Sportlikud tegevused
Eile siis läskin ühega oma filoloogiatudengitest sulkat mängima. Hüüdsin igas grupis välja, et kui keegi oskab hästi mängida, andku endast märku ja me võiksime koos sulkat mängida. Siiani pole keegi julgenud end nö üles anda, välja arvatud siis see tüdruk, kelle inglise keelne nimi on Angel. Siin on paljudel tudengitel naljakas inglise keelne nimi, mis mulle, ilmselt minu rikutuse tõttu, meenutab meestele mõeldud filmide näitlejate või P-tähega algava meesteajakirja Playmate’ide nimesid: no kasvõi seesama Angel, siis on mul veel Cherry, Candy, Twinkle, Joy, Sun, Snowing...
See selleks.
Angel mängis keskmiselt tasemel, kuid me ei saanud mängida üle võrgu ja punktide peale. Sest, kui me olime temaga niisama sooja teinud, nägin tema mängutehnikast, et punktide peale mäng poleks pakkunud mulle mingit pinget. Ma pole siiani näinud siin kedagi tõsiselt punktide peale mängimas, ikka kõksitakse niisama üle võrgu. Kus on hiinlaste sportlik võitlusvaim? Kuna Angelil polnud kuigivõrd võhma, siis ta väsis üsna ruttu ja ütles, et mängime hoopis pinksi. Siin Lõunakampuses on üsna palju erinevaid spordiväljakuid: jalgpalliväljak (muru meenutab küll rohkem kartulimaad), mille ümber on musta söetolmu vms asjaga kaetud jooksurada. Siis on 3 joonitud ja räbaldunud võrguga sulkaväljakut, 1 korraliku võrguga tenniseväljak, 2 võrkpalli-, 3 korvpalliplatsi ja kümmekond stationaarselt õues asuvat pinksilauda, mis on kaetud roostes plekiga. Lisaks veel erinevad rööbaspuud.
Läksime siis pinksilaudade juurde ja ajasime ühe juurest poisid ära. Mina olen elus kõigest mõned korrad pinksi mänginud ja viimati vist 20 aastat tagasi, aa, ei siiski ühe korra proovisin ka mõned aastad tagasi ühe endise kolleegiga. No pinksis oli Angel minust tugevam, aga pooletunnise mängu järel sain ka juba asja üsna käppa. Käelised osavus-, kiirus- ja täpsustegevused mulle meeldivad. Pinksis pole mul tehnikat muidugi ollagi, hiinlased hoiavad ka seda reketit kuidagi teisiti – lapikult - käes, reketi vars on pöidla ja nimetissõrme vahel, nii et need on reketi pealmisel küljel. Minu jaoks kuidagi harjumatu. Aga pinksimäng temaga oli rohkem fun kui sulka, nii me siis otsustasime, et hakkame hoopis seda mängima. Eriti mõeldes kevadisele õpetajate ja tudengite vahelisele spordipäevale, saan ma siis lisaks sulkale ka pinksivõistlustel osaleda. Nii et täna pärastlõunal mängime jälle pinksi.
Küllap on Angeli tagamõte minuga mängida mitte armastus spordi vastu, vaid lootuses saada minuga inglise keelt harjutada. Lisaks oli tal ka ilmselgelt uhke tunne teiste tudengite ees, et väljamaa õpetaja tuli TEMAGA koos välja mängima. Kui mul pinksis juba löögid hakkasid välja tulema, st ei lennanud enam üle laua auti ( :D olen vist liiga tugeva käega?), siis tahtsid ka mõned poisid minuga mängida ja oh seda nalja ja kõhistamist siis, kui mul õnnestus neilt mõni punkt skoorida...
See selleks.
Angel mängis keskmiselt tasemel, kuid me ei saanud mängida üle võrgu ja punktide peale. Sest, kui me olime temaga niisama sooja teinud, nägin tema mängutehnikast, et punktide peale mäng poleks pakkunud mulle mingit pinget. Ma pole siiani näinud siin kedagi tõsiselt punktide peale mängimas, ikka kõksitakse niisama üle võrgu. Kus on hiinlaste sportlik võitlusvaim? Kuna Angelil polnud kuigivõrd võhma, siis ta väsis üsna ruttu ja ütles, et mängime hoopis pinksi. Siin Lõunakampuses on üsna palju erinevaid spordiväljakuid: jalgpalliväljak (muru meenutab küll rohkem kartulimaad), mille ümber on musta söetolmu vms asjaga kaetud jooksurada. Siis on 3 joonitud ja räbaldunud võrguga sulkaväljakut, 1 korraliku võrguga tenniseväljak, 2 võrkpalli-, 3 korvpalliplatsi ja kümmekond stationaarselt õues asuvat pinksilauda, mis on kaetud roostes plekiga. Lisaks veel erinevad rööbaspuud.
Läksime siis pinksilaudade juurde ja ajasime ühe juurest poisid ära. Mina olen elus kõigest mõned korrad pinksi mänginud ja viimati vist 20 aastat tagasi, aa, ei siiski ühe korra proovisin ka mõned aastad tagasi ühe endise kolleegiga. No pinksis oli Angel minust tugevam, aga pooletunnise mängu järel sain ka juba asja üsna käppa. Käelised osavus-, kiirus- ja täpsustegevused mulle meeldivad. Pinksis pole mul tehnikat muidugi ollagi, hiinlased hoiavad ka seda reketit kuidagi teisiti – lapikult - käes, reketi vars on pöidla ja nimetissõrme vahel, nii et need on reketi pealmisel küljel. Minu jaoks kuidagi harjumatu. Aga pinksimäng temaga oli rohkem fun kui sulka, nii me siis otsustasime, et hakkame hoopis seda mängima. Eriti mõeldes kevadisele õpetajate ja tudengite vahelisele spordipäevale, saan ma siis lisaks sulkale ka pinksivõistlustel osaleda. Nii et täna pärastlõunal mängime jälle pinksi.
Küllap on Angeli tagamõte minuga mängida mitte armastus spordi vastu, vaid lootuses saada minuga inglise keelt harjutada. Lisaks oli tal ka ilmselgelt uhke tunne teiste tudengite ees, et väljamaa õpetaja tuli TEMAGA koos välja mängima. Kui mul pinksis juba löögid hakkasid välja tulema, st ei lennanud enam üle laua auti ( :D olen vist liiga tugeva käega?), siis tahtsid ka mõned poisid minuga mängida ja oh seda nalja ja kõhistamist siis, kui mul õnnestus neilt mõni punkt skoorida...
posted by Katrin at
3:53 PM
