Korter
Korter on üüratult suur, pakun et ligi 100 m2 tuleb ära küll. Uksest sisse astudes on ülisuur tuba, mis peaks olema siis nagu hall või esik ja elutuba üheskoos. Elutoas läheb uks suurele rõdule või verandale, mis on ette nähtud ilmselt kola hoidmiseks ja pesu kuivatamiseks. Veel on 2 magamistuba, mõlemas laiad voodid, kabinet laua ja arvutiga, köök – üsna primitiivne, seal on gaasipliit ja soe vesi tekib vist ka kuidagi gaasi abil, aga kuidas, seda pole ma veel tuvastanud. Seega duši alla käia ei saa ja tuleb ämbriga sooja vett teha vist. Uurin seda Vikerkaare käest. Suur ruum, kus on dušš ja wc-pott (europalik ;)) ja eraldi ruum kraanikausi ja pesumasinaga. Köögi ja pesuruumide põrand ja seinad on kaetud valgete läikivate kahhelplaatidega. Ma ei tea, kes elas enne mind selles korteris, igatahes lahkus ta sealt koristamata, valgetest kahhelkividest põrandad polnud sugugi valged, vaid porist hallid. Lisaks oli igal pool ka kerge kopituse hais küljes, sest radikaid kuskil pole. Toas on küll üks ratastel õliradikas, mida saab siis toast tuppa vedada. Loodame, et talvel külm ei hakka. Detsember ja jaanuar pidid siin kõige külmemad kuud olema. Kevad tuleb ruttu ja on vihmane ja soe. Aknad on igal pool alumiiniumist raamidega ja ei käi mitte sisse-välja lahti, vaid on lükandaknad. Igal pool on ka putukavõrgud ees ja ühe akna vahelt leidsin peotäie kuivanud kollaseid ööliblikaid. Küsisin Vikerkaarelt, miks siin nii räpane on. Ta ütles, et palus küll kellelgi siin koristada, aga ju nad siis tegid seda pealiskaudselt. Ma ütlesin, et siin ei ole üldse koristatud ja järgmise päeva reserveerin koristamisele. Ta ütles, et saadab mulle vabatahtlikest tudengid appi.
Ühesõnaga, see korter oli väga räpane. Õhtul pesin kõigepealt wc-poti ja kraanikausi ära, rohkem ei jaksanud. Vaatasin asjad üle ja saatsin Vikerkaarele sõnumi vigadega, mida leidsin siin. Nimelt ei tööta arvuti ja pole internetti. Juhe on, aga ilmselt on nett kusilt tsentraalselt välja lülitatud. Suurest arvutist ma ei hooli, mul on oma läppar, tõstan selle kolaka hiljem kappi ära. Joogivett tuuakse siia suure kanistriga à la Saku läte. See paak oli tühi. Magamistoas ei põlenud laevalgus – tubades on päevavalguslabi pikk kitsas toru, seda ma ise vahetada ei oska, kuigi nurgas olid mõned torud vist tagavaraks. Tegelikult miks ka mitte, peaks vist proovma? ... Proovisin. Leidsin korterist veel pakendis 2 tagavaratoru. Toru otstes on kaks metallist ora, mis surutakse kummaltki poolt pesasse. Igatahes ei läinud ka uus valgustoru põlema, vist kangutasin otsikud liiga laiali ja kokku neid enam suruda ei saa või ma ei jaksa seda teha, igatahes ei lähe need orad korralikult sisse ja valgust ikka pole. Küllpa siis peab miskit töömeest ootama. Magamistoas on öölamp küll ka, nii et küünlaga käima ei pea. Teleka kaabel on otstest logisev, mis tähendab, et pilt on udune. Kõige parem pilt on CCTV 9. inglisekeelsel kanalil, hiinakeelsed kanalid on mattunud tugevasse lumetormi. Veel pole siin korteris kuskil peeglit ja triikrauda ning laualampi oleks ka vaja. Leian, et ülikool võiks need asjad muretseda. Edastasin siis probleemide loetelu Vikerkaarele, kes lubas, et need lahendatakse täna pärastlõunal ära. Lahenes ainult üks asi, toodi veekanister. Ülejäänud asjadest ega ka Vikerkaarest endast pole ei kippu ega kõppu. Ma ei ole üllatunud, sest teadsin teiste välisõpetajate kogemustest (nende blogid internetis), et hiinas niimoodi asjad käivadki. Küllpa lahenevad need teemad nädala jooksul, siis võiks tulemusega rahul olla. Aasia ajatelg ei kulge sirgjooneliselt punktist A punkti B, vaid spiraali mööda, tehes tihti kõrvalepõikeid. Samuti ei ole seost lubatu ja tehtu vahel. See on Hiina!
