Aastavahetus Pekingis
Rongipiletite etteostmine siin näruses provintsilinnas pole ka niisama ettevõtmine. Läksime küll Judy ja Wesley’ga ühel õhtul raudteejaama, et piletid Pekingisse ette osta, kuid millegipärast selgus, et me ei saa neid ise osta, peame need turismibüroo kaudu bronnima. Kulgesime siis rongijaamast Vabastamise tänava äärsesse peenesse hoteli, kus Judy teadis olevat reisibüroo. Võib-olla jagab see büroo piletite broneerimise vahendustasu raudteejaamaga, ei tea, nendele polnud see piletite bronnimine ja ostmine mingi probleem. Vahendustasu on ca 12% pileti hinnast, nii et üsna tulus äri. Tahtsime bronnida soft sleeper’id, st kupee, kuid saime ainult hard sleeperid ehk platskaardi piletid. Platskaardis on ka tekk ja padi, millel küll keegi on eelnevalt maganud, sest puhas pesu pannakse ainult lõppjaamades, kui me Pekingist öise rongiga tagasi tulime, ZMD’is rongilt maha minnes keeras vagunisaatja meie kasutatud teki ja padja rulli ja see jäi järgmist reisijat ootama. Pekingis, muide, polnud mingit probleemi jaamast kohe tagasisõidupiletid osta, teenindaja oskas isegi mõnda inglisekeelset sõna, eks nad treenivad neid olümpiamängude jaoks. Me saime oma asjatoimetused küll kenasti hiina keeles aetud.
Niisiis, meil olid piletid reedeõhtusele aeglasele rongile, mis väljus ZMD’st kell 10 ja jõudis Pekingisse kl 12 päeval, hilinedes tund aega. Ma pole veel siin kordagi näinud täpset rongi. Pekingist väljus rong küll õigel ajal, kuid tagasi ZMD’i jõudsime graafikust 1,5 tundi hiljem, mis tähendas, et Wesley’l läks juba väga kiireks oma tundi jõudmisega. Rongid seisavad öösel kuskil tund aega, vist lastes läbi olulisemaid kiir- ja kaubaronge. Võib-olla ainult strateegilise tähtsusega Peking-Shanghai rong püsib graafikus, mujal reisimisega peab alati arvestama hilinemise varu. Selline on ka Judy ja Wesley kogemus Hiinas, ja nad on siin elanud ja ringi reisinud juba kolm aastat.
Platskaart polnudki kõige hullem, kl 10 paiku kustutatakse tuled ja hiinlased kobivad kõik kuulekalt oma riiulitele magama. Küllap seal on isegi õhurikkam kui üleköetud kupees. Koikunaabri norskamine jääb muidugi probleemiks, ma ei saanud Pekingisse sõidul eriti magada, sest minust 50 cm kaugusel norskas üks keskealine hiina naine. Rongijaamades käib karm trügimine, hiinlastel näib olevat kiire rongi (ja ka bussi peale) jõudmisega, isegi kui kõigil on nummerdatud kohad olemas. Rongijaama on hea jõuda tund aega enne rongi väljumist, iseäranis reisi algjaama, sest suurlinnade jaamad on suured, kümnete otesaalidega ja kulgemine võtab palju aega. Õiges ootesaalis siis moodustavad reisijad tiheda summa õigele perroonile väljuva värava juurde, kui boarding 30 min enne rongi väljumist algab, käib karm rüselus ja trügimine, enamikul on kaasas hiigelsuured pambud. Kui provintslased nt Pekingist midagi ostavad, siis ei paki nad oma oste kunagi ühte suurde kotti, vaid hoiavad kummaski käes mitmeis pisikesi pakikesi, siin on moes nöörist sangadega paberkotid poe ja kaupade reklaamiga. Võib-olla need kotid meeldivad inimestele, igatahes olen näinud paljusid siin nendega ringi käimas ja neis turul tehtud sisseoste kandmas. Isegi mõni meesõpetaja käib siin nendega loengus, tema kosmeetikareklaamiga roosa paberkott sisaldab siis loengukonspekti ja teepudelit...
