Nädalavahetus Xi An’is
Ühel maikuu nädalavahetusel oli meil plaanis minna Judy-Wesley’ga Xi Ani. Kuid Judyl oli kõrvapõletik ja ta pidi iga päev arsti juures protseduuridel käima, nii ei saanud ta reisile minna. Otsustasin siiski üksi minna, sest mul oli plaanis kohtuda sealsete õpetajatega, kellega olin eelnevalt internetis suhelnud. Kulgesin siis reede pärastlõunal bussiga provintsipealinna Zhengzhousse. Lootsin, et saan ikka samaks õhtuks rongipileti ja astusin optimistlikult Zhengzhou rongijaama piletisappa. Seal oli umbes 30 piletikassat ja iga kassa ees lookles vähemalt 50-pealine saba. Rongijaamad on Hiinas just see koht, kus võib füüsiliselt tajuda, et viibid maailma suurima rahvaarvuga riigis. Kassade kohal olid suured tablood, kus jooksis piletiinfo ja oma meelehärmiks nägin, et Xi Ani pole samaks õhtuks pileteid, müüdi ainult seisukohti kolmandasse klassi. Otsustasin siiski saba lõpuni seista ja õnneks leiduski neil mulle samaks õhtuks platskaardi pilet. Ilmselt siis polnud kõikide rongide infot üleval või andis tabloo lihtsalt valeinfot.
Kuna rongini jäi veel aega, otsustasin end pärast tunniajalist sabatamist premeerida kohviga UBC Café’s. UBC asub raudteejaamst 10 min taksosõidu kaugusel. Mekutasin kohvi ja nautisin vaikust ja ruumi ja õhku enda ümber, vastandina raudteejaama rüselusele ja viinalehaste hiinlaste lärmile. Kui rongini jäi 45 min aega, läksin välja et taksot püüda. Ja tänavanurgal seistes selgus, et vabu taksosid kesklinna poole kulgemas lihtsalt ei olnud. Võib-olla oli põhjuseks reede õhtu. Lehvitasin taksodele tulutult nii 10 min ja hakkasin juba murelikuks muutuma, sest oht rongist maha jääda kasvas iga minutiga. Siis äkki peatus minu juures päevinäinud mootorratas, millel istus sama päevinäinud ja kulunud olemisega onu. Ja pakkus küüti, küsides raudteejaama sõiduks 10 jüääni, mis oleks olnud ka taksosõidu hind. Tema tsikkel oli üsna tolmune ja kipakas, aga mul polnud muud varianti. Ronisin siis tsiklile, haarasin onu oma embusse ja sõit algas. Ma polnud siiani kuinagi tsikliga sõitnud ja sõit iseenesest oli tore, soe tuul tuhises kõrvus. Onkel tegi head tempot, laveeris autode ja tänavaaukude vahel, lootsin, et me külge maha ei pane, sest kiivrit mul muidugi polnud. Sõidu peal arendasime tavapärast vestlust, et mis ma Hiinas teen ja kuhu reisin. Sain teada, et ta töötas ehtusel, aga siis jäi tööta ja nüüd teenib niimoodi õhtuti raha. Igatahes päästis ta mu tol õhtul rongist maha jäämise sekeldustest, olin selle üle nii õnnelik, et andsin talle 10 asemel 15 jüääni. Surusime kätt ja ma jõudsin raudteejaama just oma rongi boardingu ajaks.
Raudtejaamades müüakse pileteid välismaalastele alati millegipärast kiirrongidele. Kuigi Xi Ani läks samal õhtul mitmeid ronge, oli minu rong kõige kiirem ja jõudis sinna 6 tunniga, see tähendab, kell 4 hommikul. Ja loomulikult ei saanud ma nii vara homikul veel oma tuba hotellis kätte, aga see-eest orgunniti mulle sama hinnaga tuba lähedal asuvasse palju peenemasse hotelli. Kell pool 6 sain toa kätte ja magasin 4 tundi. Rongis magamisest ei tule mul kunagi miskit suuremat välja, isegi kui keegi kõrvalkoikus ei norska, teevad möödakihutavad rongid ikka piisavat müra.