Jägmise päeva hommikul tõusin kell kaheksa üles ja asusin koristama. Pühkisin igal pool põrandaid, mis tubades on kaetud helekollaste (või peaksin ütlema elevandiluuvärvi?) linoleumilaadsete plaatidega. Seda materjali on väga kerge puhastada. Kuigi 100 m2 on päris suur pind harja ja kühvliga üle käia, sest tolmuimejat siin muidugi ei ole. Tubades on valged seinad, mis olid samuti üsna plekilised ja määrdunud. Magamistoa suur riidekapp haises kergelt kopituse või mingi muu imeliku asja järele. Käisin selle niiske lapiga üle ja piserdasin igal poole oma lõhnavett ja kohe parem hakkas. Pakkisin kohvri lahti, ladusin oma asjad sahtlitesse.
Mingi hetk helises uksekell ja sisse astus 4 tudengit – 3 tüdrukut ja 1 poiss. Need olid siis minu vabatahtlikest abistajatest tudengid. Andsin neile nimekirja probleemidega, mis vajasid lahendust. Hiljem nad ütlesid, et ikka õpetaja Zhao (st Vikerkaar) ise peab nendega tegelema, nemad siin aidata ei saa. Olin eelnevalt valmis kirjutanud nimekirja, mida oleks vaja poest tuua, andsin selle nende kätte ja natuke raha ka ja 3 tüdrukut läksid poodi ja poiss jäi mulle appi. Nende abistajatest tudengite eesmärk on praktiseerida inglise keelt, kahjuks oskas seda kuigivõrd ainult poiss, ülejäänud ei suutnud ühtegi lauset moodustada. Kui sellise tasemega on kõik minu tudengid, siis ühest küljest on neid lihtne õpetada, teisest küljest, kuna pean õpetama Oral English’it, siis panna neid suud lahti tegema ja inglise keeles rääkima saab olema üsna raske. Sest nagu Vikerkaar ütles, on nad kokku tulnud erinevatest kohtadest üle Hiina ja nende tase on väga erinev, lisaks on nad kõik ka väga häbelikud välismaalaste suhtes ja väga süütud – ta kasutas just seda sõna – ei tea elust ja asjadest suurt midagi, muuhulgas ka seksist ja narkootikumidest.
Poiss jäis siis mulle appi ja ma panin ta kohe elutoa seinu pesema. Andsin kätte uue puhta mopi ja ämbritäie pesupulbrivett. Ta ütles, et meil Hiinas seda ei tehta. Ma ütlesin, et seinad on räpased ja proovigu need puhtaks teha, mina ei kavatse siin räpaste seinte vahel elada. Tulemusena on mul nüüd ühtlaselt valge-halliviirulised seinad, see mõjub isegi sellise abstraktse tapeedina, eks ma siis vaatan, mis ma nendega ette võtan, kas proovin ise üle pesta või kleebin plakateid kõige koledamatesse kohtadesse. Kui jõudsime järjega köögi ja pesuruumi juurde, imestas isegi tema, et kes siin küll elanud on, nii räpane tundus see talle. Ta ütles, et siin on palju tööd teha. Oligi. Mina pesin külmkappi, tema pesi kahhelkive seintel. Veel lasin ma tal tubade uksed ära pesta. Töötasime niimoodi mitu tundi, ega ta eriti rääkida ei julgenud, küsis, kas ma olen kaua Hiinas ja kas mulle Peking meeldis. Ta tegi oma tööd lohakalt, aga talutavalt. Mõne aja pärast saabusid tüdrukud kabuandusringilt. Nad olidki ostnud neid asju või peaaegu neid asju, mida ma palusin. Andsin neile raha ostude eest. Jagasin igaühele lõpetuseks ka ühe Vana Tallinna martsipanibatooni, ütlesin, et ettevaatust, siin on alkohol sees (et pärast ei öeldaks, et ma lapsi halvale teele meelitan) ja et sellist asja nad oma elus vaevalt veel süüa saavad. Nad olid meelitatud ja kõhevil (või isegi hirmunud) sellest. Saatsin siis nad minema, sest muud kasu mul neist polnud ja kuna nad ise ka inglise keelt väga ei osanud, siis ei sanaud ma nendega ka rääkida. Kui nende šefluse all ma peangi olema ja nemad peavad mind aitama soppamistel ja mujal, siis on küll kahtlane, et asjad aetud saavad. Mina räägin hiina keelt paremini kui nemad inglist.