Rongijaamas olid ka mõned Wesley tudengid sõitmas Zhengzhousse. Nemad organiseerisid siis meile ja veel ühele noorele mustale mehele erikohtlemise – jaamapolitseinik juhatas meid kui auväärseid välismaa külalisi eemale rüselevast inimsummast eraldi väikesesse ruumi, kust saime kiiremini perroonile ronida. Pileteid mulgustatakse siin kaks korda, enne perroonile minekut ja rongis, kus tuleb oma pilet reisi ajaks vagunisaatja kätte anda. Tema annab selle eest vastu plastikust kaardi, mis rongilt maha minnes tuleb jälle päris pileti vastu vahetada. Ja piletit läheb vaja jälle sihtkohas rongijaamas väljudes, siis kontrollitakse seda veelkord ja rebitakse servast katki. Huvitav, mis juhtub siis, kui keegi kaotab oma pileti rongilt maha tulles ära? Kas teda ei lastagi rongijaamast välja? Igatahes loob selline kolmekordne kontrollimine palju töökohti...
Noor must mees, kes koos meiega ka erikohtlemise osaliseks sai, oli Gaanast pärit Frank, kes töötas Zhengzhous erakoolis inglise keele õpetajana. Jõudsime temaga tutvuda enne rongile minekut. Ta näis üsna meeldiv. Tema sõitis Zhengzhousse ja muidugi mitte platskaardis, nii et rohkem me temaga ei kohtunud, küll aga vahetasime mobiilinumbreid. Võõral maal töötavad-elavad expat’id tunnevad üksteise vastu teatud solidaarsust. :D Oleme ikka mujal provintsis kohatud kahvanägudele tervituseks omamehelikult viibanud ja naertanud.
Välismaalased vagunis tekitasid muidugi hiinlastes reisijates elevust. Meid oli märganud ka üks keskkoolitüdruk, kes reisis isa ja õpetajaga Pekingisse Hiina parimasse ülikooli sisseastumiskatsetele. Ta oli tarmukas tüdruk ja küsis, kas võib meiega inglise keelt praktiseerida. Vestlesime siis temaga mõned tunnid, kuni rongi öörahu saabumiseni. Tema inglise keel oli imepäraselt hea, nii grammatika, sõnavara kui ka ladususe poolest. Hämmastav, et selliseid noori geeniusi ka ZMD sarnases provintsis leidub! Ta oli oma vanuse kohta hämmastavalt küps ja adekvaatne, vestlesime temaga filosoofilistel teemadel õpetajaks olemisest, elust ja õnnest. Ta pidi minema õppima majandust, sest nii soovib ta isa, kuigi ise eelistaks ta filosoofiat. Ta saab aga aru, et see pole praktiline otsus, ja kuigi ta tahaks olla ülikoolis õpetaja, peab ta hakkama businesswomaniks. Tema harukordse intelligentsuse põhjus oli tema keskkooliõpetajast vanaisa, kes teda oma enda elukogemuse ja raamatute najal oli üles kasvatanud. Tüdruku enda vanemad on lihtsad töölised. Raamatud ongi siiani olnud selle tüdruku elu sisu. Ta kurtis, et tal on oma sõpradega raske millestki vestelda, sest neil on erinevad huvid ja nende eelistused tunduvad talle tühised. Olin üllatunud sellisest võimalusest arendada intellektuaalset keskustelu nii noore ja elukogenematu hiinlasega, aga nautisin neid paari tundi küll.
