Train torture

Selline nägi vagun välja kohe Pekingist väljumise järel, st täis mis täis. Aga nad müüvad teadlikult pileteid rongile rohkem kui istekohti on, sest inimesi on seal liiga palju ja kõik sebivad kogu aeg ringi. Siin pildil pole veel suurt trügimist näha.

Pidime siis Vikerkaarega hotellis kohtuma kl 6.30 hommikul. Kuna ma ei olnud veel uue ajavööndiga kohanenud, ei saanud ma õhtul magama jääda ja ärkasin kl 4 hommikul. Sättisin siis end valmis, pakkisin kohvri ja läksin fuajeesse check outi tegema. Olin 100% veendunud, et Vikerkaar ei tule täpselt. 10 minutit pool läbi tuli fuajeesse üks hiinlanna ja küsis midagi leti taga olevalt teenindajalt. Sain aru, et ta tuli ka väljamaalastele vastu, ta helistas kuskile tuppa, sealt aga keegi toru ei võtnud. Ta istus siis minu kõrvale ootama.

Möödus pool tundi. Minu Vikerkaart endiselt ei ilmunud, samuti ka fuajees ootava hiinlanna välismaalasi. Siis ta läks jälle letiteenidaja juurde ja seejärel suundus vist oma välismaalaste juurde tuppa. Siis ühtäkki helises minu mobiil ja Vikerkaar küsis, kus ma olen. Ütlesin, et ootan fuajees teda juba pool tundi. Siis ilmus välja Vikerkaar, kes oli seesama hiina naine, kes oli ka kõigest 10-minutilise hilinemisega tulnud. Letiteenindaja oli juba ära unustanud, et ma tegin pool tundi tagasi check oudi ja näin ilmselgelt kedagi ootavat. Ta oli Vikerkaarele öelnud teiste välismaalaste toa numbri ja seal ei olnud kegagi. Vikerkaar ei tundnud mind ära ja kus mina pidin teadma, missugune ta välja näeb.

Vikerkaar ütles, et nüüd on meil väga kiire, sest linnas on juba ummikud ja meie rong läheb kl 8.10. Püüdsime siis tänavalt takso ja sundusime Lääne Raudteejaama (kokku on neid Pekingis 4). Ummikud olid täitsa olemas, aga me jõudsime ikka õigeks ajaks. Vikerkaar ütles, et kui me jääme sellest rongist maha, siis järgmine rong läheb alles õhtul. Olekski parem olnud, kui see nii oleks läinud. Kahjuks jõudsime aga õigel ajal rongi peale ja algasid minu elu õudsaimad üheksa tundi. Nimelt nii kaua sõitis see rong Zhumadiani linna. Rong sõitis väga kiiresti, kiirus oli kindlasti üle 100 km/h ja peatus vahepeal vaid 4-5 korda. Aga 9 tundi istuda ebamugaval istmel, kusjuures jalgu polnud kuskile panna, sest minu suur kohver ei mahtunud pingi alla ega vahekäiku, sest vahekäigus käisid müüjad oma kärudega, müües jooke ja snäkke. Rong oli ülerahvastatud, nagu Vikerkaar ütles, näide sellest, et inimesi on Hiinas liiga palju. Kõik reisisid ka saja kompsuga, mis ei mahtunud kuskile ära. Surusime siis kohvri poolenisti istme alla, ülejänud pool aga oli kahe pingirea vahepeal, nii et hoidsime oma jalgu selle peal, mina, Vikerkaar ja veel 4 hiinlast, kellega me ühes pingivahes vastasikku istusime. Meie vastas istusid maakad, seda võis järeldada nende riietest, kätest ja söömiskommetest. Hiina rongides saab tasuta kuuma vett, nii et rahvast ja pakke täis vahekäigus käis pidev edasi-tagasi sagimine, käidi oma teepurki ja kiirnuudlite peale kuuma vett võtmas. Ütlesin julmalt Vikerkaarele, et sina istu keskele, mina istun vahekäigu ääres, sest mul on pikemad jalad. Nii sain neid natukenegi sirutada. Rongisõit näitas Hiina tõelist palet, st et hiinlased jagunevad kahte klassi: linnainimesed ja maakad. Maakad, kes meie lähedal istusid, tegid rongis suitsu, kuigi see pole lubatud. Õnneks oli vagun konditsioneeritud ja üsna tuuline. Nad jõudsid selle 9 tunni jooksul mitu korda süüa, neil oli kaasa võetud praetud kala kilekotinutsaku sees, mida siis minu vastas olev mees hakkas sööma, matsutades ja luid pürandale sülitades. Ta sõi veel ka suitsutatud seajalga, mille kondid ta maha sülitas. Rasvased sõrmed pühkis ta pärast oma niigi räpase särgi sisse. Maanaine mugis saiakesi, lahtise suuga ja kõvasti matsutades. Vahepeal käis küll vagunisaatja nendega tõrelemas ja pühkis suurema sodi maast kokku. Loomulikult sülitasid nad maha mahlakaid sülejärakaid, mida nad siis kingatallaga laiali hõõrusid. Kõike seda saatis tõeline lärm – vagunis mängiti kaarte, joodi õlut ja juteldi sinnajuurde valjuhäälselt. Kui ma küsisin Vikerkaarelt, miks see mees niimodi seamoodi sööb, ütles ta, et maainimesed ongi sellised, neil on ainult algharidus, st oskavad lugeda, natuke kirjutada ja mõnda matemaatikatehet ja kogu lugu. Kombeid ja teadmisis viisakast käitumisest pole neil aga kuskilt võtta.