Kell 12 sain siis kokku õpetajatega – kaks kanadalast ja üks hiinlane. Kanadalased olid üks noorem punapäine kutt Michael ja hiina päritolu kanadalane Lee (naine), kelle perekond oli XiAnist pärit ja ta oli oma esivanemate linna tööle tulnud. Ta õpetas varem ka Xinjiangis ja ühe aasta Jaapanis inglise keelt. Hiinlanna oli Gong Qi, inglise keelse nimega Kitty. Kulgesime nendega koos lõunat sööma. Michael oli meiega ainult laupäeval, järgmistel päevadel pakkus talle meie seltskonnast rohkem huvi hiina tibide tagaajamine. Pärast õhtusööki jalutasime vanalinnas ja otsustasime ronida Xi Ani linnamüürile. Kuigi ilm oli väga palav, päeval oli kuni +38 C sooja, oli õnneks kuiv ja tuuline, aga sellise kuumaga polnud just väga meeldiv kõrgel müüril kõndida. Ometi oli see jalutuskäik vaeva väärt, linnamüür oli kõrge ja lai, seal peal oleks võinud vabalt 3 autot kõrvuti sõita. Suvel on Xi An ilusam kui jaanuaris, ainuke negatiivne asi oli see, et linn kubises igast maailma nurgast kokku tulnud turistidest. Ühele prantsuse grupile rääkis kohalik hiina giid üllatavalt heas prantuse keeles, et see tänav seal all on Xi Ani Champs Elysées. Prantslased olid viisakad ja ei naernud selle kohatu võrdluse üle. Aga see võrdlus oli vägagi kohatu.
Järgmisel päeval kohtusime mõnede tudengitega ja läksime jälle koos suurema seltskonnaga lõunat sööma. XiAnis on palju erinevaid ülikoole ja kolledžeid, nad väitsid, et linnas on üks miljon tudengit. Vabalt võib neid ka nii palju olla. Ja sealsete tudengite „inimkvaliteet“ nagu ka nende inglise keele oskus oli muidugi kordades parem kui siinsetel Henani talupoegade lastel. Nad teadsid, mis mujal maailmas toimub, vestlesime pikalt Hiinast ja maailmapoliitikast. Suhtlemine nendega oli ääretult värskendav ja meeliülendav. Üks jututeema oli ka hiinlaste abiellumise kinnisidee. Nimelt ei ole hiinalne täisväärtuslik ühiskonna liige, kui ta pole abielus ja tal pole last. Seetõttu tunnevad noored suurt survet kiiresti abielluda. Nende vanemad ei huvitu laste isiklikust õnnest, vaid oma „näo“ säilitamisest. Üks viimase kursuse poiss rääkis meile oma loo, tehes seda üllatava avameelsusega. Nimelt sunnivad tema vanemad teda kiiresti abielluma, sest vanemate sõbrad käivad neile peale ja poisi vanemad on hädas oma „näo säilitamisega“. Probleem on aga selles, et poiss on gei. Fakt, et ta sellest avalikult rääkis oma sõprade ja õpetajate juuresolekul, on märk hoopis teistsugusest vaimsusest kui siinses ruraalses Zhumadianis. Poiss ei saa oma vanematele seda öelda, ja nii ta otsis endale nende meeleheaks göörlfrendi. Tüdruk on vist poissi isegi armunud, aga sarnaselt tema vanematega ei tea poisi tegelikest eelistustest midagi. Poiss siis üritab ennast harjutada tüdrukuga koos olemisega ja kinnitaab, et tüdruk on tore ja kena. Loomulikult ta ei armasta teda. Ometi teevad nad aasta lõpus pulmad. Mõlema vanemad on rahul, aga see abielu on määratud luhta minema, sest poiss ise on juba praegu õnnetu. Kohusetundliku pojana ei saa ta aga oma vanemate tahtele vastu astuda.
