Esimesed loengud
Hommikul kella 10 paiku tuli minu juurde üks tüdruk välissuhete osakonnast. Tema nimi oli Zhu Fei ja ta rääkis talutaval tasemel inglise keelt. Ta tõi mulle tunniplaani kaheks nädalaks. Selgus, et pean pidama loenguid kokku 20 tunni ulatuses tulevastele inglise keele õpetajatele. Ja aine nimi oli „Cultural introduction”. Seega sugugi mitte Oral English, mille esimese tunni olin juba ette valmistanud. Noh, mis seal siis ikka, neli tundi oli ju loenguni aega, proff nagu ma olen :D, panin siis väikese ainekava kokku. Kuna ma olen kogenud loengupidaja ja sugugi mitte kehv improviseerija (vahel ka bluffija), siis ei muretsenud ma eriti. Sain aru, et asja idee oli tutvustada Euroopa kultuuri ja rääkida natuke ka pedagoogikast. Kuigi minu pedagoogika alaste loengute pidamisest on möödas pea kümme aastat, on mul ikka üht-teist meeles. Ainekavasse panin siis sellised teemad nagu koolisüsteemid Euroopas ja Eestis, sotsiaalsed probleemid koolis, õpetajate-õpilaste suhted. Eraldi plokk teemasid on siis võõrkeelte õpetamise kohta. Arvasin, et neid kui tulevasi võõrkeele õpetajaid võiksid need asjad huvitada. Kokku on mul vaja pidada loenguid kolmele 70-pealisele grupile, kõik tulevased inglise keele õpetajad. Saatsin selle kava ka Vikerkaarele, viisakusest ja ka mainekujunduslikel eesmärkidel. Vikerkaar oli asjast sillas.
Loengud toimuvad Põhjakampuses ja sinna läheb spetsiaalne õpetajate buss. Osa loenguid on ka siinsamas Lõunakampuses. Loengud on neljal päeval, teisipäev on vaba päev. Esmaspäev on kõige karmim, siis on kaks kahetunnist loengut järjest kahele erinevale grupile, kl 14.30-18.30. Fei (tema eesnime kirjamärk tähendab „lendama”) ütles mulle: „Oh, you are so beautiful, students will like you!” Ma ei osanud selle peale miskit kosta. Aga selline reaktsioon on jällegi Hiina kohta väga tavapärane.
Tal olid kaasas mingid järjekordsed formularid, mida pidime koos täitma veel mingisuguse sertifikaadi jaoks. Leppisime kokku, et kohtume kell 14 kampuse väravas ja ta tuleb juhatab meid õigesse kohta – ka indialastel olid seal sama aine loengud.
Ma lõin end ikka korralikult üles, panin hiina siidipluusi selga, viskasin värvi näkku ja lõhna peale, aga vana hindu tuli ikka sama toiduplekke täis T-särgis...
Põhjakampus asub linna põhjaosas praktiliselt keset tühermaad, sinna alles asfalteeriti teid ja ümberringi ehitati kortermaju. Iseenesest on Põhjakampus ilusas rohelises kohas, selle ainus eelis minu kodukampuse ees on see, et seal on vaikne ja pole liiklusmüra, halb on aga see, et jalgsitee kaugusel pole ühtegi poodi või söögikohta, kesklinna tuleb bussiga minna. Nii et hea, et ma seal ei ela.
6. õppehoone, kus ma loenguid pean, on neljakordne suure siseõuega räämas maja. Klassiruumid on samuti räpased, sealgi pole kütet, ees on poolenisti katkised ühekordse klaasiga aknad, nii et talvel hakkavad tudengid seal külmetama. Klassiruumis on sinised klapptoolid ja kitsad lauad, igivana kulunud mustaks värvitud puutahvel, õpetaja kantsel ja eraldi õpetaja laud. Kogu ruum on kaetud kriiditolmu kihiga. Vähemalt olid seal kriidid olemas, aga tean ka, et nii mõneski Hiina ülikoolis peab õpetaja endale ise kriiti varuma. Klassiruume ei koristata vist kunagi, igatahes vedeleb aknalaudadel ja põrandal juba aastaid vana praht, mis hakkab juba vaikselt huumuseks muutuma. Ühes klassis oli aknaklaas katki läinud, seda oli parandatud mitme erikujulise klaasitükiga, kuid killud olid muidugi koristamata jäetud.
