Hangzhou
Olen teile võlgu veel kirjelduse Hiina teepealinnast Hangzhoust. Lisasin ka Flickr’isse pilte.
Hangzhou lennujaamast sõitsime linna eriti kalli taksoga, milleks oli uus suur must Mercedes. Lennujaam asub linnast nii tunniajalise autosõidu kaugusel. Äärelinnas oli suur „lollideküla” stiilis eramute rajoon – sadade kaupa ühesuguseid tornikestega Disney stiilis lillade katustega maju, mille krundid olid olematud ja kus naabrid võisid vabalt üksteisele tuppa kiigata.
Hiinlastel on käibel vanasõna, mis ütleb umbes nii: „taevas on paradiis, maa peal on Hanzhou”. Hangzhoud peetakse Hiina ilusaimaks linnaks, noh, 7 miljoni elanikuga suurlinna kohta oli ta täitsa ok, üsna puhas ja moodsa kesklinnaga. Linna väärtus seisneb aga Läänejärves ja seda ümbritsevas suures ajaloolises pargis. Veetsime selles pargis palju päevi. Esimesel päeval suundusime kohe teekülla, mis asus selle pargi lähedal. Seal võis näha teeistandusi küngaste jalamil ja kohalikud elanikud pakkusid turistidele teed ja sööki. Kondasime teekülas veidi ringi, jälgisime kohalikke elanikke oma igapäevatoimetusi toimetamas ja loomulikult jõime ka teed ja külastasime teemuuseumi. Hangzhou päris huvitavad tee- ja siidimuuseumid olid tasuta, mis on Hiinas üsna tavapäratu. Muuseumides kirjeldati erinevate teede ja siidi valmistamise protsessi.
Teeküla elu-olu tundus meile loomulik, inimesed tõesti elasid seal. Pargi turistidele orienteeritud „küla”majad olid aga kõik ülesvuntsitud ja seega muidugi enam mitte nii naturaalsed. Pargis järve ümber oli mitmeid villasid, ka suur teepood, mille müüjad ei osanud inglise keelt, ega suutnud ka hiina keeles müügitööga kuigi hästi hakkama saada. Nad ei viitsinud ega osanud meile müüa, olime valmis küll ostma, kuid nad eelistasid trepil kükitada ja omavahel lobiseda. Ja ometi oli seal vähe turiste ja teeostjaid, võiksid ju end vahelduseks ka liigutada, aga ei. Lõpuks ostsid mu sõbrad endale erinevate teede varud hoopis hotelli kõrval asuvast teepoest, mille müüjatädid olid sõbralikud ja abivalmid.
Külastasime ka akvaariumi, kus muuhulgas etendati ka hüljeste show’d. Hülged olid dresseeritud hüppama läbi rõngaste ja vette visatud palli tagasi tooma. Iga sooritatud triki eest said nad autasuks kala. Akvaariumis oli palju põnevaid kalu, ja külastajateks loomulikult peamiselt lastega pered. Ja meie. Helsingi akvaarium on muidugi suurem ja ilusam.
Kuna Läänejärv oli üsna suur, kulus meil sellele tiiru peale tegemiseks kolm päeva. Seal oli mitmeid sadamaid, pagood ja tempel, akvaarium, muuseumid ja isegi Hiinas nii haruldased välikohvikud. Kuna ilm oli ilus ja päikseline, veetsime neis välikohvikuis palju aega õllejoomise ja kaardimänguga. Võtsime asja lõdvemalt, sest oli juba reisi lõpp ja seltskond hakkas väsima – kaua sa ikka jaksad iga päev 10-12 tundi ringi trampida.
Ühel õhtul läksime läänelike baaride tänavale, et leida mõnus koht õhtusöögiks, kuid valisime lõpuks hoopis india restorani (vist oli ka hiina toit meid juba ära tüüdanud ;)). Toidud olid seal väga maitsvad, kuid kallid.