Pekingis oli meil probleeme takso saamisega. Taksojuhid väitsid, et ei tea, kus meie hotell asub. Kui üritasin neile kaardi pealt näidata, siis väitsid nad, et ei oska selle järgi sõita. Tegelikult ei oska hiinlased tõesti kaarti lugeda, olen seda ka varem märganud. Asi oli ilmselt aga selles, et nad teadsid küll, kus see hotell asub, oli see ju vägagi kesklinnas ja Taevase Rahu väljaku lähedal, kuid see oli ka Pekingi Lääne raudteejaamale liiga lähedal, ju nad tahtsid teha pikemat sõitu. Lõpuks saime ühe taksojuhi siiski nõusse ja kui ta oli hotelli helistanud ja sealt selle asukoha kohta selgitusi saanud, läks sõit lõpuks lahti. Hotell asub rongijaamale tõesti lähedal, arve oli veidi üle 20 jüääni.
Hotellis seadsime end sisse ja siis kulgesime Judy ja Welseyga hutongidesse lõunat sööma. Minu septembrikuine lemmik odav söögikoht oli vahepeal aga tekitanud endale inglisekeelse menüü, väikese valiku ja turistidele kõrgemate hindadega. Sõime seal sellegipoolest, sest ei viitsinud kuskile mujale minna. Pekingis oli päris külm, sadas lund ja üldse oli ilm rõske ja udune. Pärast lõunasööki jalutasime 4-5 tundi kesklinnas ja hutongides, nii et õhtul hotelli jõudes olime päris väsinud. Loobusime õhtusöögist ja kobisime varakult magama.
Järgmisel päeval kohtusin oma internetituttavatega – Estheri ja Wengiga. Nemadki plaanisid aastavahetust Pekingis veeta ja siis mõtlesime, et miks mitte kohtuda ja koos veidi clubbingut ja pubbingut teha, sest Judy ja Wesley pole selliseks ürituseks just kõige sobivamad kaaslased. Esther ja Weng töötavad Põhja-Hiinas Liaoningi provintsis finantskontsulatantidena. Esther on pärit Singapurist, kuigi etniliselt hiinlane, ja töötanud paljudes Aasia maades, alustades oma karjääri elukindlustuse müüjana. Weng on pärit Filippiinidelt ja alles õpib hiina keelt. Käisime nendega siis šoppamas, ja üritasime ka teha clubingut ja pubbingut, kuid siis selgus, et Pekignis polegi mingeid aastavahetuse üritusi ja Taevase Rahu väljakul ei toimu midagi, ilutulestikust rääkimata. Kuigi hiinlased elavad lääne kalendri järgi, on nende jaoks aastavahetus koos suure tralli ja mürtsuga ikkagi nende oma Spring Festival, mis sel aastal on veebruari keskel. Siis alles saab ka ilutuslestiku ja värki, aga igatahes mitte 31.detsembril. Kuna ka Pekingis oli see nädalavahetus paljudele tavaline tööpäev, siis ei toimunud ka klubides ja baarides midagi. Mulle helistas ka minu hiina keele õpetaja Zhuoya, kes oli just Pekingisse jõudnud ja arvas, et me võiksime koos minna Keelatud Linna tagusesse Houhai baaride piirkonda. Seal on mitmeid lääne stiilis baare ja üks ööklubi. Lisaks on see piirkond oma jäätunud tiikidega ka hiina peredele tore pühapäeva veetmise koht, inimesi uisutas ja kelgutas tiigijääl sadade kaupa. Kelguks kasutati tavalist tooli, millel olid metallist jalased alla monteeritud ja edasi lükati end jääl kahe toikaga...
Sealkandis oli palju välismaalasi, kohe vastikult palju, provintsist tulles on Peking vägagi turistirohke koht. Keegi ei vahi sind ega hüüa „laowai”; ju on pekinglased nende valgete nägude hordidega juba harjunud. Ainult rikšamehed on endiselt tüütud.