Alustasin siis enda ja Eesti tutvustamisega, loomulikult polnud keegi Eestist midagi kuulnud. Nad ei teadnud ka, mis Nõukogude Liit on, kummaski grupis teadsid seda vaid üksikud. Uurisin, siis mida nendele õpetatakse peale inglise keele. Selgus, et erinevaid õpetamismeetodeid ja filosoofiat. Tundsin huvi, mida filosoofia aines käsitletakse, nad vastasid, et Marxi ja Mao õpetust. Muidugi. Inglise keelt õpetatakse neile ka hakitult, eraldi lugemist ja kirjandust, eraldi hääldust, eraldi grammatikat. Ja mina ju hakkan õpetama eraldi suulist kõnet ;)) Nende inglise keele oskus on aga masendav. Ja need on kolmanda kursuse tudengid. Lisaks kõigele on neilt raske saada vastuseid oma küsimustele, ilmselt nad häbenevad oma kehva inglise keelt või lihtsalt ei saa aru, mis ma räägin. Kui siis mõni julgeski vastata, tõusis ta krapsti püsti, võttis pingi kõrval valveseisangu ja moodustas ühe vaevalise lause. Ise oli ta muidugi oma sooritusega rahul. Need on 20-asatased noored. Kui meenutan enda tormilisi tudengiaastaid, ülepäevaseid napsutamisi ja peaaegu et läbustamisi, siis nemad on siin tõesti „süütud”, nagu ütles Vikerkaar. Siin on poistel ja tüdrukutel eraldi magalad ka.
Esimene grupp oli nõrgem kui teine, nende loengu lõpus tekkis mul juba „pärleid sigade ette” tunne, hoomasin, et vähemalt pool minu targast ja huvitavast jutust ei jõua nendeni just keelebarjääri tõttu. Õnneks pean ma seda esimest gruppi õpetama ainult 2 tundi nädalas, teist ja kolmandat gruppi 4 tundi nädalas. Teine grupp oli palju ärksam ja see tõstis jälle mu tuju veidike. Loengud on siis kahetunnised, 50 min ja siis vahetund 10 minutit ja siis jälle 50 min. Koolikell kõik heliseb ja puha. Tegelikult ei helise, vaid pläriseb, pikalt ja tüütult. Kolmanda grupi loengud on siinsamas Lõunakampuses neljapäeva ja reede hommikul kell 8.
Teise loengu vaheajal tulid mõned tudengid minu juurde juttu vestma ja julgem tüdruk neist ütles, et neil oli just eelmine loeng olnud selle india naisega, tema ei rääkinud midagi põnevat, ainult lasi neil endid tutvustada, nii et nad midagi muud ei jõudnudki teha. Eriline mõte tõesti, eriti, kui õpetad neid gruppe ainult kaks nädalat! Ma ju ütlesin, et see mutt on pidur! Juba jõudis see tüdruk mind endale külla kutsuda, ta on ka Henani provintsist pärit, lisas, et tahab mulle oma kaunist koduprovintsi tutvustada. Oijah. Ütles, et ma meeldin neile väga ja minu loeng on palju huvitavam kui selle india naise oma. Nii siirad ja vahetud saavad olla ainult hiina tudengid, noh võib-olla mõned aasialased veel.
Kui ma nägin, et nad hakkavad jälle ära väsima mu pedagoogika jutust, küsisin, et mida nad tahaksid veel teada Eesti kohta. Selle peale nad kohe elavnesid. Kirjeldasin siis neile värve kokku hoidmata jõulusid ja uue aasta vastuvõtmist, jaanipäeva ja saunaskäimist. Rääkisin ilmekalt ja viskasin nalja ka. Igatahes, kui päästja koolikell lõpuks helises, tegid nad mulle aplausi. See on vist hea märk.
Kuigi kõik aknad olid lahti, oli ikkagi palav ja kurk kuivas ka. Pole naljaasi rääkida kõva häälega neli tundi jutti.
