Lahkumine Zhumadianist
Kevadsemestril õpetasin ainult filolooge, kes gradueerusid 7. juunil. Sellega sai ka minu töö läbi. Teised välisõpetajad, kes õpetasid majanduskooli rebaseid, peavad töötama kuni jaanipäevani.
Mina sain siis pileti Tallinna 19. juuniks. Pühapäeval, 17. juunil sõitsin öise rongiga Pekingisse. Jätan osa asju Pekingisse Zhuoya hoolde, pole mõtet neid edasi-tagasi vedada, sest järgmisel aastal on mul ka plaanis Hiinas töötada, seekord siis kuskil lõuna pool.
Ostsin väikese ratastel kohvri, kuhu pressisin vaevu sisse asjad, mis jäävad mind siia ootama. Suur kohver kaalus Hiinasse tulles 30 kg, tundub, et ka minnes on ta vähemalt sama raske, ma ei saa aru, kuidas see saab nii olla, ma ei ostnud midagi rasket Hiinast kaasa ja osa asju jäi ju siia. Pühapäeval tulid mind saatma Wang Ke, kes ostis mulle kingiks suure valge pehme Hello Kitty kaisulooma, mis kujutas endast karu ja kassi ristsugutist, aga tema tütar sai selle endale, sest seda polnud mul tõesti kuskile panna. Välissuhete osakonna sekretär Cindy tõi mulle osakonna poolt lahkumiskingiks raske metallist saapakujulise pliiatsitopsi, mis on nõme ja mida ma poleks kunagi ise ostnud, kuid see on vähemalt hiinapärane ja mahub mu seljakotti. Saabusid ka Vikerkaar ja Wang, nii et kogu välisssuhete osakond oli pea täies koosseisus mind raudteejaama saatmas. Kasutasime ülikooli mikrobussi ja raudteejaama VIP-ootesaali. Nii et rongi peale saabumine läks väga sujuvalt.
Wang ja Vikerkaar kinnitasid mõlemad, et ma võin iga kell nende jurde tagasi tulla, kui mu peaks tekkima soov jälle nende ülikoolis õpetada. Ja kui mul on samasugused sõpru nagu mna, siis usaldaksid nad neid ka ja värbaksid pikemalt mõtlemata tööle. See on näide suhete ja soovituste olulisusest hiina kutuuris.
Nii et nad jäid minuga rahule ja kokkuvõttes võin öelda, et mul pole ka ülikoolile miskit ette heita, nad täitsid oma lepingut 100%liselt. Ometi ei kavatse ma siin teist aastat veeta. Zhuoyal oli õigus, Henani provints ja eriti Zhumadiani linn pole just kõige seksikamad paigad, mõneti võib siin veedetud 9 kuud võrrelda ka kloostrieluga. Raha pole millegi peale kulutada, kuskile välja minna pole, elad kodu-kool rütmis. Aga positiivne oli kogu asja juures see, et need kuud siin oli võimalus aeg maha võtta ja lõõgastuda, nautida muretut ja stressivaba elu, poole kohaga töötamist ja palju vaba aega, mida sai mõnuga laisklemise peale kulutatud. Ja tööalaselt olin ma siin õnnelik, õpetamise töö ei olnud keeruline, pigem lihtne ja rewarding ja emotsionaalne ja ma ikka loodan, et ma suutsin „make the difference“, vähemalt mõne üksiku ärksama tudengi jaoks. Olen romantik ja idealist, usun, et maailma muutmine algab üksiku inimese ühe mõtte muutmiset. Loodan, et seda viimast ma suutsin teha ja mõned mu tudengid mõtlevad teisiti ja ehk ka teistsuguseid mõtteid, kui nad seni harjunud on.
Mõned tudengid saatsid mulle ka SMSse, kinnitades, et ma meeldisin neile ja tänasid huvitavate tundide eest.
Mina sain siis pileti Tallinna 19. juuniks. Pühapäeval, 17. juunil sõitsin öise rongiga Pekingisse. Jätan osa asju Pekingisse Zhuoya hoolde, pole mõtet neid edasi-tagasi vedada, sest järgmisel aastal on mul ka plaanis Hiinas töötada, seekord siis kuskil lõuna pool.
Ostsin väikese ratastel kohvri, kuhu pressisin vaevu sisse asjad, mis jäävad mind siia ootama. Suur kohver kaalus Hiinasse tulles 30 kg, tundub, et ka minnes on ta vähemalt sama raske, ma ei saa aru, kuidas see saab nii olla, ma ei ostnud midagi rasket Hiinast kaasa ja osa asju jäi ju siia. Pühapäeval tulid mind saatma Wang Ke, kes ostis mulle kingiks suure valge pehme Hello Kitty kaisulooma, mis kujutas endast karu ja kassi ristsugutist, aga tema tütar sai selle endale, sest seda polnud mul tõesti kuskile panna. Välissuhete osakonna sekretär Cindy tõi mulle osakonna poolt lahkumiskingiks raske metallist saapakujulise pliiatsitopsi, mis on nõme ja mida ma poleks kunagi ise ostnud, kuid see on vähemalt hiinapärane ja mahub mu seljakotti. Saabusid ka Vikerkaar ja Wang, nii et kogu välisssuhete osakond oli pea täies koosseisus mind raudteejaama saatmas. Kasutasime ülikooli mikrobussi ja raudteejaama VIP-ootesaali. Nii et rongi peale saabumine läks väga sujuvalt.
Wang ja Vikerkaar kinnitasid mõlemad, et ma võin iga kell nende jurde tagasi tulla, kui mu peaks tekkima soov jälle nende ülikoolis õpetada. Ja kui mul on samasugused sõpru nagu mna, siis usaldaksid nad neid ka ja värbaksid pikemalt mõtlemata tööle. See on näide suhete ja soovituste olulisusest hiina kutuuris.
Nii et nad jäid minuga rahule ja kokkuvõttes võin öelda, et mul pole ka ülikoolile miskit ette heita, nad täitsid oma lepingut 100%liselt. Ometi ei kavatse ma siin teist aastat veeta. Zhuoyal oli õigus, Henani provints ja eriti Zhumadiani linn pole just kõige seksikamad paigad, mõneti võib siin veedetud 9 kuud võrrelda ka kloostrieluga. Raha pole millegi peale kulutada, kuskile välja minna pole, elad kodu-kool rütmis. Aga positiivne oli kogu asja juures see, et need kuud siin oli võimalus aeg maha võtta ja lõõgastuda, nautida muretut ja stressivaba elu, poole kohaga töötamist ja palju vaba aega, mida sai mõnuga laisklemise peale kulutatud. Ja tööalaselt olin ma siin õnnelik, õpetamise töö ei olnud keeruline, pigem lihtne ja rewarding ja emotsionaalne ja ma ikka loodan, et ma suutsin „make the difference“, vähemalt mõne üksiku ärksama tudengi jaoks. Olen romantik ja idealist, usun, et maailma muutmine algab üksiku inimese ühe mõtte muutmiset. Loodan, et seda viimast ma suutsin teha ja mõned mu tudengid mõtlevad teisiti ja ehk ka teistsuguseid mõtteid, kui nad seni harjunud on.
Mõned tudengid saatsid mulle ka SMSse, kinnitades, et ma meeldisin neile ja tänasid huvitavate tundide eest.
posted by Katrin at
3:49 PM
