Põhjakampuse jõulu/uusaastapidu
Eelmisel neljapäeval kl 2 pärastlõunal pidi mul olema tund Põhjakampuse majandustudengitega. Kohale minnes selgus, et tudengeid pole kuskil. Läksin siis välissuhete osakonda ja seal istus Vikerkaar ja tõlkis mingit paksu marketingialast raamatut. Küsisin, mis värk on, ta ütles, et oi, kas ma ei maininud siis sulle, et tänane tund jääb ära, kuna tudengid valmistavad ette jõulupidu, mis pidi algama sama päeva pärastlõunal kell 3. No ega ma ärajäänud tunni pärast väga ei kurvastanud, lobisesin siis Vikerkaarega tunnikese enne peo algust niisama. Vikerkaar siis veeretas jutu ka teistele välisõpetajatele, küsis, et mis ma neist arvan. Ma ei olnud eriliselt vaimustatud ideest klatšida temaga teisi õpetajaid. Vikerkaar mainis, et tudengid pole sugugi kõigiga rahul. Näiteks ei saa nad aru hindude aktsendist, prohvessur Sharma on veel enam-vähem ok, aga tema naine ei meeldi neile kohe sugugi. Tudengite lemmikud pidid olema siis Judy, Glory ja mina. Et minu kohta pole kohe mingit negatiivset tagasisidet tudengitelt kuulnud, ma meeldin kõigile. Noh, seda oli päris meeldiv kuulda. Mis seal salata, olen üsna kindel, et olen hea õpetaja, kindlasti erinev hiina õpetajatest, noor, aktiivne, energiline ja fun, mitte liiga nõudlik (ei viitsi neid ülemäärase kodutööga ahistada), miks ma ei peaks hiina tudengitele meeldima. Ja siis küsis Vikerkaar, et mis mu plaanid järgmiseks aastaks on, et ülikool pakuks mulle heameelega lepingut ka järgmiseks aastaks. Et nad tahaksid jätkata ka Judy ja Glory’ga, teistega aga mitte. Nujah, ütlesin siis, et ma pole veel otsustanud, mida teha järgmisel aastal, ja kui ma peaksin Hiinasse jääma, siis tahaksin minna kuskile mujale, ja eeskätt suuremasse linna. Vikerkaar vastas, et saab minust täiesti aru. Rääkides Judy’st, siis tema puhul ei pääse nad muidugi ka Wesley’st, kes pole küll kunagi õpetaja olnud, kuid on native speaker ja Judy’ga kaasaskäiv „kaks ühes” kaasaanne. Üldiselt eelistavad Hiina ülikoolid abielupaare, see annab neile justkui lisatagatise, et õpetajad ei kipu tudengeid ahistama, nagu seda juhtub tihtipeale noorte meesõpetajatega, kes hiina tüdrukuid võrgutavad. Kuigi, eks nii mõnigi hiina tüdruk on ka ise praktilise ellusuhtumisega ja ripneb meelsasti valgel mehel kaelas, lootuses abielluda ja emigreeruda. Pekingis võis näha, et igal paksul koledal valgel vanamehel oli noor hiina tüdruk käevangus...
Mainisin ka Vikerkaarele, et oleksin eeldanud ülikooli poolt rohkemat aktiivsust hiina ja välisõppejõudude integreerimisel. Näiteks võiks inglise keele osakond vaevaks võtta ja korraldada mingi „social event’i” – tutvumine ja arutelu nt inglise keele õpetamise teemadel, meil oleks ju kindlasti paljustki rääkida ja kogemusi vahetada. Et omal käel hiinlastest õpetajatega tutvuse sobitamine on vaevarikas, nad näikse välismaalasi karvat. Selle peale ütles Vikerkaar, et see pole tema ülesanne, inglise keele osakonna juhataja on Lily, tema aga vastutab välissuhete eest. Ja et neil on küll kord nädalas õpetajate koosolek, kuid seal nad räägivad poliitikast. See tähendab, et see on parteikoosolek, Vikerkaar ja teised suuremad ja väiksemad asjapulgad (võib-olla ka kõik õpetajad) peavad ilmselt olema parteilased, kuidas muidu Vikerkaar nii vabalt välismaalastega suhelda ja välismaal käia saab. Võib-olla ülikool ei soovitagi hiinlastest õpetajatel välismaalastega nii väga suhelda, kes seda teab...
Siis oligi aeg pittu minna. Kuna International Business School on suur, siis oli ülikool selleks puhuks üürinud linna põhjaservas asuva uue näitustehalli suure saali. Pidu on minu meelest söök + jook + muusika + jutuajamine, hiinalste meelest aga kontsert. Tudengid olid ette valmistanud 2,5-tunnise eeskava, mis koosnes lauludest (kohutav! Piinlesin seal kuulates ilma igasuguse lauluoskuse ja enesekriitikata esinejaid!), tantsudest (parema kvaliteediga) ja näitemängust (naljakad lühistseenid, mida vaadates kõik saalisolijad, välja arvatud välismaalased, naersid kõva häälega – ju siis oli naljakas). Asi jõudis juba üsna tüütuks minna, aga lõpuks kontsert ikka lõppes ka. Vaata pilte minu Flickri saidilt.
Mainisin ka Vikerkaarele, et oleksin eeldanud ülikooli poolt rohkemat aktiivsust hiina ja välisõppejõudude integreerimisel. Näiteks võiks inglise keele osakond vaevaks võtta ja korraldada mingi „social event’i” – tutvumine ja arutelu nt inglise keele õpetamise teemadel, meil oleks ju kindlasti paljustki rääkida ja kogemusi vahetada. Et omal käel hiinlastest õpetajatega tutvuse sobitamine on vaevarikas, nad näikse välismaalasi karvat. Selle peale ütles Vikerkaar, et see pole tema ülesanne, inglise keele osakonna juhataja on Lily, tema aga vastutab välissuhete eest. Ja et neil on küll kord nädalas õpetajate koosolek, kuid seal nad räägivad poliitikast. See tähendab, et see on parteikoosolek, Vikerkaar ja teised suuremad ja väiksemad asjapulgad (võib-olla ka kõik õpetajad) peavad ilmselt olema parteilased, kuidas muidu Vikerkaar nii vabalt välismaalastega suhelda ja välismaal käia saab. Võib-olla ülikool ei soovitagi hiinlastest õpetajatel välismaalastega nii väga suhelda, kes seda teab...
Siis oligi aeg pittu minna. Kuna International Business School on suur, siis oli ülikool selleks puhuks üürinud linna põhjaservas asuva uue näitustehalli suure saali. Pidu on minu meelest söök + jook + muusika + jutuajamine, hiinalste meelest aga kontsert. Tudengid olid ette valmistanud 2,5-tunnise eeskava, mis koosnes lauludest (kohutav! Piinlesin seal kuulates ilma igasuguse lauluoskuse ja enesekriitikata esinejaid!), tantsudest (parema kvaliteediga) ja näitemängust (naljakad lühistseenid, mida vaadates kõik saalisolijad, välja arvatud välismaalased, naersid kõva häälega – ju siis oli naljakas). Asi jõudis juba üsna tüütuks minna, aga lõpuks kontsert ikka lõppes ka. Vaata pilte minu Flickri saidilt.
posted by Katrin at
1:45 PM