Joomine läänelikus baaris on Pekingis ja Hiinas üldse kallis ja taskukohane ainult turistidele ja rikastele hiinlastele. Kui tass kohvi maksab alates 25 jüäänist, siis kokteilid ja 4 cl shot kangemat kraami on juba 35 või 40 jüääni. Oli näha, et paljud turistid olid Pekingisse just aastavahetuseks tulnud, kuid igatahes meie ei leidnud seda elavat ööelu üles. Kohtusime siis Zhuoyaga ühes baaris ja siis tahtis Zhuoya meid viia hutongidesse ühesse põnevasse restorani sööma, kus muuhulgas pakutakse ka tema koduprovintsi Hunani toite. Sõime muu hea hulgas ka konnakoibi, imehead tofut ja kanasuppi. Igatahes ütles Zhuoya, et on Pekingis tagasi jälle 14. jaanuaril ja meelsasti viib meid teemajja ja restoranidesse ja kuhu iganes. Peame talle välja tegema, sest seekordse õhtusöögi eest maksis tema. Zhuoya soovitas meile ka mõningaid klubisid, kus võis midagi toimuda, vaatamata sellele, et oli tavaline tööpäeva õhtu. Küsisime ka taksojuhtidelt ja lõpuks sõitsime ühte kaubanduskeskusesse, kus 5. korrusel oli üks klubi, kus pidi sel õhtul toimuma uusaasta vastuvõtmine. Zhuoya meiega kaasa ei tulnud, sest pidi koju minema kohvrit pakkima ja järgmisel päeval Lõuna-Hiinasse lendama.
Klubi oli popp ja noortepärane, st seal mängiti kõrvulukustavalt Eminemi lugusid. Otsustasime siiski tunnikese vastu pidada ja uue aasta seal vastu võtta. Kell 11 tuli lavale üks sootu olend, kes esmapilgul näis tüdrukuna, kuid hiljem osutus väga ilusaks poisiks. Tema oli sel õhtul kuulsa, kuid noorelt surnud Hongkongi laulja ja näitleja Anita Mui impersonaator. Midagi analoogset Erkki Otsmanni või Verka Serdjutškaga. Ta laulis Anita Mui laule ja väänles laval päris osavalt. Ühel hetkel lülitas ta oma hääle kõrgetelt toonidelt madalatele ja kooris endalt kõik naiselikud atribuudid – paruka, seeliku ja nöörsaapad. Publik – meist vähemalt 15-20 aastat noorem – huilgas ja plaksutas selle peale. Siis oligi kell 12 ja lavale lasti tossu ja serpentiine, paugutati pauguteid. Oligi uus aasta käes. Üsna pärast seda otsustasime sealt lahkuda ja proovida teisi kohti. Taksojuht arvas, et äkki toimub sealsamas lähedal Hard Rock Club’is midagi, kuid selle ümbrus oli inimtühi ja klubi uksed lukus. Siis lasime taksojuhil end uuesti Houhai’sse viia, seal aga olid kõik pubid ja baarid välismaalastest pungil, nii et kuskil polnud leida vaba lauda. Nii siis otsustasime lugeda õhtuse clubbingu ja pubbingu ürituse ebaõnnestunuks ja kell 2 öösel jõudsime hotelli tagasi. Otsustasime ühiselt, et me pole enam (ammu) selles eas, et tundide viisi öösel kõrvulukustava rämpsmuusika sees viibida. Arutasime veel taksos, et miks küll hiinlased lääne uut aastat ei tähista, mingit jõulunõmedust on kõik kohad täis, aga 31. detsembril ei toimu midagi. Ometi on Pekingis nii palju turiste, et uue aasta ürituse korraldamine peaks end igal juhul ära tasuma.
Järgmisel hommikul otsustasime kaua magada ja minna kl 12 lõunatama kuulsasse pekingi pardi restorani, mis asus kohe hotelli lähedal. Veetsime seal mõnusalt 2 tundi ja parkisime kered head-paremat täis. Pärast seda läksime jälle Houhaisse, kus jalutasime vanalinna tänavatel ja siis tahtsid Esther ja Weng uisutamist proovida. Nende jaoks on lumi, jää ja uisutamine ikkagi eksootika, Weng katsus korduvalt käega lund ja oli vaimustatud katuseräästal rippuvatest jääpurikatest. Minul hakkas külm ja ma otsustasin nad sinna uisutama jätta. Jõin ühes kohas veel tassi kohvi, siis kulgesin tagasi hotelli, kus istusin tunnikese arvutis ja siis oligi aeg rongijaama minna.
