Tudengi sünnipäev
Enne uut aastat andis üks Põhjakampuse majandustudengist poiss mulle ülivigases inglise keeles kirjutatud 3-leheküljelise kutse oma sünnipäevale. Tema sünnipäev oli 1. jaanuaril ja ta tahtis seda pidada õhtul ühes kesklinna restoranis. Ma polnud sellest ideest eriti vaimustatud, mis lõbu saaks mulle pakkuda 19-aastaste poistega koos sünnipäeva tähistamine? Ütlesin kergendustundega, et kahjuks ei saa ma tulla, sest saabun Pekingist tagasi alles 2. jaanuari hommikul. Selle peale ta lükkas oma sünnipäeva tähistamise edasi ja kuna 2. jaanuaril olid tudengitel juba loengud, sai ta seda pidada ainult lõuna ajal. Ta ütles, et pole kundagi kedagi välismaa õpetajat oma sünnipäevale kutsunud ja et minu sealviibimine teeks talle suurt au. Endiselt mõtlesin, et saadan talle hiljem vabandava SMS’i, et ei saa ikka tulla. Kuid 2. jaanuari lõunaks oli mul kõht tühi, hommikusöök oli sel päeval vahele jäänud ja pikk rongisõit Pekingist tagasi polnud ka just kõige lõõgastavam. Igatahes mõtlesin, et pean ikka minema, kui ta juba minu pärast oma sünnipäevapeo edasi lükkas. Ostsin siis talle kingiks kaks kvalitetset sulepead karbis. Ma ei teadnud täpselt, kus see restoran asub, igatahes istusin oma lemmikkohvikus ja tegin aega parajaks, kui ta mulle mõned oma klassikaaslased taksoga järele saatis. No ilmselgelt tahtis ta väga, et ma ikka tema peole jõuaksin. See poiss on Lõuna-Hiinast pärit, hirmus pisikene, paksude prillidega ja häbelik, nagu enamus neid. Võib-olla tõstis minu kohaletulek ka veidi tema staatust kaasõpilaste seas. Restorani oli kogunenud 15-pealine tudengite grupp, enamik poisse, 2 tüdrukut oli ka hulgas ja paljud neist tudengitest olid ka minu Põhjakampuse gruppide rebased.
Tudengid pabistasid alguses minu sealviibimise pärast, kuid pärast mõningaid õlleringe, julgemad ja suremad poisid kummutasid isegi viina, jäädes sellest kiiresti purju, muutusid nad juba julgemaks. Sünnipäevalaps ise minu kõrvale istuda ei julgenud, hoopis kaks suuremat ja veidi parema inglise keelega poissi minu grupist istusid mu kõrvale ja püüdsid anda selgitusi toitude kohta ja käituda nii galantselt kui üks hiina noormees üldse suudab. Olime just ühes tunnis rääkinud lääne kommetest, kutsusin ühe julgema poisi klassi ette ja siis tegime temaga väikesi situatsioonimänge, kuidas üks lääne džentelmen peab daamiga käituma, alates mahapillatud asja ülestõstmisest ja ukse avamisest kuni mantli selga aitamiseni. See tegi kõigile palju nalja ja muidugi oli ka uus asi nende jaoks. Igatahes püüdis ka üks poiss mulle restoranist lahkudes oskamatult jopet selga aidata, nii et minu õpetustest oli ikka miskit kasu ka... :D
15 noort inimest söövad ikka väga palju, ka õlut kulus selle karja peale päris kõvasti. Viina joonud tudengid hakkasid näost õhetama ja vajusid peagi ära, hiinlased on ju harjunud pärsat lõunasööki natuke magama, pakun, et need poisid küll kella 4-sesse loengusse sel päeval ei jõudnud.
Kokkuvõttes polnudki asi väga tüütu, pigem fun, toidud olid head ja kui õllejoomises võistelda, siis joon ma iga kell ühe kleenukese hiina poisi laua alla :D
Muidugi pidas siis sünnipäevalaps ka lühikese kõne ja mina kui aukülaline pidin siis ka paar sõna tema auks ütlema. No mida mul siis ikka nii väga öelda oli, kui et palju õnne ja head uut aastat ja õppige ikka hoolega inglise keelt. Viinast hoogu ja julgust kogunud poisid hakkasid hiinapäraseid tooste ütlema, valades õlleklaasi enne igat toosti triiki täis, kust tuli siis kaks lonksu võtta, pärast mida klaas uuesti täideti. Kõik tudengid polnud õllejoomisega harjunud või pärssis neid minu juuresviibimine, igatahes ei tahtnud sugugi kõik poisid juua. Mis iseenesest on ju hea, võib-olla oli neis säilinud ka tugev kohusetunne ja nad tahtsid ikka pärastlõunasesse tundi jõuda.
