Teised välismaalased

Hiina keele tunnis kohtusin lõpuks ka ülejänud väljamaalasega, kes siin linnas õpetavad. Kurikuulsat ameeriklast Hamiltoni me seekord ei näinud. Küll on siin lisaks indialastele veel üks abielupaar Austraaliast. Nad on samuti üsna vanad ja hallipäised. Naine on Judy, ta on ka väga elav ja jutukas, jõudis juba rääkida, et neil on mitu poega, kes on praegu Austraalias ja üks neist on sõjaväelendur. Judyl on jalad ja puusad haiged, ta kõnnib üsna vaevaliselt taarudes ja longates, kandes jalas kohutavaid räpaseid suuri ja lääpatallatud „hüvasti nooruse” stiilis kingi. Tema mees on aga üsna prükkari väljanägemisega, katkiste hammaste ja üliruure ninaga vaikse häälega pikk kõhetu habetunud vanamehenäss, kes on ka suuresti tegusa Judy talla all. Nad on töötanud Hiinas juba neli aastat. Siis on siin veel kaks musta tüdrukut Camerounist, need on õnneks noored, nii hilistes kahekümnendates. Kui Vikerkaar ütles nende kohta „couple”, siis ma arvasin, et nad on abielupaar, aga neid on lihtsalt kaks tükki. Suurem ja lärmakam neist, klassikalise volüümika neegrinaise kurvilise ja punnpepulise kehaga, on Connie, väiksem ja veidi tagasihoidlikum on Glory. Nad on väga temperamentsed ja purskavad sageli valjuhäälselt naerma. Aga vähemalt elusad ja aktiivsed inimesed. Nad on muide mõned aastad tagasi Eestis käinud ja oskasid öelda „minu nimi on” ja „tere päevast”. Ma ei jõudnud küsida, mis asjus nad Eestisse sattusid, vist tudengivahetuse kaudu. Avaldasime vastastikku lootust edaspidi suhelda ja prantsuse keelt rääkida. Selline nägudemaa on siis siin Zhumadianis koos. Istusime ringis meie hiina keele „tunnis” ja see oli tõeline näide rahvaste sõprusest, pane või propagandaplakatile – igast rassist inimesed, mustad, valged, hindud ja hiinased kõik koos ;))