Nii et uusaasta tuli seekord kainelt ja igavalt, aga igatahes oli tore vaheldus Pekingis olla. Taksojuht, kes mu õhtul hotellist rongijaama viis, kuuldes, et töötan Henanis õpetajana, ütles, et Henan on nõme koht ja tulgu ma parem Pekingisse tööle. Aga Pekingis ei taha ma just seetõttu töötada ja elada, et seal on liiga palju välismaalasi ja linn hakkab vaikselt oma hiinasust kaotama. Shanghai tasemele läänestumiseks on Pekingil veel palju aega ja muutusi läbida, kuid varsti pole seegi enam „päris”hiina linn.
Niisiis, meil olid piletid reedeõhtusele aeglasele rongile, mis väljus ZMD’st kell 10 ja jõudis Pekingisse kl 12 päeval, hilinedes tund aega. Ma pole veel siin kordagi näinud täpset rongi. Pekingist väljus rong küll õigel ajal, kuid tagasi ZMD’i jõudsime graafikust 1,5 tundi hiljem, mis tähendas, et Wesley’l läks juba väga kiireks oma tundi jõudmisega. Rongid seisavad öösel kuskil tund aega, vist lastes läbi olulisemaid kiir- ja kaubaronge. Võib-olla ainult strateegilise tähtsusega Peking-Shanghai rong püsib graafikus, mujal reisimisega peab alati arvestama hilinemise varu. Selline on ka Judy ja Wesley kogemus Hiinas, ja nad on siin elanud ja ringi reisinud juba kolm aastat.
Platskaart polnudki kõige hullem, kl 10 paiku kustutatakse tuled ja hiinlased kobivad kõik kuulekalt oma riiulitele magama. Küllap seal on isegi õhurikkam kui üleköetud kupees. Koikunaabri norskamine jääb muidugi probleemiks, ma ei saanud Pekingisse sõidul eriti magada, sest minust 50 cm kaugusel norskas üks keskealine hiina naine. Rongijaamades käib karm trügimine, hiinlastel näib olevat kiire rongi (ja ka bussi peale) jõudmisega, isegi kui kõigil on nummerdatud kohad olemas. Rongijaama on hea jõuda tund aega enne rongi väljumist, iseäranis reisi algjaama, sest suurlinnade jaamad on suured, kümnete otesaalidega ja kulgemine võtab palju aega. Õiges ootesaalis siis moodustavad reisijad tiheda summa õigele perroonile väljuva värava juurde, kui boarding 30 min enne rongi väljumist algab, käib karm rüselus ja trügimine, enamikul on kaasas hiigelsuured pambud. Kui provintslased nt Pekingist midagi ostavad, siis ei paki nad oma oste kunagi ühte suurde kotti, vaid hoiavad kummaski käes mitmeis pisikesi pakikesi, siin on moes nöörist sangadega paberkotid poe ja kaupade reklaamiga. Võib-olla need kotid meeldivad inimestele, igatahes olen näinud paljusid siin nendega ringi käimas ja neis turul tehtud sisseoste kandmas. Isegi mõni meesõpetaja käib siin nendega loengus, tema kosmeetikareklaamiga roosa paberkott sisaldab siis loengukonspekti ja teepudelit...
Rongijaamas olid ka mõned Wesley tudengid sõitmas Zhengzhousse. Nemad organiseerisid siis meile ja veel ühele noorele mustale mehele erikohtlemise – jaamapolitseinik juhatas meid kui auväärseid välismaa külalisi eemale rüselevast inimsummast eraldi väikesesse ruumi, kust saime kiiremini perroonile ronida. Pileteid mulgustatakse siin kaks korda, enne perroonile minekut ja rongis, kus tuleb oma pilet reisi ajaks vagunisaatja kätte anda. Tema annab selle eest vastu plastikust kaardi, mis rongilt maha minnes tuleb jälle päris pileti vastu vahetada. Ja piletit läheb vaja jälle sihtkohas rongijaamas väljudes, siis kontrollitakse seda veelkord ja rebitakse servast katki. Huvitav, mis juhtub siis, kui keegi kaotab oma pileti rongilt maha tulles ära? Kas teda ei lastagi rongijaamast välja? Igatahes loob selline kolmekordne kontrollimine palju töökohti...