Igatahes olin neile teinud isgi händaudid käsitletavate teemadega ja lisasin isegi mõned lingid inglise keele õpetamist käsitlevate artiklite kohta, mida leidsin internetist.
Fei oli koos minuga bussis ka Lõunakampusesse tagasi sõites. Ta rääkis, et töötab välissuhete osakonnas sekretärina ja elab ametikorteris samas majas, kus Vikerkaargi. Ainult tema jagab seda korterit ühe õpetajaga. Tema päris kodu on 50 km kaugusel Zhumadianist ja juba kutsuski ta mind külla. Lisaks avaldas ta valmidust minuga koos ümbruskonnas ringi sõita ja kauneid looduskohti näidata. Ta ütles, et siit ainult 15 km kaugusel on ilusad mäed. Ütlesin talle, et orgunnigu siis miski reis või midagi. Ta ütles salapärase moega, et küll meile oktoobri esimesel nädalal tehakse üritusi, samuti rääkis ta suurejoonelisest banketist välisõpetajatele, mida ta juba orgunnib. See pidi kõik saladus ja suur üllatus olema, nii et ta lobises natuke välja. Ütlesin talle, et mulle tulevad sõbrad külla jaanuaris, et sõitku koos meiega ringi ja aidaku meid mööda Hiinat ringi reisida. Ta ütles, et miks mitte kui töö lubab. Ta tundub olevat lihtne ja abivalmis inimene, ehk saab siis tema teeneid tulevikus kasutada.
Palusin tal kirjutada mulle paberile mõne suure raamatupoe nime ja aadressi, tahtsin endale Hiina kaarti osta, et seina peale panna. Ta asuski siis mulle skeemi tegema ja vabandas, et kirjutab punase pliiatsiga. Ma vastasin, et punane pliiats on õpetaja tunnus ja ütlesin, et pole midagi. Tegelikult vabandas ta aga sellepärast, et hiina kultuuris kirjutatakse punasega ainult protestikirju, mitte kunagi aga niisama kirju vms. Pole viga, ma ei tundnud end sellepärast rünnatuna, et ta punast värvi kasutas :D
Õhtul koju jõudes olin ikka üsna läbi pärast seda rääkimismaratoni. Läksin välja, et osta endale õlut ja õllekõrvast, lugesin niisama internetti, ei jaksanud isegi blogi kirjutada. Õnneks on teistel päevadel ainult 2 tundi loenguid. Vast väsitab keele õpetamine vähem, siis peavad ikka tudengid ka vahepeal rääkima, või teevad iseseisvat tööd vms.
Õpetamine tundub siin olevat üsna kuiv ja traditsiooniline, õpilased on treenitud passiivselt kuulama, mida õpetaja räägib ja mitte vaidlustama seda. Igasugune oma peaga mõtlemine puudub ja seda ei julgustata ka.
Loengud toimuvad Põhjakampuses ja sinna läheb spetsiaalne õpetajate buss. Osa loenguid on ka siinsamas Lõunakampuses. Loengud on neljal päeval, teisipäev on vaba päev. Esmaspäev on kõige karmim, siis on kaks kahetunnist loengut järjest kahele erinevale grupile, kl 14.30-18.30. Fei (tema eesnime kirjamärk tähendab „lendama”) ütles mulle: „Oh, you are so beautiful, students will like you!” Ma ei osanud selle peale miskit kosta. Aga selline reaktsioon on jällegi Hiina kohta väga tavapärane.
Tal olid kaasas mingid järjekordsed formularid, mida pidime koos täitma veel mingisuguse sertifikaadi jaoks. Leppisime kokku, et kohtume kell 14 kampuse väravas ja ta tuleb juhatab meid õigesse kohta – ka indialastel olid seal sama aine loengud.
Ma lõin end ikka korralikult üles, panin hiina siidipluusi selga, viskasin värvi näkku ja lõhna peale, aga vana hindu tuli ikka sama toiduplekke täis T-särgis...
