Õhtune kohtumine

Kaks õde maalt

Pärast pardisöömist vajasin väikest jalutuskäiku ja suundusin jälle Keelatud Linna suunas. Selle ees oli palju inimesi, kes pildistasid üksteist Mao pildi taustal. Tegin minagi pilti, kui korraga kõnetasid mind kaks hiinlast. Need olid noored naised (selgus, et õed) kuskilt maalt, kes nägid vaesed välja. Vanem oli väga päevitunud ja käed nägid tal välja sellised, et ta on näiteks palju põllul töötanud. Nad küsisid, kas ma hiina keelt räägin. Nende aktsent polnud ka Pekingi oma. Kahtlustasin, et nad tahavad kerjata või midagi sarnast. Vastasin siis, et natuke räägin. Nad küsisid, kas ma ei võiks neist Mao taustal pilti teha. No mis mul selle vastu sai olla, tegin siis pilti. Nad tahtsid kumbki ka minuga koos pildistada, aga ma ei andnud fotokat nende kätte, kartsin, et äkki panevad putku koos sellega. Siis nad küsisid, kas ma võin selle pildi neile saata. Uurisin, kas neil e-maili on – silly me! Muidugi neil ei olnud ei e-maili, arvutit ega internetti. Neil polnud pliiatsit ja paberitki, pidid rebima selle Pekingi kaardi küljest, et sinna oma aadress kirjutada. Lubasin siis neile pildi postiga ära saata. Lõpuks tahtsid veel kätt suruda ja noorem tahtis emmata ka. Küllap ma olin esimene väljamaalane, kellega nad said rääkida ja keda katsuda, kindlasti räägivad sellest pikalt-laialt oma kodukandis. Aadress, mille nad paberitükile kirjutasid, on minu jaoks loetamatu, eks ma pean kellelgi hiinlasel paluma seda dešifreerida, prindin siis foto välja ja saadan neile.