Oral Englishi eksam
Organiseerisin suulise inglise keele eksami siis sellisel moel, et iga tudeng pidi valitud teemal vähemalt 10 lauset inglise keeles rääkima, siis vastama minu küsimustele ja ise mulle mõned küsimused esitama. Ei ole ju midagi keerulist, vestlusteemad on need samad, mida me selle semestri jooksul tundides käsitlesime, lisaks ka kordasime ühes tunnis kõik teemad üle. Olen ju ka sõbralik ja toetav, ei hirmuta ega ähvarda tudengeid läbikukutamisega ega midagi. Ometi oli mõni neist eksamil nii närvis, et punetas üle näo ja kokutas ja mudis oma värisevaid käsi. Viis minutit inglisekeelset vestlust tuttavatel teemadel ei saa ju olla nii kohutav kogemus? Selline pabistamine eksamite pärast on jälle midagi siinsele kultuurile omast.
Eksamil sain järjekordse kultuurišoki osaliseks. Võib-olla on šokk liiga karm sõna, ütleme, et olin üllatunud. Tegelikult olen juba harjunud ülepäevaste armastusavaldustega tudengite poolt, seekord aga läks asi veidi kaugemale. Vähe sellest, et iga teine tudeng kasutas juhust minule küsimuste esitamise ajal pärida, kas ma ikka järgmisel semestril ka neid õpetan ja avaldas lootust, et ikka õpetan. Et ma nii väga meeldin neile. Vastasin siis, et ma ei tea seda, ja see pole pealegi minu, vaid hoopis ülikooli otsus. Üks mu tugevama grupi tublimaid poisse, kes ainsana rebastest osales ka kõnevõistlusel, pidas vajalikuks mulle öelda, et kui ta nägi mind žüriis istumas ja kui veel minu kord oli talle tema kõne kohta küsimusi esitada, oli ta mõelnud, et küll tal on ikka vedanud. See poiss pääses edasi finaali ka, nii et väga tubli.
Ja üks tüdruk, selle asemel, et küsida minult küsimusi oma teema kohta, küsis hoopis, „May I kiss your face?” No mida teie oleksite vastanud selle küsimuse peale? See ei olnud loomulikult seksuaalse tagamõttega küsitud, sest kui see nii oleks olnud, poleks ta julgenud seda küsida seal klassis, kus ka teised tudengid juures viibisid. Aga ta mõtles seda tõsiselt. Ma siis vastasin, et „maybe not now and not here”. Mis ei tähenda, et ma millalgi hiljem tahaks, et mingi vinniline hilispuberteet mu nägu suudleks, vaid lihtsalt see tundus leebema „ei”-na.
Ühel õhtul helistas mulle üks tudeng Lõunakampusest, kolmanda kursuse inglise filoloog, ja ütles, et tal on üks küsimus hommikuses tunnis käsitletud lause grammatika kohta. Küllap oli ta siis ette valmistanud ja valmis mõelnud selle küsimuse, see oli täiesti irrelevantne ja pelgalt ettekääne mulle helistamiseks. Kui me siis olime hommikuse lause kohta veidi aega arutlenud, ütles ta äkki, et loodab väga, et ma ikka neid järgmisel semestril ka õpetan. Vastasin jälle, et ma ei tea seda ega saa seda lubada. Siis ta ütles, et meeldin talle väga ja ta tahaks minuga kangesti rääkida, kuid on väga närvis. Ütlesin siis, et pole vaja närveerida ja rääkigu aga, millest tahab. Selle peale jäi ta kohmetult vait. Ma ei aidanud teda ka, vaikisime toru otsas oma 10 sekundit, siis ta lõi põnnama ja loobus, soovis head õhtut ja pani toru hargile.
Kokkuvõttes võib öelda, et nende hilispuberteetide või noorte täiskasvanute sotsiaalsed kompetentsid jätavad siin ikka kõvasti soovida. Aga kuidas nad neid kogemusi ja oskusi saavadki, kui vanemad hoiavad neid kuni abiellumiseni nagu vati sees, eemal kõikidest elukogemustest ja maailma „ohtudest”.
Eksamil sain järjekordse kultuurišoki osaliseks. Võib-olla on šokk liiga karm sõna, ütleme, et olin üllatunud. Tegelikult olen juba harjunud ülepäevaste armastusavaldustega tudengite poolt, seekord aga läks asi veidi kaugemale. Vähe sellest, et iga teine tudeng kasutas juhust minule küsimuste esitamise ajal pärida, kas ma ikka järgmisel semestril ka neid õpetan ja avaldas lootust, et ikka õpetan. Et ma nii väga meeldin neile. Vastasin siis, et ma ei tea seda, ja see pole pealegi minu, vaid hoopis ülikooli otsus. Üks mu tugevama grupi tublimaid poisse, kes ainsana rebastest osales ka kõnevõistlusel, pidas vajalikuks mulle öelda, et kui ta nägi mind žüriis istumas ja kui veel minu kord oli talle tema kõne kohta küsimusi esitada, oli ta mõelnud, et küll tal on ikka vedanud. See poiss pääses edasi finaali ka, nii et väga tubli.
Ja üks tüdruk, selle asemel, et küsida minult küsimusi oma teema kohta, küsis hoopis, „May I kiss your face?” No mida teie oleksite vastanud selle küsimuse peale? See ei olnud loomulikult seksuaalse tagamõttega küsitud, sest kui see nii oleks olnud, poleks ta julgenud seda küsida seal klassis, kus ka teised tudengid juures viibisid. Aga ta mõtles seda tõsiselt. Ma siis vastasin, et „maybe not now and not here”. Mis ei tähenda, et ma millalgi hiljem tahaks, et mingi vinniline hilispuberteet mu nägu suudleks, vaid lihtsalt see tundus leebema „ei”-na.
Ühel õhtul helistas mulle üks tudeng Lõunakampusest, kolmanda kursuse inglise filoloog, ja ütles, et tal on üks küsimus hommikuses tunnis käsitletud lause grammatika kohta. Küllap oli ta siis ette valmistanud ja valmis mõelnud selle küsimuse, see oli täiesti irrelevantne ja pelgalt ettekääne mulle helistamiseks. Kui me siis olime hommikuse lause kohta veidi aega arutlenud, ütles ta äkki, et loodab väga, et ma ikka neid järgmisel semestril ka õpetan. Vastasin jälle, et ma ei tea seda ega saa seda lubada. Siis ta ütles, et meeldin talle väga ja ta tahaks minuga kangesti rääkida, kuid on väga närvis. Ütlesin siis, et pole vaja närveerida ja rääkigu aga, millest tahab. Selle peale jäi ta kohmetult vait. Ma ei aidanud teda ka, vaikisime toru otsas oma 10 sekundit, siis ta lõi põnnama ja loobus, soovis head õhtut ja pani toru hargile.
Kokkuvõttes võib öelda, et nende hilispuberteetide või noorte täiskasvanute sotsiaalsed kompetentsid jätavad siin ikka kõvasti soovida. Aga kuidas nad neid kogemusi ja oskusi saavadki, kui vanemad hoiavad neid kuni abiellumiseni nagu vati sees, eemal kõikidest elukogemustest ja maailma „ohtudest”.
posted by Katrin at
6:58 PM