Õnnetu abielu on samuti hiinlastega vesteldes läbiv teema. Kuna neil pole mingit seksuaalkasvatust ega ligipääsu adekvaatsele infole, siis enamik naisi on oma meestega õnnetud ja abieluga rahulolematud. Väärtuslikke poegi kasvatatakse ülbeks ja hoolimatuks, muidugi mitte kõikides peredes, aga nö lihtrahva põhimass on küll selline. Mehed on ebaromantilised, ebaviisakad, egoistlikud ja hoolimatud, seda on mulle kurtnud pea kõik hiina naised, kellega ma sel teemal rääkinud olen. Hiinlased usuvad, et kui on abielu, küll siis kunagi tuleb ka armastus. Aga tihtipeale see armastus ikka ei tule.
Näiteks meiega koos hänginud 29-aastane hiinlasest inglise keele õpetaja Gong Qi rääkis ka, et ta abiellus 5 aastat tagasi. Tema mees töötab mingis rahvusvahelises firmas ja seetõttu on nende 5-aastasest abielust 3 aastat välismaal olnud. Praeguseks on neil armastus kadunud ja nad on teineteisele võõraks jäänud. Nad mõlemad tunnistavad seda, aga lahutamine on Hiinas endiselt halb toon ja paljud ei taha seda „näo kaotamise“ hirmus teha. Nüüd ongi ta omadega ummikus, ei tea, mida oma eluga edasi peale hakata. Lapsi neil õnneks pole. Qi kolis lihtsalt teise linna elama. Nende vanemad jällegi ei saa aru, mis toimub ja käivad muudkui peale, et tuleb laps muretseda. Sellised kurvad lood siis.
Seoses laste muretsemisega meenub mulle üks poemüüja Lõunakampuse lähedasest nurgapoest. Noor naine, kes töötab puuviljade osakonnas, tema ülesanne on neid kaaluda ja kilekotile hinnasilt peale kleepida. Viimasel ajal oli ta väga rase, tal oli raske 12 tundi seal poes olla. Kui ma õhtuti seal puuvilju ostmas käisin, nägin teda tihtipeale maas kokkuvolditud pappkastide virna otsas külitamas, ta ei jaksanud ilmselt kaua oma suurt kõhtu kanda ja püsti seista. See vaatepilt oli üsna hale, väike viimase peal rase vaene ja räpane naine räpasel põrandal tolmuste kastide otsas. Nagu mingi loomake oma pesas. Ta ajas end iga kord vaevaliselt püsti, kui ma puuvilju valisin, ütlesin talle ka iga kord, et pole vaja püsti tõusta, aga ta tahtis ikka oma tööd teha, kuigi poes oli teisi müüjaid veel, kes oleks võinud mu puuviljad ära kaaluda. Mõtlesin alati teda nähes, et milleks talle see laps, kui ta vaevu suudab endagi eest hoolt kanda. Hariduseta ja ilma igasuguste väljavaadetega elule, mõnesaja jüäänise kuupalga eest puuvilju kaaludes veeretab ta oma elukest. Mida oskab ta oma lastele õpetada või neile eluks kaasa anda? Peale samasuguse viletsuse, vaesuse ja räpasuse? Kurb, selline eluviis ei erine palju loomade omast, loomad vast ainult ei mõtle oma elu õnnetuks. Minu lähemad sõbrad teavad minu seisukohti laste saamise teemal, ma ei hakka neid siinkohal põhjalikult lahkama. Võimalik, et paljude hiinlaste jaoks, ükskõik kui vaesed nad ka poleks, on laste saamine ainus rõõm nende elus, aga see rõõm muutub ka peagi mureks, kui last on vaja koolitada jne. Tänavanurkadel seisab juhutöö ootuses kümnete kaupa nö „üleliigseid inimesi“, kel pole tööd, tervist ega tulevikku. Seda Hiina reaalsust nähes mõtlen, et lääneriikidel pole küll vaja karta Hiina maailmavallutust ega majandusimet. Selle harimata ja haige „inimmaterjaliga“ Hiina küll maailma ei valluta. Kõrgtehnoloogia ja vaimse loominguga tegeleb murdosa linnades elavatest hiinalastest. Ja enne kui nemad suudavad majanduse, tehnoloogia või sõjalise arendustegevusega Läänt „vallutada“, tabavad Hiinat ökoloogilised ja sotsiaalsed probleemid. Nendega Hiina valitsus hetkel ei tegele, aga varsti on sunnitud tegelema. Sellised mõtted mul siis Hiinast.