Põhjakampus asub linna põhjaosas praktiliselt keset tühermaad, sinna alles asfalteeriti teid ja ümberringi ehitati kortermaju. Iseenesest on Põhjakampus ilusas rohelises kohas, selle ainus eelis minu kodukampuse ees on see, et seal on vaikne ja pole liiklusmüra, halb on aga see, et jalgsitee kaugusel pole ühtegi poodi või söögikohta, kesklinna tuleb bussiga minna. Nii et hea, et ma seal ei ela.
6. õppehoone, kus ma loenguid pean, on neljakordne suure siseõuega räämas maja. Klassiruumid on samuti räpased, sealgi pole kütet, ees on poolenisti katkised ühekordse klaasiga aknad, nii et talvel hakkavad tudengid seal külmetama. Klassiruumis on sinised klapptoolid ja kitsad lauad, igivana kulunud mustaks värvitud puutahvel, õpetaja kantsel ja eraldi õpetaja laud. Kogu ruum on kaetud kriiditolmu kihiga. Vähemalt olid seal kriidid olemas, aga tean ka, et nii mõneski Hiina ülikoolis peab õpetaja endale ise kriiti varuma. Klassiruume ei koristata vist kunagi, igatahes vedeleb aknalaudadel ja põrandal juba aastaid vana praht, mis hakkab juba vaikselt huumuseks muutuma. Ühes klassis oli aknaklaas katki läinud, seda oli parandatud mitme erikujulise klaasitükiga, kuid killud olid muidugi koristamata jäetud.
Alustasin siis enda ja Eesti tutvustamisega, loomulikult polnud keegi Eestist midagi kuulnud. Nad ei teadnud ka, mis Nõukogude Liit on, kummaski grupis teadsid seda vaid üksikud. Uurisin, siis mida nendele õpetatakse peale inglise keele. Selgus, et erinevaid õpetamismeetodeid ja filosoofiat. Tundsin huvi, mida filosoofia aines käsitletakse, nad vastasid, et Marxi ja Mao õpetust. Muidugi. Inglise keelt õpetatakse neile ka hakitult, eraldi lugemist ja kirjandust, eraldi hääldust, eraldi grammatikat. Ja mina ju hakkan õpetama eraldi suulist kõnet ;)) Nende inglise keele oskus on aga masendav. Ja need on kolmanda kursuse tudengid. Lisaks kõigele on neilt raske saada vastuseid oma küsimustele, ilmselt nad häbenevad oma kehva inglise keelt või lihtsalt ei saa aru, mis ma räägin. Kui siis mõni julgeski vastata, tõusis ta krapsti püsti, võttis pingi kõrval valveseisangu ja moodustas ühe vaevalise lause. Ise oli ta muidugi oma sooritusega rahul. Need on 20-asatased noored. Kui meenutan enda tormilisi tudengiaastaid, ülepäevaseid napsutamisi ja peaaegu et läbustamisi, siis nemad on siin tõesti „süütud”, nagu ütles Vikerkaar. Siin on poistel ja tüdrukutel eraldi magalad ka.
Esimene grupp oli nõrgem kui teine, nende loengu lõpus tekkis mul juba „pärleid sigade ette” tunne, hoomasin, et vähemalt pool minu targast ja huvitavast jutust ei jõua nendeni just keelebarjääri tõttu. Õnneks pean ma seda esimest gruppi õpetama ainult 2 tundi nädalas, teist ja kolmandat gruppi 4 tundi nädalas. Teine grupp oli palju ärksam ja see tõstis jälle mu tuju veidike. Loengud on siis kahetunnised, 50 min ja siis vahetund 10 minutit ja siis jälle 50 min. Koolikell kõik heliseb ja puha. Tegelikult ei helise, vaid pläriseb, pikalt ja tüütult. Kolmanda grupi loengud on siinsamas Lõunakampuses neljapäeva ja reede hommikul kell 8.