Pärast õhtusööki suundusime supermarketisse – Hiinas on Carrefour’i nimeline poodide kett – neid võib leida ainult suurlinnades – kust saab osta mõningaid lääne kaupu nagu näiteks juustu ja kohvi. Ostsime endale järgmiseks päevaks piknikumaterjali, leidsime sealt isegi hapukurke, mis lõpuks osutusid ikkagi läägelt magusaks ja minu meelest söödamatuks. Oeh, praegu sööks meelsasti musta leiba hapukurgiga ja kodujuustu!
Hangzhou väärtus on just see suur Läänejärv ja seda ümbritsev ala, kus jätkub tegevust mitmeks päevaks. Muidu pole linn ise kuigipalju erinev teistest Hiina suurlinnadest. Kohalik hiina keel oli seal ka teistsugune, mulle raskesti mõistetav. Taksojuhtide kohalik dialekt meenutas konnade krooksumist või khmeeri keelt.
Kuna pühade-eelsel ajal olid kõik rongipiletid Zhengzhousse välja müüdud, pidime sinna jälle lendama. Zhengzhoust naasesime ZMD linna ja sealt läksid mu sõbrad õhtuse Pekingi rongi peale. Ja oligi meie neljanädalane reis läbi. Aeg lendas kiirelt, me ei jõudnud kõike planeeritut ellu viia ja näha kõiki kohti, mida tahtsime. Ma ei tea, kui pikk peaks olema reis Hiinas, et selle turismiväärtustega tutvuda? Üks aasta? Hiinas on nii palju kohti, mida tahaksin külastada, näiteks Tiibet (väike lootus on, et saan sinna järgmisel suvel koos Zhuoya sõpradega minna). Ja veel tahaks näha Hiina müüri erinevaid osasid erinevates provintsides... Mägine ja vähemusrahvustega asustatud Yunnani provints on ka põnev koht, kaalusime isegi sinna minna, aga lõpuks otsustasime ikka Xiameni kasuks. Sichuani bambusmetsade ja pandakarude provints jne jne.
Hangzhou lennujaamast sõitsime linna eriti kalli taksoga, milleks oli uus suur must Mercedes. Lennujaam asub linnast nii tunniajalise autosõidu kaugusel. Äärelinnas oli suur „lollideküla” stiilis eramute rajoon – sadade kaupa ühesuguseid tornikestega Disney stiilis lillade katustega maju, mille krundid olid olematud ja kus naabrid võisid vabalt üksteisele tuppa kiigata.
Hiinlastel on käibel vanasõna, mis ütleb umbes nii: „taevas on paradiis, maa peal on Hanzhou”. Hangzhoud peetakse Hiina ilusaimaks linnaks, noh, 7 miljoni elanikuga suurlinna kohta oli ta täitsa ok, üsna puhas ja moodsa kesklinnaga. Linna väärtus seisneb aga Läänejärves ja seda ümbritsevas suures ajaloolises pargis. Veetsime selles pargis palju päevi. Esimesel päeval suundusime kohe teekülla, mis asus selle pargi lähedal. Seal võis näha teeistandusi küngaste jalamil ja kohalikud elanikud pakkusid turistidele teed ja sööki. Kondasime teekülas veidi ringi, jälgisime kohalikke elanikke oma igapäevatoimetusi toimetamas ja loomulikult jõime ka teed ja külastasime teemuuseumi. Hangzhou päris huvitavad tee- ja siidimuuseumid olid tasuta, mis on Hiinas üsna tavapäratu. Muuseumides kirjeldati erinevate teede ja siidi valmistamise protsessi.