Kui nüüd Xi Ani seltskonna juurde tagasi tulla, siis need intelligentsed hiinlased olid ka esimesed, kellega mul õnnestus vestelda Hiinast ja selle probleemidest, maailmapoliitikast ja ka Hiina ajaloost, eriti selle lähiminevikust. Olen korduvalt üritanud hiinlastega rääkida Mao ajast ja Kultuurirevolutsioonist, aga nad on kogu aeg sellest teemast kõrvale põigelnud. Ma ei ole siis ka viisaka inimesena neile väga peale käinud.
Xi Ani õpetajad ja tudengid olid aga nõus sellest rääkima, mis võib-olla oli julgustükk, sest seltskonnas viibisid ju ka välismaalased. Nad rääkisid, et loomulikult saavad arukamad hiinlased aru, et poliitiliselt on nende riigis lood kehvad. Nad kiruvad kommunistlikku valitsust, korrumpeerunud kohalikke parteijuhte ja silmakirjalikke üleriigilisi otsuseid ja plaane. Aga loomuliklt teevad nad seda ainult isekeskis, kui keegi julgeks valitsust avalikult kritiseerida, lõpetaks ta vanglas või lastaks tal lihtsalt maha. Ka Kultuurirevolutsioon on pea igasse peresse häda ja viletsust toonud, näiteks Qi vanemad pidid samuti oma haridustee pooleli jätma ja minema maale põldu harima. Tema onu lasid Punavalvurid pikema jututa maha, sest ta oli maaomanik.
Nende teistsuguste hiinlastega vestelda oli äärmiselt värskendav ja meeliülendav. Intelligentne seltskond oli üks parimaid osi minu Xi Ani reisist.
Teine väga hea osa sellest reisist oli aga kulinaarne ekskurss – Xi An on piisavalt suur linn, et seal leiduks Shanghai ja Hongkongi sööke pakkuvad restorane. Lõuna-Hiina köök on võrreldes Põhja-Hiinaga peenem, mitmekesisem, aga paraku ka magusam. Sõime igasuguseid häid ja mis peamine, teistsuguseid asju, ja see oli samuti äraütlemata tore. Tõeline keskkonnavahetus, igas mõttes.
Nad küsisid, kas ma ei tahaks ka tulla Xi Ani tööle järgmiseks aastaks. Linn oli tore ja inimesed intelligentsemad, ometi olen otsustanud ikka Lõuna-Hiina ja mere kasuks, eks siis näis, kas lootused täituvad. Xi An on ka üks neljast palavaimast linnast Hiinas, kõige palavam linn on Wuhan.
Konditsioneeritud õhu ja mõnusa jääkohviga Starbucks’i kohvik Xi Ani kesklinnas oli ka päästev ja meeliülendav vahepala sealsele põrgukuumusele.
Käisime koos ka pinksi mängimas, tuleb tunnistada, et minu tase on keskmise hiinlase pinksioskustega täiesti võrreldav.
Üks naljakas asi veel. Enne minu Hiinasse tulekut laitis Zhuoya Henani provintsi minemise idee maha, öeldes, et hiinlased mujalt provintsist naeravad henanlaste üle ega austa neid. Ka Xi Ani muidu nii intelligentsetel inimestel oli see sama henanlaste naeruvääristamise komme. Kui ma ütlesin, et töötan Zhumadiani linnas, hakkasid nad naerma ja ütlesid, et kõige nõmedamad henanlased elavad just seal linnas. Nii et hiljem, pruukis mul vaid öelda „Zhumadian“, kui kõik juba naerma purskasid. Mõnes mõttes on neil õigus, Henani rahvas, peamiselt põllumehed, on vaesed ja harimatud nii formaalse hariduse kui ka kultuuri ja kommete poolest. Ometi rügavad need vaesed inimesed siin iga päev, et kogu Hiinale toitu kasvatada, ja saavad oma vaeva ja raske töö ees tasuks kopikaid.
