Esseed ja jällegi... kultuurierinevused!
Oma Lõunakampuse filoloogidel lasin eksamiks kirjutada essee. Andsin neile 24 essee teemat, lisaks ka võimaluse kirjutada omaloomingulise ilukirjandusliku jutu. Nüüd neid esseid lugedes avastasin, et mõned neist olid teinud ikka kõva haltuurat, nt teema kohta „Why music is important?” olid mõned neist teinud copy-paste mingist õpikust või artiklist ja mitmed tudengid oli kasutanud sama allikat, nii et nende laused olid identsed. Kas nad tõesti arvasid, et olen nii rumal ja sellest aru ei saa? Ja need peavad olema veel tudengid, kes juunikuus peaksid ülikooli lõpetama! Esimese hooga mõtlesin, et kukutan nad lihtsalt läbi, kuigi see ei ole siin kombeks. Helistasin Judy’le, et temaga asja arutada. Arvasin, et kui ma sellest klassis avalikult räägin, paneb see neid tudengeid oma nägu kaotama. Ma ei taha ka oma aega raisata ja nendele mingit uut eksamit välja mõelda, lihtsalt niisama neid läbi vedada on ka ebaaus teiste suhtes, kes on vaeva näinud ja oma essee ise kirjutanud. Selgus, et ka Judy’l on sarnaseid probleeme varem olnud, ta on üritanud sellest Wangi ja Vikerkaarega rääkida, kuid nood on hiinlastele tüüpiliselt probleemi lahendamisest kõrvale hiilinud, väites, et neil pole aega Judy’ga sel teemal vestelda. Lõpuks otsustasin, et esitan nendele tudengitele tunnis mõned küsimused nende essee kohta ja kui nad suudavad neile vastata, siis panen neile hindeks 60%, mis on alumine piir eksamil läbisaamiseks.
Hiljem õhtul arutasin seda küsimust internetis ka ühe teise välisõpetajaga, kes on Kanadast pärit, töötanud kaks aastat Hiinas ja hetkel õpetab Jaapanis. Tema arvas, et peaksin ikkagi probleemist kogu klassi kuuldes avalikult rääkima, aga samas mitte väga vaeva nägema lisaeksamiga. Hiinlastele on oluline ainult riikliku kirjaliku inglise keele eksami läbimine, ilma selleta nad diplomit kätte ei saa. Välisõpetajate inglise keele kursused on ülikooli juhtkonna silmis teisejärgulised. Et pangu ma neile läbisaamiseks miinimumhinne ja ärgu ma oma pead vaevaku sellega. Kui ma need tudengid ka läbi kukutan, muudavad hiina õpetajad või inglise keele osakonna juhtkond need hinded ikkagi ära, sest tudengite eksamil läbikukutamine ei ole siin kombeks.
Nii et kultuurierinevused ründavad taas. Ülikooli poolt pole välisõpetajad saanud mingeid juhtnööre, kuidas eksameid korraldada, ühest küljest on see küll hea, et meile on antud vabad käed ja saame ise oma tööd planeerida, teisalt on see aga ilmne märk sellest, et ülikooli ei huvita sugugi, kuidas me nende tudengeid hindame ja tõenäoliselt muudavad nad meie pandud hinded hiljem kõrgemaks. Sellest tuleb ka see soovimatus probleemi arutada, sest nende meelest see polegi mingi probleem, lisaks ei tahagi hiinlased ühtegi ebameeldivat asja avalikult ja koos arutada, sest see võib panna neid oma nägu kaotama. Selline suhtumine on üsna nõme. Hiinlastest ja välisõpetajad peaksid koos ühtse tiimina töötama, siinne juhtkond ei tee aga midagi selle tiimi moodustamiseks, pigem isegi püüab takistada igasugust koostööd. Huvitav, kas see on igas hiina ülikoolis nii?
Esseede juurde tagasi tulles, pean neid lugema ja hindama kokku üle 200. Kirjandusliku omaloomingu seas on päris omapäraseid asju, kirjutan neist hiljem kokkuvõtted siia blogisse ka. Need jutud väljendavad hiina kultuuri erinevaid tahke vägagi ekspressiivselt.
Hiljem õhtul arutasin seda küsimust internetis ka ühe teise välisõpetajaga, kes on Kanadast pärit, töötanud kaks aastat Hiinas ja hetkel õpetab Jaapanis. Tema arvas, et peaksin ikkagi probleemist kogu klassi kuuldes avalikult rääkima, aga samas mitte väga vaeva nägema lisaeksamiga. Hiinlastele on oluline ainult riikliku kirjaliku inglise keele eksami läbimine, ilma selleta nad diplomit kätte ei saa. Välisõpetajate inglise keele kursused on ülikooli juhtkonna silmis teisejärgulised. Et pangu ma neile läbisaamiseks miinimumhinne ja ärgu ma oma pead vaevaku sellega. Kui ma need tudengid ka läbi kukutan, muudavad hiina õpetajad või inglise keele osakonna juhtkond need hinded ikkagi ära, sest tudengite eksamil läbikukutamine ei ole siin kombeks.
Nii et kultuurierinevused ründavad taas. Ülikooli poolt pole välisõpetajad saanud mingeid juhtnööre, kuidas eksameid korraldada, ühest küljest on see küll hea, et meile on antud vabad käed ja saame ise oma tööd planeerida, teisalt on see aga ilmne märk sellest, et ülikooli ei huvita sugugi, kuidas me nende tudengeid hindame ja tõenäoliselt muudavad nad meie pandud hinded hiljem kõrgemaks. Sellest tuleb ka see soovimatus probleemi arutada, sest nende meelest see polegi mingi probleem, lisaks ei tahagi hiinlased ühtegi ebameeldivat asja avalikult ja koos arutada, sest see võib panna neid oma nägu kaotama. Selline suhtumine on üsna nõme. Hiinlastest ja välisõpetajad peaksid koos ühtse tiimina töötama, siinne juhtkond ei tee aga midagi selle tiimi moodustamiseks, pigem isegi püüab takistada igasugust koostööd. Huvitav, kas see on igas hiina ülikoolis nii?
Esseede juurde tagasi tulles, pean neid lugema ja hindama kokku üle 200. Kirjandusliku omaloomingu seas on päris omapäraseid asju, kirjutan neist hiljem kokkuvõtted siia blogisse ka. Need jutud väljendavad hiina kultuuri erinevaid tahke vägagi ekspressiivselt.
posted by Katrin at
10:52 PM