Lõpetuseks nende kohta veel seda, et nad jätsid mulle igaüks oma mobiilinumbri (tundub, et suhe nendega kujuneb pikaajaliseks) ja inglisekeelse nime. Poisi nimi on Sherlock (tegelikult on ta nimi Tsui), tüdrukud on Summer, Winnie ja Marina.
Kui olin köögi ja pesuruumide põrandad kaks korda üle pesnud, muutusid need kohe toonivõrra heledamaks. Pesin kõik põrandad üle ja tuulutasin kõiki tube ja kohe kadus kopituslõhn. Töötasin hommikul kella 8st kuni kella üheni pärastlõunal ja nüüd tundub see korter juba täiesti elatav. Kui veel internetti ja sooja vett ka saaks, oleks täitsa rahul.
Muide, helistage mulle mu Korterisse, Eestist valides oleks see 0086-396-2823503. Igal juhul odavam kui mobiilile helistada.
Ühesõnaga, see korter oli väga räpane. Õhtul pesin kõigepealt wc-poti ja kraanikausi ära, rohkem ei jaksanud. Vaatasin asjad üle ja saatsin Vikerkaarele sõnumi vigadega, mida leidsin siin. Nimelt ei tööta arvuti ja pole internetti. Juhe on, aga ilmselt on nett kusilt tsentraalselt välja lülitatud. Suurest arvutist ma ei hooli, mul on oma läppar, tõstan selle kolaka hiljem kappi ära. Joogivett tuuakse siia suure kanistriga à la Saku läte. See paak oli tühi. Magamistoas ei põlenud laevalgus – tubades on päevavalguslabi pikk kitsas toru, seda ma ise vahetada ei oska, kuigi nurgas olid mõned torud vist tagavaraks. Tegelikult miks ka mitte, peaks vist proovma? ... Proovisin. Leidsin korterist veel pakendis 2 tagavaratoru. Toru otstes on kaks metallist ora, mis surutakse kummaltki poolt pesasse. Igatahes ei läinud ka uus valgustoru põlema, vist kangutasin otsikud liiga laiali ja kokku neid enam suruda ei saa või ma ei jaksa seda teha, igatahes ei lähe need orad korralikult sisse ja valgust ikka pole. Küllpa siis peab miskit töömeest ootama. Magamistoas on öölamp küll ka, nii et küünlaga käima ei pea. Teleka kaabel on otstest logisev, mis tähendab, et pilt on udune. Kõige parem pilt on CCTV 9. inglisekeelsel kanalil, hiinakeelsed kanalid on mattunud tugevasse lumetormi. Veel pole siin korteris kuskil peeglit ja triikrauda ning laualampi oleks ka vaja. Leian, et ülikool võiks need asjad muretseda. Edastasin siis probleemide loetelu Vikerkaarele, kes lubas, et need lahendatakse täna pärastlõunal ära. Lahenes ainult üks asi, toodi veekanister. Ülejäänud asjadest ega ka Vikerkaarest endast pole ei kippu ega kõppu. Ma ei ole üllatunud, sest teadsin teiste välisõpetajate kogemustest (nende blogid internetis), et hiinas niimoodi asjad käivadki. Küllpa lahenevad need teemad nädala jooksul, siis võiks tulemusega rahul olla. Aasia ajatelg ei kulge sirgjooneliselt punktist A punkti B, vaid spiraali mööda, tehes tihti kõrvalepõikeid. Samuti ei ole seost lubatu ja tehtu vahel. See on Hiina!
Jägmise päeva hommikul tõusin kell kaheksa üles ja asusin koristama. Pühkisin igal pool põrandaid, mis tubades on kaetud helekollaste (või peaksin ütlema elevandiluuvärvi?) linoleumilaadsete plaatidega. Seda materjali on väga kerge puhastada. Kuigi 100 m2 on päris suur pind harja ja kühvliga üle käia, sest tolmuimejat siin muidugi ei ole. Tubades on valged seinad, mis olid samuti üsna plekilised ja määrdunud. Magamistoa suur riidekapp haises kergelt kopituse või mingi muu imeliku asja järele. Käisin selle niiske lapiga üle ja piserdasin igal poole oma lõhnavett ja kohe parem hakkas. Pakkisin kohvri lahti, ladusin oma asjad sahtlitesse.