Sõites taksoga rongijaama, küsis taksojuht, et kust ma tulen ja kuhu ma lähen. Ütlesin siis, et töötan Henanis. Ta küsis selle peale, et kuidas mulle Henan meeldib. Arvasin, et sealt tuleb järjekordne nali henanlaste pihta. Ütlesin siiski vaoshoitult, et Henan ei ole just väga huvitav paik. Seepeale kostis taksojuht, et tema on ka Henanist pärit ja otsekui oma sõnade kinnituseks, sülitas autoaknast laias kaares välja. Tõepoolest, pärast seda tegu polnud võimalik kahelda tema sõnade tõesuses. ;))
Kokkuvõttes oli see väga tore reis ja võib-olla kujunes toredamakski, kui see koos Judy-Wesley’ga oleks olnud.
Kuna rongini jäi veel aega, otsustasin end pärast tunniajalist sabatamist premeerida kohviga UBC Café’s. UBC asub raudteejaamst 10 min taksosõidu kaugusel. Mekutasin kohvi ja nautisin vaikust ja ruumi ja õhku enda ümber, vastandina raudteejaama rüselusele ja viinalehaste hiinlaste lärmile. Kui rongini jäi 45 min aega, läksin välja et taksot püüda. Ja tänavanurgal seistes selgus, et vabu taksosid kesklinna poole kulgemas lihtsalt ei olnud. Võib-olla oli põhjuseks reede õhtu. Lehvitasin taksodele tulutult nii 10 min ja hakkasin juba murelikuks muutuma, sest oht rongist maha jääda kasvas iga minutiga. Siis äkki peatus minu juures päevinäinud mootorratas, millel istus sama päevinäinud ja kulunud olemisega onu. Ja pakkus küüti, küsides raudteejaama sõiduks 10 jüääni, mis oleks olnud ka taksosõidu hind. Tema tsikkel oli üsna tolmune ja kipakas, aga mul polnud muud varianti. Ronisin siis tsiklile, haarasin onu oma embusse ja sõit algas. Ma polnud siiani kuinagi tsikliga sõitnud ja sõit iseenesest oli tore, soe tuul tuhises kõrvus. Onkel tegi head tempot, laveeris autode ja tänavaaukude vahel, lootsin, et me külge maha ei pane, sest kiivrit mul muidugi polnud. Sõidu peal arendasime tavapärast vestlust, et mis ma Hiinas teen ja kuhu reisin. Sain teada, et ta töötas ehtusel, aga siis jäi tööta ja nüüd teenib niimoodi õhtuti raha. Igatahes päästis ta mu tol õhtul rongist maha jäämise sekeldustest, olin selle üle nii õnnelik, et andsin talle 10 asemel 15 jüääni. Surusime kätt ja ma jõudsin raudteejaama just oma rongi boardingu ajaks.
Raudtejaamades müüakse pileteid välismaalastele alati millegipärast kiirrongidele. Kuigi Xi Ani läks samal õhtul mitmeid ronge, oli minu rong kõige kiirem ja jõudis sinna 6 tunniga, see tähendab, kell 4 hommikul. Ja loomulikult ei saanud ma nii vara homikul veel oma tuba hotellis kätte, aga see-eest orgunniti mulle sama hinnaga tuba lähedal asuvasse palju peenemasse hotelli. Kell pool 6 sain toa kätte ja magasin 4 tundi. Rongis magamisest ei tule mul kunagi miskit suuremat välja, isegi kui keegi kõrvalkoikus ei norska, teevad möödakihutavad rongid ikka piisavat müra.
