiat.
Õhtu lõppes loomulikult ühispildistamisega, kui ta mulle meili peale fotod saadab, panen need blogisse ka üles.
Candy (tema hiina nimi on Zhao Ran) osutus ebahiinalikult jutukaks, elavate liigutustega kiireks ja kompleksivabaks 27-aastaseks naiseks. Meie tutvuse esimese 5 minuti jooksul sain juba teada, et ta on abielus ja peab koos oma mehega laste erakooli. Praegu on neil 50 õpilast, kes umbes 10 tundi kuus õpivad inglise keelt. Neil on kavas laieneda, nad ostsid hiljuti uued ruumid kesklinna, seal käib parajasti remont ja avamine on planeeritud kahe nädala pärast. Ta ise õppis provintsipealinna Zhengzhou ülikoolis inglise keelt ja kuna see on hea ülikool, siis ka tema inglise keel oli väga hea. ZZ’s on hulga rohkem välismaalasi, nii on ka tema hobiks nendega sõbrustamine ja inglise keele praktiseerimine. Tema õde õpib aga siinses Huanghuai ülikoolis ja on temast erinev. Nimelt selline vaikne ja häbelik, nagu enamus mu tudengeid, kes ei julge ise rääkida ja seega ka tema inglise keel on õe omast kordades kehvem. Tema õde tahab sinna erakooli õpetajaks minna, kuid Candy ei taha teda, sest ta teab, et ta ei suuda ladusalt rääkida. Candy oli siis õelt küsinud, et kui ta mind tänaval näeb, mis ta siis teeb. Ta õde vastas, et varjub lähimasse poodi, et ei peaks minuga suhtlema. Kuigi ta arvab, et ma olen sõbralik jne, on ta ikkagi liiga häbelik, et paar sõna inglishit rääkida. Ja teised õpetajakandidaadid Candy koolis sisuliselt keelduvad inglise keeles rääkimast, näiteks kui ta tööintervjuul tahtis, et nad tema inglise keelsetele küsimustele vastaksid samuti inglise keeles, rääkisid nood ometi hiina keeles vastu. Tema põhimõte on aga, et õpetamine peaks toimuma ainult inglise keeles ja seega tahab ta oma kooli saada ka välismaalastest õpetajaid. Ma ei olnud aga 6-8-aastaste laste õpetamisest huvitatud, soovitasin talle hoopis Anna teismelisi tütreid, kel on nagunii palju aega ja võib-olla tahavad nad lastega tegeleda. Vaatamata sellele, et ma tema pakkumist vastu ei võtnud, lobisesime ikka sõbralikult edasi. Ja juba ta kutsuski mind enda koju õhtust sööma, enne veel käisime turult läbi ja ostsime kaasa vajalikke toiduaineid, et minu lemmiktoite teha – tofu, seened jms. Mina ostsin kingituseks kaasa ühe pudeli punast veini. Tee peal jutustas ta mulle oma perekonnast – tema mees, kellega ta tutvus interneti kaudu, on põhjast Liaoningi provintsist pärit. Mehevanemad on neil parajasti külas ja äi teeb kogu aeg süüa. Äi on riigiametnik ja seega reisinud palju välismaal. Ämm on kodune. Tema enda vanemad aga ajavad äri ja raha näib neil olevat. Kodus leidsime eest siis tema mehe – pisikese karumõmmi olekuga pükniku, ühe mehe sõbra, ühe Candy klassivenna, mehevanemad ja väikese valge nösuninalise koeraplika. See krants on Candy ämmale lapse eest, magab temaga ühes voodis ja jookseb tal kogu aeg sabas. Nad olid kõik üllatunud, et koer minu peale ei haukunud, muidu pidavat ta võõraste peale haukuma. Ütlesin, et küllap ta tunneb, et olen suur loomasõber, kuigi kassi-, mitte koerainimene. Hiljem käis ämm koeraga jalutamas ja iga kord õuest tulles peseb ta koera käpad, sabaaluse ja koonu puhtaks. Koer seisis kannatliklt kausis ega läinud märgade käppadega ringi tuterdama. Samuti teadis ta, et ei tohi enne diivanile hüpata, kui käpad on puhtaks pestud. Ta peab tõesti väga leplik loom olema, sest reisib ämmaga pikki vahemaid Liaoningist Henani. Talveks on ämm talle meisterdanud riided ja käpa otsa miskid jalavarjud, et koerake ei külmetaks karmis Põhja-Hiina kliimas.
Nad elasid siinsamas lähedal Liikluse tänavas ja samas tänavas asus ka nende erakool. Nad viisid mind vaatama kooli uusi ruume, kus parajasti värviti seinu ja pesti aknaid. Candy seletas õhinaga, mida täpselt ta kuhu ruumi teeb – esialgu siis kaks klassiruumi ja laste mängutoa ja vanematele ooteruumi teleka ja arvutiga. Tema põhimõte on, et vanemad võivad soovi korral tunde vaadata ja jälgida oma lapse õppimist. Tema ideed keele õpetamisest olid mittehiinalikud ja uuenduslikud, ta teadis täpselt, mida ta tahab teha. Siiani oli ta töötanud tavalises hiina keskkoolis inglise keele õpetajana – kokku ligi 7 aastat, teda taheti tema sõnul lausa headmasteriks edutada, kuid siis ta otsustas oma kooli teha. Ta oli tõeline visionäär, lennukate ideede ja mitte tavapäraste vaadetega. Seetõttu mõjus ta siinse ülikooli halli keskpärasuse taustal eriti värskendavalt. Lubasin teda aidata ja tulla tema ja ta õpetajate tunde vaatama. Ta oli sellega õhinal nõus, lubas mind kutsuda uute ruumide avamisele ja kohtuma lastevanematega. Eks ta ole kaval ka, välismaalane erakoolis mõjub lastevanemate rahakotiraudade avanemisele soodsalt ;)) Aga igal juhul on ta tubli, loodetavasti teeb ta oma ideed teoks.
Äia tehtud söögid ei olnud kuigi maitsvad, aga sellegipoolest söödavad. Pärast õhtusööki tahtis ta mulle tingimata näidata ka Taiwanis trükitud õpikuid, mida ta oli juba kastitäie varunud. Need olid ilusad värvilised raamatud, küllap need lastele ka meeldivad. Pärast paari veiniklaasi suutis ka tema mees juba inglisekeelseid lauseid moodustada ja tahtis mulle kangesti midagi kinkida. Käis siis korra ära ja tõi mulle karbi hiina traditsioonilise meditsiini rohtusid peavalu vastu. Karbis olid valged ja mustad tabletid, valged päeval võtmiseks ja mustad vastu ööd võtmiseks, need soodustavad ka magamajäämist. Täna just proovisin ühte valget tabletti, näis, et see võttis kerge peavalu ära küll. Loodetavasti ei tekita need hiina rohud mul jälle allergiat.
Õhtu lõppes loomulikult ühispildistamisega, kui ta mulle meili peale fotod saadab, panen need blogisse ka üles.
posted by Katrin at
10:33 PM