Mingi hetk helises uksekell ja sisse astus 4 tudengit – 3 tüdrukut ja 1 poiss. Need olid siis minu vabatahtlikest abistajatest tudengid. Andsin neile nimekirja probleemidega, mis vajasid lahendust. Hiljem nad ütlesid, et ikka õpetaja Zhao (st Vikerkaar) ise peab nendega tegelema, nemad siin aidata ei saa. Olin eelnevalt valmis kirjutanud nimekirja, mida oleks vaja poest tuua, andsin selle nende kätte ja natuke raha ka ja 3 tüdrukut läksid poodi ja poiss jäi mulle appi. Nende abistajatest tudengite eesmärk on praktiseerida inglise keelt, kahjuks oskas seda kuigivõrd ainult poiss, ülejäänud ei suutnud ühtegi lauset moodustada. Kui sellise tasemega on kõik minu tudengid, siis ühest küljest on neid lihtne õpetada, teisest küljest, kuna pean õpetama Oral English’it, siis panna neid suud lahti tegema ja inglise keeles rääkima saab olema üsna raske. Sest nagu Vikerkaar ütles, on nad kokku tulnud erinevatest kohtadest üle Hiina ja nende tase on väga erinev, lisaks on nad kõik ka väga häbelikud välismaalaste suhtes ja väga süütud – ta kasutas just seda sõna – ei tea elust ja asjadest suurt midagi, muuhulgas ka seksist ja narkootikumidest.
Poiss jäis siis mulle appi ja ma panin ta kohe elutoa seinu pesema. Andsin kätte uue puhta mopi ja ämbritäie pesupulbrivett. Ta ütles, et meil Hiinas seda ei tehta. Ma ütlesin, et seinad on räpased ja proovigu need puhtaks teha, mina ei kavatse siin räpaste seinte vahel elada. Tulemusena on mul nüüd ühtlaselt valge-halliviirulised seinad, see mõjub isegi sellise abstraktse tapeedina, eks ma siis vaatan, mis ma nendega ette võtan, kas proovin ise üle pesta või kleebin plakateid kõige koledamatesse kohtadesse. Kui jõudsime järjega köögi ja pesuruumi juurde, imestas isegi tema, et kes siin küll elanud on, nii räpane tundus see talle. Ta ütles, et siin on palju tööd teha. Oligi. Mina pesin külmkappi, tema pesi kahhelkive seintel. Veel lasin ma tal tubade uksed ära pesta. Töötasime niimoodi mitu tundi, ega ta eriti rääkida ei julgenud, küsis, kas ma olen kaua Hiinas ja kas mulle Peking meeldis. Ta tegi oma tööd lohakalt, aga talutavalt. Mõne aja pärast saabusid tüdrukud kabuandusringilt. Nad olidki ostnud neid asju või peaaegu neid asju, mida ma palusin. Andsin neile raha ostude eest. Jagasin igaühele lõpetuseks ka ühe Vana Tallinna martsipanibatooni, ütlesin, et ettevaatust, siin on alkohol sees (et pärast ei öeldaks, et ma lapsi halvale teele meelitan) ja et sellist asja nad oma elus vaevalt veel süüa saavad. Nad olid meelitatud ja kõhevil (või isegi hirmunud) sellest. Saatsin siis nad minema, sest muud kasu mul neist polnud ja kuna nad ise ka inglise keelt väga ei osanud, siis ei sanaud ma nendega ka rääkida. Kui nende šefluse all ma peangi olema ja nemad peavad mind aitama soppamistel ja mujal, siis on küll kahtlane, et asjad aetud saavad. Mina räägin hiina keelt paremini kui nemad inglist.
Lõpetuseks nende kohta veel seda, et nad jätsid mulle igaüks oma mobiilinumbri (tundub, et suhe nendega kujuneb pikaajaliseks) ja inglisekeelse nime. Poisi nimi on Sherlock (tegelikult on ta nimi Tsui), tüdrukud on Summer, Winnie ja Marina.
Kui olin köögi ja pesuruumide põrandad kaks korda üle pesnud, muutusid need kohe toonivõrra heledamaks. Pesin kõik põrandad üle ja tuulutasin kõiki tube ja kohe kadus kopituslõhn. Töötasin hommikul kella 8st kuni kella üheni pärastlõunal ja nüüd tundub see korter juba täiesti elatav. Kui veel internetti ja sooja vett ka saaks, oleks täitsa rahul.
Muide, helistage mulle mu Korterisse, Eestist valides oleks see 0086-396-2823503. Igal juhul odavam kui mobiilile helistada.
posted by Katrin at
5:34 PM