Kell 12 sain siis kokku õpetajatega – kaks kanadalast ja üks hiinlane. Kanadalased olid üks noorem punapäine kutt Michael ja hiina päritolu kanadalane Lee (naine), kelle perekond oli XiAnist pärit ja ta oli oma esivanemate linna tööle tulnud. Ta õpetas varem ka Xinjiangis ja ühe aasta Jaapanis inglise keelt. Hiinlanna oli Gong Qi, inglise keelse nimega Kitty. Kulgesime nendega koos lõunat sööma. Michael oli meiega ainult laupäeval, järgmistel päevadel pakkus talle meie seltskonnast rohkem huvi hiina tibide tagaajamine. Pärast õhtusööki jalutasime vanalinnas ja otsustasime ronida Xi Ani linnamüürile. Kuigi ilm oli väga palav, päeval oli kuni +38 C sooja, oli õnneks kuiv ja tuuline, aga sellise kuumaga polnud just väga meeldiv kõrgel müüril kõndida. Ometi oli see jalutuskäik vaeva väärt, linnamüür oli kõrge ja lai, seal peal oleks võinud vabalt 3 autot kõrvuti sõita. Suvel on Xi An ilusam kui jaanuaris, ainuke negatiivne asi oli see, et linn kubises igast maailma nurgast kokku tulnud turistidest. Ühele prantsuse grupile rääkis kohalik hiina giid üllatavalt heas prantuse keeles, et see tänav seal all on Xi Ani Champs Elysées. Prantslased olid viisakad ja ei naernud selle kohatu võrdluse üle. Aga see võrdlus oli vägagi kohatu.
Järgmisel päeval kohtusime mõnede tudengitega ja läksime jälle koos suurema seltskonnaga lõunat sööma. XiAnis on palju erinevaid ülikoole ja kolledžeid, nad väitsid, et linnas on üks miljon tudengit. Vabalt võib neid ka nii palju olla. Ja sealsete tudengite „inimkvaliteet“ nagu ka nende inglise keele oskus oli muidugi kordades parem kui siinsetel Henani talupoegade lastel. Nad teadsid, mis mujal maailmas toimub, vestlesime pikalt Hiinast ja maailmapoliitikast. Suhtlemine nendega oli ääretult värskendav ja meeliülendav. Üks jututeema oli ka hiinlaste abiellumise kinnisidee. Nimelt ei ole hiinalne täisväärtuslik ühiskonna liige, kui ta pole abielus ja tal pole last. Seetõttu tunnevad noored suurt survet kiiresti abielluda. Nende vanemad ei huvitu laste isiklikust õnnest, vaid oma „näo“ säilitamisest. Üks viimase kursuse poiss rääkis meile oma loo, tehes seda üllatava avameelsusega. Nimelt sunnivad tema vanemad teda kiiresti abielluma, sest vanemate sõbrad käivad neile peale ja poisi vanemad on hädas oma „näo säilitamisega“. Probleem on aga selles, et poiss on gei. Fakt, et ta sellest avalikult rääkis oma sõprade ja õpetajate juuresolekul, on märk hoopis teistsugusest vaimsusest kui siinses ruraalses Zhumadianis. Poiss ei saa oma vanematele seda öelda, ja nii ta otsis endale nende meeleheaks göörlfrendi. Tüdruk on vist poissi isegi armunud, aga sarnaselt tema vanematega ei tea poisi tegelikest eelistustest midagi. Poiss siis üritab ennast harjutada tüdrukuga koos olemisega ja kinnitaab, et tüdruk on tore ja kena. Loomulikult ta ei armasta teda. Ometi teevad nad aasta lõpus pulmad. Mõlema vanemad on rahul, aga see abielu on määratud luhta minema, sest poiss ise on juba praegu õnnetu. Kohusetundliku pojana ei saa ta aga oma vanemate tahtele vastu astuda.
Õnnetu abielu on samuti hiinlastega vesteldes läbiv teema. Kuna neil pole mingit seksuaalkasvatust ega ligipääsu adekvaatsele infole, siis enamik naisi on oma meestega õnnetud ja abieluga rahulolematud. Väärtuslikke poegi kasvatatakse ülbeks ja hoolimatuks, muidugi mitte kõikides peredes, aga nö lihtrahva põhimass on küll selline. Mehed on ebaromantilised, ebaviisakad, egoistlikud ja hoolimatud, seda on mulle kurtnud pea kõik hiina naised, kellega ma sel teemal rääkinud olen. Hiinlased usuvad, et kui on abielu, küll siis kunagi tuleb ka armastus. Aga tihtipeale see armastus ikka ei tule.