Noor must mees, kes koos meiega ka erikohtlemise osaliseks sai, oli Gaanast pärit Frank, kes töötas Zhengzhous erakoolis inglise keele õpetajana. Jõudsime temaga tutvuda enne rongile minekut. Ta näis üsna meeldiv. Tema sõitis Zhengzhousse ja muidugi mitte platskaardis, nii et rohkem me temaga ei kohtunud, küll aga vahetasime mobiilinumbreid. Võõral maal töötavad-elavad expat’id tunnevad üksteise vastu teatud solidaarsust. :D Oleme ikka mujal provintsis kohatud kahvanägudele tervituseks omamehelikult viibanud ja naertanud.
Välismaalased vagunis tekitasid muidugi hiinlastes reisijates elevust. Meid oli märganud ka üks keskkoolitüdruk, kes reisis isa ja õpetajaga Pekingisse Hiina parimasse ülikooli sisseastumiskatsetele. Ta oli tarmukas tüdruk ja küsis, kas võib meiega inglise keelt praktiseerida. Vestlesime siis temaga mõned tunnid, kuni rongi öörahu saabumiseni. Tema inglise keel oli imepäraselt hea, nii grammatika, sõnavara kui ka ladususe poolest. Hämmastav, et selliseid noori geeniusi ka ZMD sarnases provintsis leidub! Ta oli oma vanuse kohta hämmastavalt küps ja adekvaatne, vestlesime temaga filosoofilistel teemadel õpetajaks olemisest, elust ja õnnest. Ta pidi minema õppima majandust, sest nii soovib ta isa, kuigi ise eelistaks ta filosoofiat. Ta saab aga aru, et see pole praktiline otsus, ja kuigi ta tahaks olla ülikoolis õpetaja, peab ta hakkama businesswomaniks. Tema harukordse intelligentsuse põhjus oli tema keskkooliõpetajast vanaisa, kes teda oma enda elukogemuse ja raamatute najal oli üles kasvatanud. Tüdruku enda vanemad on lihtsad töölised. Raamatud ongi siiani olnud selle tüdruku elu sisu. Ta kurtis, et tal on oma sõpradega raske millestki vestelda, sest neil on erinevad huvid ja nende eelistused tunduvad talle tühised. Olin üllatunud sellisest võimalusest arendada intellektuaalset keskustelu nii noore ja elukogenematu hiinlasega, aga nautisin neid paari tundi küll.
Pekingis oli meil probleeme takso saamisega. Taksojuhid väitsid, et ei tea, kus meie hotell asub. Kui üritasin neile kaardi pealt näidata, siis väitsid nad, et ei oska selle järgi sõita. Tegelikult ei oska hiinlased tõesti kaarti lugeda, olen seda ka varem märganud. Asi oli ilmselt aga selles, et nad teadsid küll, kus see hotell asub, oli see ju vägagi kesklinnas ja Taevase Rahu väljaku lähedal, kuid see oli ka Pekingi Lääne raudteejaamale liiga lähedal, ju nad tahtsid teha pikemat sõitu. Lõpuks saime ühe taksojuhi siiski nõusse ja kui ta oli hotelli helistanud ja sealt selle asukoha kohta selgitusi saanud, läks sõit lõpuks lahti. Hotell asub rongijaamale tõesti lähedal, arve oli veidi üle 20 jüääni.