Ma olin ka hommikust saadik söömata, aga ma ei suutnud seal vagunis midagi süüa ka. Püüdsin ka mitte väga palju juua, sest aimasin, milline on sellise vaguni peldik. Magada ka ei saanud, sest lärm oli suur ja asend ebamugav. Nii ma siis kügelesin need kohutavad 9 tundi seal rongis. Küsisin Vikerkaarelt, kas see on mingi uus hiina piinamisviis – train torture – ja et miks me öise rongiga ei läinud, kus oleks olnud kupee ja oleks saanud magada. Ta vastas, et tema abikaasa, kes õpib Pekingis kardioloogiks, arvas, et äkki ma tahan päeva ajal sõita ja aknast kaunist Hiinamaad kaeda. Noh, aknast polnud näha midagi peale lõputute maisipõldude. Mingil hetkel ületasime ühe laia jõe, mille lähedal oli peotäis mägesid, muidu aga oli maastik väga lauge. Ka Zhumadian ise ei ole mägises piirkonnas, vaid tasandikul.

Zhumadiani linna jõudsime kl 17.30. Võtsime takso (kõik on ühesugused punased tundmatut marki sedaanid) ja sõitsime kõigepealt Vikerkaare koju tema kotti ära viskama. Sealt 200 m edasi oli siis kampus. Ülikoolil on 4 erinevat kampust, mis kõik on mööda linna laiali. Mina elan Lõunakampuses ja välismaa õpetajatest on siin peale minu veel see india abielupaar. Ülejäänud välismaa õpetajad on laiali teiste ilmakaarte kampustes.

Vikerkaar näitas mulle kahte ühesugust korterit, millest üks pidi siis indialastele jääma. Valisin välja selle, mille elutoa sisustus mulle rohkem meeldis. Pärast seda läksime kohe kesklinna sööma, sest me mõlemad olime hommikust saadik söömata. Vikerkaar tellis kohe 4 erinevat rooga, me ei jaksanud loomulikult kõike ära süüa. Omapärased maitsed, ma pole selliseid toite veel varem kuskil söönud. Üks roog oli tofu tomati, paprika ja tšilliga, üsna terav, kuid maitsev. Kuna olen suur tofu fänn, siis seekordne tofu saaks 10-palli skaalal 8 punkti, oli selline õige konsistentsiga pehme, kollakas ja mahe. Siis oli sealiha paprikaga kuumal malmpannil, väga maitsev, kuid jälle liiga terav. Mahedam toit oli seened mingite roheliste lehtedega, pidi mingi kohalik kapsas olema. Seened nägid välja nagu männiriisikad, ja olid kergelt magusad. See oli mu selle õhtu lemmiktoit. Neljas roog, mis mulle üldse ei meeldinud, oli mingi supp sealiha, nuudlite ja imeliku valge käsnja ollusega, mis oli mingi sammal.

Pärast sööki läksime kesklinna supermarketisse, kust ostsin kokku igasugust träni eesseisvateks koristustöödeks, selle kohta vt lähemalt Korteri alt.