Näiteks meiega koos hänginud 29-aastane hiinlasest inglise keele õpetaja Gong Qi rääkis ka, et ta abiellus 5 aastat tagasi. Tema mees töötab mingis rahvusvahelises firmas ja seetõttu on nende 5-aastasest abielust 3 aastat välismaal olnud. Praeguseks on neil armastus kadunud ja nad on teineteisele võõraks jäänud. Nad mõlemad tunnistavad seda, aga lahutamine on Hiinas endiselt halb toon ja paljud ei taha seda „näo kaotamise“ hirmus teha. Nüüd ongi ta omadega ummikus, ei tea, mida oma eluga edasi peale hakata. Lapsi neil õnneks pole. Qi kolis lihtsalt teise linna elama. Nende vanemad jällegi ei saa aru, mis toimub ja käivad muudkui peale, et tuleb laps muretseda. Sellised kurvad lood siis.
Seoses laste muretsemisega meenub mulle üks poemüüja Lõunakampuse lähedasest nurgapoest. Noor naine, kes töötab puuviljade osakonnas, tema ülesanne on neid kaaluda ja kilekotile hinnasilt peale kleepida. Viimasel ajal oli ta väga rase, tal oli raske 12 tundi seal poes olla. Kui ma õhtuti seal puuvilju ostmas käisin, nägin teda tihtipeale maas kokkuvolditud pappkastide virna otsas külitamas, ta ei jaksanud ilmselt kaua oma suurt kõhtu kanda ja püsti seista. See vaatepilt oli üsna hale, väike viimase peal rase vaene ja räpane naine räpasel põrandal tolmuste kastide otsas. Nagu mingi loomake oma pesas. Ta ajas end iga kord vaevaliselt püsti, kui ma puuvilju valisin, ütlesin talle ka iga kord, et pole vaja püsti tõusta, aga ta tahtis ikka oma tööd teha, kuigi poes oli teisi müüjaid veel, kes oleks võinud mu puuviljad ära kaaluda. Mõtlesin alati teda nähes, et milleks talle see laps, kui ta vaevu suudab endagi eest hoolt kanda. Hariduseta ja ilma igasuguste väljavaadetega elule, mõnesaja jüäänise kuupalga eest puuvilju kaaludes veeretab ta oma elukest. Mida oskab ta oma lastele õpetada või neile eluks kaasa anda? Peale samasuguse viletsuse, vaesuse ja räpasuse? Kurb, selline eluviis ei erine palju loomade omast, loomad vast ainult ei mõtle oma elu õnnetuks. Minu lähemad sõbrad teavad minu seisukohti laste saamise teemal, ma ei hakka neid siinkohal põhjalikult lahkama. Võimalik, et paljude hiinlaste jaoks, ükskõik kui vaesed nad ka poleks, on laste saamine ainus rõõm nende elus, aga see rõõm muutub ka peagi mureks, kui last on vaja koolitada jne. Tänavanurkadel seisab juhutöö ootuses kümnete kaupa nö „üleliigseid inimesi“, kel pole tööd, tervist ega tulevikku. Seda Hiina reaalsust nähes mõtlen, et lääneriikidel pole küll vaja karta Hiina maailmavallutust ega majandusimet. Selle harimata ja haige „inimmaterjaliga“ Hiina küll maailma ei valluta. Kõrgtehnoloogia ja vaimse loominguga tegeleb murdosa linnades elavatest hiinalastest. Ja enne kui nemad suudavad majanduse, tehnoloogia või sõjalise arendustegevusega Läänt „vallutada“, tabavad Hiinat ökoloogilised ja sotsiaalsed probleemid. Nendega Hiina valitsus hetkel ei tegele, aga varsti on sunnitud tegelema. Sellised mõtted mul siis Hiinast.
Kui nüüd Xi Ani seltskonna juurde tagasi tulla, siis need intelligentsed hiinlased olid ka esimesed, kellega mul õnnestus vestelda Hiinast ja selle probleemidest, maailmapoliitikast ja ka Hiina ajaloost, eriti selle lähiminevikust. Olen korduvalt üritanud hiinlastega rääkida Mao ajast ja Kultuurirevolutsioonist, aga nad on kogu aeg sellest teemast kõrvale põigelnud. Ma ei ole siis ka viisaka inimesena neile väga peale käinud.