Hotellis seadsime end sisse ja siis kulgesime Judy ja Welseyga hutongidesse lõunat sööma. Minu septembrikuine lemmik odav söögikoht oli vahepeal aga tekitanud endale inglisekeelse menüü, väikese valiku ja turistidele kõrgemate hindadega. Sõime seal sellegipoolest, sest ei viitsinud kuskile mujale minna. Pekingis oli päris külm, sadas lund ja üldse oli ilm rõske ja udune. Pärast lõunasööki jalutasime 4-5 tundi kesklinnas ja hutongides, nii et õhtul hotelli jõudes olime päris väsinud. Loobusime õhtusöögist ja kobisime varakult magama.
Järgmisel päeval kohtusin oma internetituttavatega – Estheri ja Wengiga. Nemadki plaanisid aastavahetust Pekingis veeta ja siis mõtlesime, et miks mitte kohtuda ja koos veidi clubbingut ja pubbingut teha, sest Judy ja Wesley pole selliseks ürituseks just kõige sobivamad kaaslased. Esther ja Weng töötavad Põhja-Hiinas Liaoningi provintsis finantskontsulatantidena. Esther on pärit Singapurist, kuigi etniliselt hiinlane, ja töötanud paljudes Aasia maades, alustades oma karjääri elukindlustuse müüjana. Weng on pärit Filippiinidelt ja alles õpib hiina keelt. Käisime nendega siis šoppamas, ja üritasime ka teha clubingut ja pubbingut, kuid siis selgus, et Pekignis polegi mingeid aastavahetuse üritusi ja Taevase Rahu väljakul ei toimu midagi, ilutulestikust rääkimata. Kuigi hiinlased elavad lääne kalendri järgi, on nende jaoks aastavahetus koos suure tralli ja mürtsuga ikkagi nende oma Spring Festival, mis sel aastal on veebruari keskel. Siis alles saab ka ilutuslestiku ja värki, aga igatahes mitte 31.detsembril. Kuna ka Pekingis oli see nädalavahetus paljudele tavaline tööpäev, siis ei toimunud ka klubides ja baarides midagi. Mulle helistas ka minu hiina keele õpetaja Zhuoya, kes oli just Pekingisse jõudnud ja arvas, et me võiksime koos minna Keelatud Linna tagusesse Houhai baaride piirkonda. Seal on mitmeid lääne stiilis baare ja üks ööklubi. Lisaks on see piirkond oma jäätunud tiikidega ka hiina peredele tore pühapäeva veetmise koht, inimesi uisutas ja kelgutas tiigijääl sadade kaupa. Kelguks kasutati tavalist tooli, millel olid metallist jalased alla monteeritud ja edasi lükati end jääl kahe toikaga...
Sealkandis oli palju välismaalasi, kohe vastikult palju, provintsist tulles on Peking vägagi turistirohke koht. Keegi ei vahi sind ega hüüa „laowai”; ju on pekinglased nende valgete nägude hordidega juba harjunud. Ainult rikšamehed on endiselt tüütud.
Joomine läänelikus baaris on Pekingis ja Hiinas üldse kallis ja taskukohane ainult turistidele ja rikastele hiinlastele. Kui tass kohvi maksab alates 25 jüäänist, siis kokteilid ja 4 cl shot kangemat kraami on juba 35 või 40 jüääni. Oli näha, et paljud turistid olid Pekingisse just aastavahetuseks tulnud, kuid igatahes meie ei leidnud seda elavat ööelu üles. Kohtusime siis Zhuoyaga ühes baaris ja siis tahtis Zhuoya meid viia hutongidesse ühesse põnevasse restorani sööma, kus muuhulgas pakutakse ka tema koduprovintsi Hunani toite. Sõime muu hea hulgas ka konnakoibi, imehead tofut ja kanasuppi. Igatahes ütles Zhuoya, et on Pekingis tagasi jälle 14. jaanuaril ja meelsasti viib meid teemajja ja restoranidesse ja kuhu iganes. Peame talle välja tegema, sest seekordse õhtusöögi eest maksis tema. Zhuoya soovitas meile ka mõningaid klubisid, kus võis midagi toimuda, vaatamata sellele, et oli tavaline tööpäeva õhtu. Küsisime ka taksojuhtidelt ja lõpuks sõitsime ühte kaubanduskeskusesse, kus 5. korrusel oli üks klubi, kus pidi sel õhtul toimuma uusaasta vastuvõtmine. Zhuoya meiega kaasa ei tulnud, sest pidi koju minema kohvrit pakkima ja järgmisel päeval Lõuna-Hiinasse lendama.
