Kehakeel

Neljapäeval üllatasid minu Oral Englishi rebased mind sellega, et kaks tüdrukut tahtsid koos minuga pildistada. Üks poiss siis pildistas meid oma mobiiltelefoniga kolmekesi ja eraldi kumamgagi neist ja nemad siis üsna sundimatult kaisutasid mind. Kusjuures just selles tunnis rääkisin ma neile, et ei maksa lääne inimesele liiga külje alla pugeda ja neid niisama puudutada, et läänlased tahavad isiklikku ruumi ja mitte liiga palju füüsilist lähedust võõrastega. Niipalju siis sellest, võib-olla ei saanud nad aru, mis ma neile rääkisin? Ja ma ei ole üldse miski kaisutaja tüüp.

Näiteks käivad siin tudengid kaelakuti ja käest kinni, aga ainult samasooliste paaridena. Poiss ja tüdruk naljalt niisama üksteist ei puuduta, ainult kui ollakse tõeliselt paar. Ja siis ka mitte avalikult. Ja ka täiskasvanud ei puuduta üksteist avalikult, haha, võib-olla ka mitte koduseinte vahel... :D

Lapsi (seda ainukest võimalikku ja seega väga väärtulikku ja ärahellitatut) küll hoitakse siin väga, kuigi teisel moel kui läänes. Läänes käib üks avalik tuti-plutitamine ja musutamine, siin näib mulle, et emad pigem karjuvad oma lapse peale. Ja peamiselt on muidugi vanavanemad need, kes lapsi karjatavad, sest pärisvanemad peavad hommikust õhtuni tööd rabama ja seda tihtipeale erinevates linnades. Õnnelikud isad jalutavad küll õhtupimedas oma lapsi. Väikestel lastel pamperseid ei kasutata, pükstel on lihtsalt jalgevahes suur lõhik ja kui lapsel häda peale tuleb, siis hoiab vanem teda jalgadest ja häda õiendatakse rentslisse. Ja nende lõhkiste pükstega istuvad lapsed palja pepuga maas tänavatolmus, mis on väga ebahügieeniline.