Xi Ani õpetajad ja tudengid olid aga nõus sellest rääkima, mis võib-olla oli julgustükk, sest seltskonnas viibisid ju ka välismaalased. Nad rääkisid, et loomulikult saavad arukamad hiinlased aru, et poliitiliselt on nende riigis lood kehvad. Nad kiruvad kommunistlikku valitsust, korrumpeerunud kohalikke parteijuhte ja silmakirjalikke üleriigilisi otsuseid ja plaane. Aga loomuliklt teevad nad seda ainult isekeskis, kui keegi julgeks valitsust avalikult kritiseerida, lõpetaks ta vanglas või lastaks tal lihtsalt maha. Ka Kultuurirevolutsioon on pea igasse peresse häda ja viletsust toonud, näiteks Qi vanemad pidid samuti oma haridustee pooleli jätma ja minema maale põldu harima. Tema onu lasid Punavalvurid pikema jututa maha, sest ta oli maaomanik.
Nende teistsuguste hiinlastega vestelda oli äärmiselt värskendav ja meeliülendav. Intelligentne seltskond oli üks parimaid osi minu Xi Ani reisist.
Teine väga hea osa sellest reisist oli aga kulinaarne ekskurss – Xi An on piisavalt suur linn, et seal leiduks Shanghai ja Hongkongi sööke pakkuvad restorane. Lõuna-Hiina köök on võrreldes Põhja-Hiinaga peenem, mitmekesisem, aga paraku ka magusam. Sõime igasuguseid häid ja mis peamine, teistsuguseid asju, ja see oli samuti äraütlemata tore. Tõeline keskkonnavahetus, igas mõttes.
Nad küsisid, kas ma ei tahaks ka tulla Xi Ani tööle järgmiseks aastaks. Linn oli tore ja inimesed intelligentsemad, ometi olen otsustanud ikka Lõuna-Hiina ja mere kasuks, eks siis näis, kas lootused täituvad. Xi An on ka üks neljast palavaimast linnast Hiinas, kõige palavam linn on Wuhan.
Konditsioneeritud õhu ja mõnusa jääkohviga Starbucks’i kohvik Xi Ani kesklinnas oli ka päästev ja meeliülendav vahepala sealsele põrgukuumusele.
Käisime koos ka pinksi mängimas, tuleb tunnistada, et minu tase on keskmise hiinlase pinksioskustega täiesti võrreldav.
Üks naljakas asi veel. Enne minu Hiinasse tulekut laitis Zhuoya Henani provintsi minemise idee maha, öeldes, et hiinlased mujalt provintsist naeravad henanlaste üle ega austa neid. Ka Xi Ani muidu nii intelligentsetel inimestel oli see sama henanlaste naeruvääristamise komme. Kui ma ütlesin, et töötan Zhumadiani linnas, hakkasid nad naerma ja ütlesid, et kõige nõmedamad henanlased elavad just seal linnas. Nii et hiljem, pruukis mul vaid öelda „Zhumadian“, kui kõik juba naerma purskasid. Mõnes mõttes on neil õigus, Henani rahvas, peamiselt põllumehed, on vaesed ja harimatud nii formaalse hariduse kui ka kultuuri ja kommete poolest. Ometi rügavad need vaesed inimesed siin iga päev, et kogu Hiinale toitu kasvatada, ja saavad oma vaeva ja raske töö ees tasuks kopikaid.
Sõites taksoga rongijaama, küsis taksojuht, et kust ma tulen ja kuhu ma lähen. Ütlesin siis, et töötan Henanis. Ta küsis selle peale, et kuidas mulle Henan meeldib. Arvasin, et sealt tuleb järjekordne nali henanlaste pihta. Ütlesin siiski vaoshoitult, et Henan ei ole just väga huvitav paik. Seepeale kostis taksojuht, et tema on ka Henanist pärit ja otsekui oma sõnade kinnituseks, sülitas autoaknast laias kaares välja. Tõepoolest, pärast seda tegu polnud võimalik kahelda tema sõnade tõesuses. ;))
Kokkuvõttes oli see väga tore reis ja võib-olla kujunes toredamakski, kui see koos Judy-Wesley’ga oleks olnud.
posted by Katrin at
2:19 PM