Klubi oli popp ja noortepärane, st seal mängiti kõrvulukustavalt Eminemi lugusid. Otsustasime siiski tunnikese vastu pidada ja uue aasta seal vastu võtta. Kell 11 tuli lavale üks sootu olend, kes esmapilgul näis tüdrukuna, kuid hiljem osutus väga ilusaks poisiks. Tema oli sel õhtul kuulsa, kuid noorelt surnud Hongkongi laulja ja näitleja Anita Mui impersonaator. Midagi analoogset Erkki Otsmanni või Verka Serdjutškaga. Ta laulis Anita Mui laule ja väänles laval päris osavalt. Ühel hetkel lülitas ta oma hääle kõrgetelt toonidelt madalatele ja kooris endalt kõik naiselikud atribuudid – paruka, seeliku ja nöörsaapad. Publik – meist vähemalt 15-20 aastat noorem – huilgas ja plaksutas selle peale. Siis oligi kell 12 ja lavale lasti tossu ja serpentiine, paugutati pauguteid. Oligi uus aasta käes. Üsna pärast seda otsustasime sealt lahkuda ja proovida teisi kohti. Taksojuht arvas, et äkki toimub sealsamas lähedal Hard Rock Club’is midagi, kuid selle ümbrus oli inimtühi ja klubi uksed lukus. Siis lasime taksojuhil end uuesti Houhai’sse viia, seal aga olid kõik pubid ja baarid välismaalastest pungil, nii et kuskil polnud leida vaba lauda. Nii siis otsustasime lugeda õhtuse clubbingu ja pubbingu ürituse ebaõnnestunuks ja kell 2 öösel jõudsime hotelli tagasi. Otsustasime ühiselt, et me pole enam (ammu) selles eas, et tundide viisi öösel kõrvulukustava rämpsmuusika sees viibida. Arutasime veel taksos, et miks küll hiinlased lääne uut aastat ei tähista, mingit jõulunõmedust on kõik kohad täis, aga 31. detsembril ei toimu midagi. Ometi on Pekingis nii palju turiste, et uue aasta ürituse korraldamine peaks end igal juhul ära tasuma.
Järgmisel hommikul otsustasime kaua magada ja minna kl 12 lõunatama kuulsasse pekingi pardi restorani, mis asus kohe hotelli lähedal. Veetsime seal mõnusalt 2 tundi ja parkisime kered head-paremat täis. Pärast seda läksime jälle Houhaisse, kus jalutasime vanalinna tänavatel ja siis tahtsid Esther ja Weng uisutamist proovida. Nende jaoks on lumi, jää ja uisutamine ikkagi eksootika, Weng katsus korduvalt käega lund ja oli vaimustatud katuseräästal rippuvatest jääpurikatest. Minul hakkas külm ja ma otsustasin nad sinna uisutama jätta. Jõin ühes kohas veel tassi kohvi, siis kulgesin tagasi hotelli, kus istusin tunnikese arvutis ja siis oligi aeg rongijaama minna.
Nii et uusaasta tuli seekord kainelt ja igavalt, aga igatahes oli tore vaheldus Pekingis olla. Taksojuht, kes mu õhtul hotellist rongijaama viis, kuuldes, et töötan Henanis õpetajana, ütles, et Henan on nõme koht ja tulgu ma parem Pekingisse tööle. Aga Pekingis ei taha ma just seetõttu töötada ja elada, et seal on liiga palju välismaalasi ja linn hakkab vaikselt oma hiinasust kaotama. Shanghai tasemele läänestumiseks on Pekingil veel palju aega ja muutusi läbida, kuid varsti pole seegi enam „päris”hiina linn.
posted by Katrin at
9:57 PM