Teise loengu vaheajal tulid mõned tudengid minu juurde juttu vestma ja julgem tüdruk neist ütles, et neil oli just eelmine loeng olnud selle india naisega, tema ei rääkinud midagi põnevat, ainult lasi neil endid tutvustada, nii et nad midagi muud ei jõudnudki teha. Eriline mõte tõesti, eriti, kui õpetad neid gruppe ainult kaks nädalat! Ma ju ütlesin, et see mutt on pidur! Juba jõudis see tüdruk mind endale külla kutsuda, ta on ka Henani provintsist pärit, lisas, et tahab mulle oma kaunist koduprovintsi tutvustada. Oijah. Ütles, et ma meeldin neile väga ja minu loeng on palju huvitavam kui selle india naise oma. Nii siirad ja vahetud saavad olla ainult hiina tudengid, noh võib-olla mõned aasialased veel.
Kui ma nägin, et nad hakkavad jälle ära väsima mu pedagoogika jutust, küsisin, et mida nad tahaksid veel teada Eesti kohta. Selle peale nad kohe elavnesid. Kirjeldasin siis neile värve kokku hoidmata jõulusid ja uue aasta vastuvõtmist, jaanipäeva ja saunaskäimist. Rääkisin ilmekalt ja viskasin nalja ka. Igatahes, kui päästja koolikell lõpuks helises, tegid nad mulle aplausi. See on vist hea märk.
Kuigi kõik aknad olid lahti, oli ikkagi palav ja kurk kuivas ka. Pole naljaasi rääkida kõva häälega neli tundi jutti.
Igatahes olin neile teinud isgi händaudid käsitletavate teemadega ja lisasin isegi mõned lingid inglise keele õpetamist käsitlevate artiklite kohta, mida leidsin internetist.
Fei oli koos minuga bussis ka Lõunakampusesse tagasi sõites. Ta rääkis, et töötab välissuhete osakonnas sekretärina ja elab ametikorteris samas majas, kus Vikerkaargi. Ainult tema jagab seda korterit ühe õpetajaga. Tema päris kodu on 50 km kaugusel Zhumadianist ja juba kutsuski ta mind külla. Lisaks avaldas ta valmidust minuga koos ümbruskonnas ringi sõita ja kauneid looduskohti näidata. Ta ütles, et siit ainult 15 km kaugusel on ilusad mäed. Ütlesin talle, et orgunnigu siis miski reis või midagi. Ta ütles salapärase moega, et küll meile oktoobri esimesel nädalal tehakse üritusi, samuti rääkis ta suurejoonelisest banketist välisõpetajatele, mida ta juba orgunnib. See pidi kõik saladus ja suur üllatus olema, nii et ta lobises natuke välja. Ütlesin talle, et mulle tulevad sõbrad külla jaanuaris, et sõitku koos meiega ringi ja aidaku meid mööda Hiinat ringi reisida. Ta ütles, et miks mitte kui töö lubab. Ta tundub olevat lihtne ja abivalmis inimene, ehk saab siis tema teeneid tulevikus kasutada.
Palusin tal kirjutada mulle paberile mõne suure raamatupoe nime ja aadressi, tahtsin endale Hiina kaarti osta, et seina peale panna. Ta asuski siis mulle skeemi tegema ja vabandas, et kirjutab punase pliiatsiga. Ma vastasin, et punane pliiats on õpetaja tunnus ja ütlesin, et pole midagi. Tegelikult vabandas ta aga sellepärast, et hiina kultuuris kirjutatakse punasega ainult protestikirju, mitte kunagi aga niisama kirju vms. Pole viga, ma ei tundnud end sellepärast rünnatuna, et ta punast värvi kasutas :D
Õhtul koju jõudes olin ikka üsna läbi pärast seda rääkimismaratoni. Läksin välja, et osta endale õlut ja õllekõrvast, lugesin niisama internetti, ei jaksanud isegi blogi kirjutada. Õnneks on teistel päevadel ainult 2 tundi loenguid. Vast väsitab keele õpetamine vähem, siis peavad ikka tudengid ka vahepeal rääkima, või teevad iseseisvat tööd vms.
Õpetamine tundub siin olevat üsna kuiv ja traditsiooniline, õpilased on treenitud passiivselt kuulama, mida õpetaja räägib ja mitte vaidlustama seda. Igasugune oma peaga mõtlemine puudub ja seda ei julgustata ka.
posted by Katrin at
8:50 PM
