Ülikooli asjadest
Rongis rääkis Vikerkaar mulle, et ülikooli välissuhete osakonnas on 3 inimest, pealik on Miss Tang, kes on väga võimukas naisterahvas ja kelle abiga lõpuks kõik paberid said korda aetud Välismaalaste Registreerimise büroos. Tema asetäitja on Mister Wang ja kõige väiksem asjapulk on tema, Missis Zhao. Selline hierarhia siis. Ja et kui mul on midagi vaja, siis rääkigu ma ikka temaga kõigepealt, ärgu ma mingu kohe kõige kõrgema ülemuse juurde nagu mõned ameeriklased olid teinud. Haha, küllap ta siis ei liigutanud külalt kiiresti, see Vikerkaar, ja sai Tangilt pähe. Vikerkaar hoiatas, et Miss Tang olevat väga suur ülemus, ta on väga bizi ja teda pole mõtet pisidetailidega tülitada. Tüüpiline Hiina, kas pole. Eks ma varsti kohtun Tangi ja Wangiga ka.
Õppetöö ei alga enne kui oktoobri teisel nädalal, sest hakkan esialgu õpetama rebaseid ja nemad on sõjalisel väljaõppel ja siis on ju rahvuspüha nädal aega oktoobri alguses. Sinnani siis lubas ta organiseerida väljamaalastst õpetajatele lõbureise ümbruskonna vaatamsiväärsuste juurde ja matku mägedesse. Peale minu on siin väljamaalastest veel abielupaar Indiast, kes saabub mõne päeva pärast. Nad on vanad inimesed, 60-tes, siis on veel üks abielupaar Aafrikast, Camerounist, (täpsustasin üle, kas nad on mustad, olid küll, vaesekesed, siis neid vahitakse tänaval veel rohkem kui valgeid) kelle teine keel on prantsuse keel ja kes juba ootavad minuga kohtumist, sest siis saavad nad kellegagi prantsuse keeles suhelda. Siis on üks austraallane ja ameeriklane. Jaapanlast ei ole, hiinlasest õpetaja õpetab jaapani keelt. Ootan põnevusega kohtumist nendega ja ühiseid üritusi.
Ma pean minema end kohalikus politseijaoskonnas registreerima ja veel mingile arstlikule ülevaatusele, loodan, et see on pelgalt formaalsus. Eks siis Vikerkaar orgunnib. Lisaks algavad kohe tasuta hiina keele kursused, need on esmaspäeviti ja kolmapäeviti, juba sel kolmapäeval pidi esimene tund olema.
Vikerkaar ise on üsna meeldiv ja asjalik inimene. Tal on küll kägisev vanamutihääl, aga tegelikult on ta nii varastes kolmekümnendates. Tal on 1,5-aastane tütar, keda kasvatab ema, sest Vikerkaar ise on väga hõivatud töö ja välismaalaste kantseldamisega. Nägin ka tema lapse ja ema ära, tütar näeb küll rohkem poisi moodi välja. Tütre nimi on Guoguo, mis tähendab puuvilja, või vilja üldisemalt (armastuse vilja siis? ;)) ja vaatamata oma varasele eale on tal juba inglisekeelne nimi - Bella. Vikerkaar ütles, et ta loodab, et temast kasvab ilus tüdruk. Ta muideks teadis ka, et bella on itaalia keeles ilus. Kõigil hiinlastel on ka erinevad nimed erinevates keeltes. Vikerkaare nimi on Chunhong, tema venekeelne nimi on Dannia (Tanja siis?). Küllap on tal ka inglisekeelne nimi, aga seda ma veel ei tea. Need inglisekeelsed nimed on väga naljakad, aga sinna ma veel jõuan.
Vestlesime rongis Vikerkaarega, ta jättis aruka ja asjaliku mulje, tema vaated ilma-asjadele olid moodsad ja eesrindlikud. Ta õpetab ise Briti ja Ameerika kirjandust Business Communicationi osakonnas, mida ta ise juhib lisaks tööle välisasjade osakonnas. Mainis, et vaadates minu CV’d loodab ta, et saan ka õpetada midagi tema osakonnas, st mitte siis inglise keelt. No näis siis. Ta on õppinud Inglismaal ja tema vedada on kohaliku ülikooli ja ühe Walesi kolledži sõprussuhted.
Ah jaaa, üks teema veel. Rogis mängis vaikselt raadio ja Vikerkaar ümises sellele kaasa. Siis küsis minu käest, kas mulle meeldib laulda. Vastasin et ei, ja lisasin ennetavalt juurde, et ma vihkan ka karaoket. Ta vastas, et kõikidele hiinlastele meeldib laulda. Ma ütlesin, et tean seda jah, kuid mulle meeldib, kui inimesed teevad midagi professionaalselt, eriti puudutab see laulmist. Vikerkaar oli veidi pettunud ja ütles, et aga me eeldasime, et sa esined jõulupeol. Ma vastasin, et unustagu ära, seda ei juhtu kunagi. Ta pani mulle südamele, et pean siis mingi muu jõu- ja ilunumbri välja mõtlema, mida jõulupeol ette kanda. Bloody hell! Zhuoya oli mind hoiatanud selle teema eest ja teised väljamaalastest õpetajad on ka selle hiinlaste lauluhullusega kimpus. No saame näha igatahes, mis jõulupeol juhtuma hakkab.