Teeküla elu-olu tundus meile loomulik, inimesed tõesti elasid seal. Pargi turistidele orienteeritud „küla”majad olid aga kõik ülesvuntsitud ja seega muidugi enam mitte nii naturaalsed. Pargis järve ümber oli mitmeid villasid, ka suur teepood, mille müüjad ei osanud inglise keelt, ega suutnud ka hiina keeles müügitööga kuigi hästi hakkama saada. Nad ei viitsinud ega osanud meile müüa, olime valmis küll ostma, kuid nad eelistasid trepil kükitada ja omavahel lobiseda. Ja ometi oli seal vähe turiste ja teeostjaid, võiksid ju end vahelduseks ka liigutada, aga ei. Lõpuks ostsid mu sõbrad endale erinevate teede varud hoopis hotelli kõrval asuvast teepoest, mille müüjatädid olid sõbralikud ja abivalmid.
Külastasime ka akvaariumi, kus muuhulgas etendati ka hüljeste show’d. Hülged olid dresseeritud hüppama läbi rõngaste ja vette visatud palli tagasi tooma. Iga sooritatud triki eest said nad autasuks kala. Akvaariumis oli palju põnevaid kalu, ja külastajateks loomulikult peamiselt lastega pered. Ja meie. Helsingi akvaarium on muidugi suurem ja ilusam.
Kuna Läänejärv oli üsna suur, kulus meil sellele tiiru peale tegemiseks kolm päeva. Seal oli mitmeid sadamaid, pagood ja tempel, akvaarium, muuseumid ja isegi Hiinas nii haruldased välikohvikud. Kuna ilm oli ilus ja päikseline, veetsime neis välikohvikuis palju aega õllejoomise ja kaardimänguga. Võtsime asja lõdvemalt, sest oli juba reisi lõpp ja seltskond hakkas väsima – kaua sa ikka jaksad iga päev 10-12 tundi ringi trampida.
Ühel õhtul läksime läänelike baaride tänavale, et leida mõnus koht õhtusöögiks, kuid valisime lõpuks hoopis india restorani (vist oli ka hiina toit meid juba ära tüüdanud ;)). Toidud olid seal väga maitsvad, kuid kallid.
Pärast õhtusööki suundusime supermarketisse – Hiinas on Carrefour’i nimeline poodide kett – neid võib leida ainult suurlinnades – kust saab osta mõningaid lääne kaupu nagu näiteks juustu ja kohvi. Ostsime endale järgmiseks päevaks piknikumaterjali, leidsime sealt isegi hapukurke, mis lõpuks osutusid ikkagi läägelt magusaks ja minu meelest söödamatuks. Oeh, praegu sööks meelsasti musta leiba hapukurgiga ja kodujuustu!
Hangzhou väärtus on just see suur Läänejärv ja seda ümbritsev ala, kus jätkub tegevust mitmeks päevaks. Muidu pole linn ise kuigipalju erinev teistest Hiina suurlinnadest. Kohalik hiina keel oli seal ka teistsugune, mulle raskesti mõistetav. Taksojuhtide kohalik dialekt meenutas konnade krooksumist või khmeeri keelt.
Kuna pühade-eelsel ajal olid kõik rongipiletid Zhengzhousse välja müüdud, pidime sinna jälle lendama. Zhengzhoust naasesime ZMD linna ja sealt läksid mu sõbrad õhtuse Pekingi rongi peale. Ja oligi meie neljanädalane reis läbi. Aeg lendas kiirelt, me ei jõudnud kõike planeeritut ellu viia ja näha kõiki kohti, mida tahtsime. Ma ei tea, kui pikk peaks olema reis Hiinas, et selle turismiväärtustega tutvuda? Üks aasta? Hiinas on nii palju kohti, mida tahaksin külastada, näiteks Tiibet (väike lootus on, et saan sinna järgmisel suvel koos Zhuoya sõpradega minna). Ja veel tahaks näha Hiina müüri erinevaid osasid erinevates provintsides... Mägine ja vähemusrahvustega asustatud Yunnani provints on ka põnev koht, kaalusime isegi sinna minna, aga lõpuks otsustasime ikka Xiameni kasuks. Sichuani bambusmetsade ja pandakarude provints jne jne.
posted by Katrin at
10:28 AM