Pärast saatis sünnipäevalaps (kes oli nii häbelik, et ei vahetanud minuga oma sünnipäevapeol praktiliselt sõnakestki) mulle veel sõnumi, milles ta teatas, et kui õnnelik ta ikka oli, et ma tema sünnipäevale tulla sain, kui ilus ja praktiline minu kingitus oli ja vabandas ka oma purjus kaaslaste pärast. Vastasin siis talle viisakalt, et minagi veetsin toredalt aega ja eks ma olen ise ka tudeng olnud, seega ei pahanda sugugi nende purjutajate peale.
Tudengid pabistasid alguses minu sealviibimise pärast, kuid pärast mõningaid õlleringe, julgemad ja suremad poisid kummutasid isegi viina, jäädes sellest kiiresti purju, muutusid nad juba julgemaks. Sünnipäevalaps ise minu kõrvale istuda ei julgenud, hoopis kaks suuremat ja veidi parema inglise keelega poissi minu grupist istusid mu kõrvale ja püüdsid anda selgitusi toitude kohta ja käituda nii galantselt kui üks hiina noormees üldse suudab. Olime just ühes tunnis rääkinud lääne kommetest, kutsusin ühe julgema poisi klassi ette ja siis tegime temaga väikesi situatsioonimänge, kuidas üks lääne džentelmen peab daamiga käituma, alates mahapillatud asja ülestõstmisest ja ukse avamisest kuni mantli selga aitamiseni. See tegi kõigile palju nalja ja muidugi oli ka uus asi nende jaoks. Igatahes püüdis ka üks poiss mulle restoranist lahkudes oskamatult jopet selga aidata, nii et minu õpetustest oli ikka miskit kasu ka... :D
15 noort inimest söövad ikka väga palju, ka õlut kulus selle karja peale päris kõvasti. Viina joonud tudengid hakkasid näost õhetama ja vajusid peagi ära, hiinlased on ju harjunud pärsat lõunasööki natuke magama, pakun, et need poisid küll kella 4-sesse loengusse sel päeval ei jõudnud.
Kokkuvõttes polnudki asi väga tüütu, pigem fun, toidud olid head ja kui õllejoomises võistelda, siis joon ma iga kell ühe kleenukese hiina poisi laua alla :D
Muidugi pidas siis sünnipäevalaps ka lühikese kõne ja mina kui aukülaline pidin siis ka paar sõna tema auks ütlema. No mida mul siis ikka nii väga öelda oli, kui et palju õnne ja head uut aastat ja õppige ikka hoolega inglise keelt. Viinast hoogu ja julgust kogunud poisid hakkasid hiinapäraseid tooste ütlema, valades õlleklaasi enne igat toosti triiki täis, kust tuli siis kaks lonksu võtta, pärast mida klaas uuesti täideti. Kõik tudengid polnud õllejoomisega harjunud või pärssis neid minu juuresviibimine, igatahes ei tahtnud sugugi kõik poisid juua. Mis iseenesest on ju hea, võib-olla oli neis säilinud ka tugev kohusetunne ja nad tahtsid ikka pärastlõunasesse tundi jõuda.
Pärast saatis sünnipäevalaps (kes oli nii häbelik, et ei vahetanud minuga oma sünnipäevapeol praktiliselt sõnakestki) mulle veel sõnumi, milles ta teatas, et kui õnnelik ta ikka oli, et ma tema sünnipäevale tulla sain, kui ilus ja praktiline minu kingitus oli ja vabandas ka oma purjus kaaslaste pärast. Vastasin siis talle viisakalt, et minagi veetsin toredalt aega ja eks ma olen ise ka tudeng olnud, seega ei pahanda sugugi nende purjutajate peale.
posted by Katrin at
6:49 PM