Õppetöö ei alga enne kui oktoobri teisel nädalal, sest hakkan esialgu õpetama rebaseid ja nemad on sõjalisel väljaõppel ja siis on ju rahvuspüha nädal aega oktoobri alguses. Sinnani siis lubas ta organiseerida väljamaalastst õpetajatele lõbureise ümbruskonna vaatamsiväärsuste juurde ja matku mägedesse. Peale minu on siin väljamaalastest veel abielupaar Indiast, kes saabub mõne päeva pärast. Nad on vanad inimesed, 60-tes, siis on veel üks abielupaar Aafrikast, Camerounist, (täpsustasin üle, kas nad on mustad, olid küll, vaesekesed, siis neid vahitakse tänaval veel rohkem kui valgeid) kelle teine keel on prantsuse keel ja kes juba ootavad minuga kohtumist, sest siis saavad nad kellegagi prantsuse keeles suhelda. Siis on üks austraallane ja ameeriklane. Jaapanlast ei ole, hiinlasest õpetaja õpetab jaapani keelt. Ootan põnevusega kohtumist nendega ja ühiseid üritusi.
Ma pean minema end kohalikus politseijaoskonnas registreerima ja veel mingile arstlikule ülevaatusele, loodan, et see on pelgalt formaalsus. Eks siis Vikerkaar orgunnib. Lisaks algavad kohe tasuta hiina keele kursused, need on esmaspäeviti ja kolmapäeviti, juba sel kolmapäeval pidi esimene tund olema.
Vikerkaar ise on üsna meeldiv ja asjalik inimene. Tal on küll kägisev vanamutihääl, aga tegelikult on ta nii varastes kolmekümnendates. Tal on 1,5-aastane tütar, keda kasvatab ema, sest Vikerkaar ise on väga hõivatud töö ja välismaalaste kantseldamisega. Nägin ka tema lapse ja ema ära, tütar näeb küll rohkem poisi moodi välja. Tütre nimi on Guoguo, mis tähendab puuvilja, või vilja üldisemalt (armastuse vilja siis? ;)) ja vaatamata oma varasele eale on tal juba inglisekeelne nimi - Bella. Vikerkaar ütles, et ta loodab, et temast kasvab ilus tüdruk. Ta muideks teadis ka, et bella on itaalia keeles ilus. Kõigil hiinlastel on ka erinevad nimed erinevates keeltes. Vikerkaare nimi on Chunhong, tema venekeelne nimi on Dannia (Tanja siis?). Küllap on tal ka inglisekeelne nimi, aga seda ma veel ei tea. Need inglisekeelsed nimed on väga naljakad, aga sinna ma veel jõuan.
Vestlesime rongis Vikerkaarega, ta jättis aruka ja asjaliku mulje, tema vaated ilma-asjadele olid moodsad ja eesrindlikud. Ta õpetab ise Briti ja Ameerika kirjandust Business Communicationi osakonnas, mida ta ise juhib lisaks tööle välisasjade osakonnas. Mainis, et vaadates minu CV’d loodab ta, et saan ka õpetada midagi tema osakonnas, st mitte siis inglise keelt. No näis siis. Ta on õppinud Inglismaal ja tema vedada on kohaliku ülikooli ja ühe Walesi kolledži sõprussuhted.
Ah jaaa, üks teema veel. Rogis mängis vaikselt raadio ja Vikerkaar ümises sellele kaasa. Siis küsis minu käest, kas mulle meeldib laulda. Vastasin et ei, ja lisasin ennetavalt juurde, et ma vihkan ka karaoket. Ta vastas, et kõikidele hiinlastele meeldib laulda. Ma ütlesin, et tean seda jah, kuid mulle meeldib, kui inimesed teevad midagi professionaalselt, eriti puudutab see laulmist. Vikerkaar oli veidi pettunud ja ütles, et aga me eeldasime, et sa esined jõulupeol. Ma vastasin, et unustagu ära, seda ei juhtu kunagi. Ta pani mulle südamele, et pean siis mingi muu jõu- ja ilunumbri välja mõtlema, mida jõulupeol ette kanda. Bloody hell! Zhuoya oli mind hoiatanud selle teema eest ja teised väljamaalastest õpetajad on ka selle hiinlaste lauluhullusega kimpus. No saame näha igatahes, mis jõulupeol juhtuma hakkab.
posted by Katrin at
5:28 PM
