Chaya mägedes
Laupäeva hommikul suundusime siis Wesley ja Jingiga Chaya mägedesse, mis asuvad ZMD linnast ligi 60 km kaugusel loodes. Kohtusime Kultuuri ja Tsivilisatsiooni tänava nurgal, ja sundusime edasi bussijaama. Kõigepealt sõitsime Suipingi linnakesse, mis asub ZMD’st ca 30 km kaugusel. Sinnakanti satub välismaalasi vist veelgi harvem, kui ZMDi, igatahes ümbitsesid meid bussist väljudes kohe talupoegade hordid. Nii nagu ZMD’iski, kogunevad ka seal talupojad (mehed) hommikuti linnadesse, lootuses leida tööd. Maal pole neil midagi teha, sest viljasaak on praeguseks juba koristatud. Nad on kõik kõhnad, räpaselt riides ja päikesest pruuniks põlenud nägude ning katkiste hammastega. Mõni neist oskas isegi „hello” öelda. Jing oli sellest nii häiritud, ta läks täitsa närvi. Meie Wesley’ga olime sellise asjaga juba harjunud ja püsisime coolid ning lasime neil end uudistada. Jing aga hädaldas, et nüüd ta saab aru, mis tunne on välismaalastel Hiinas olla, kui niimoodi vahitakse. Loomulikult küsisid ka need talupojad ikka neid samu küsimusi, kust maalt me pärit oleme, mida me siin teeme ja kas meile hiina toit maitseb. Loomulikult olid nad eriti võlutud Wesley hallist habemest. Lõpuks tuligi buss, mis viis meid Chaya mägedesse, aga bussiski ei lõppenud Jingi piinad. Nimelt ka inimesed bussis olid elevil meid nähes, tahtsid neid samu küsimusi esitada ja palusid Jingil meile öelda, et nad on väga uhked, et välismaalased just nende bussis sõidavad. Bussiga sõitsime edasi veel 30 km ja siis jõudsimegi mägedesse. Ilmselt jäävad need mäed tavapärastest turismitrajektooridest kõrvale, sest kohalik rahvas vaatas meid jälle kui ilmutust ja hüüdis „laowai”. Mägedesse pääsemiseks tuli osta 45-jüäänine pilet, 63-aastane Wesley sai oma vanuse tõttu pileti poole odavamalt. Mäed olid tõesti väga ilusad, beežist graniidist püstloodis ümarad kaljud, millesse olid raiutud trepiastmed ja mitmed erinevad rajad. See koht oli mingi kohalik budismikeskus, sest seal oli mitmeid budistlikke templeid ja pea iga kaljunuki peal altar suitsuküünalde põletamiseks. Jing seletas meile, et legendi järgi läks kunagi üks kohaliku tähtsusega kuningas koos ahvi ja seaga Indiasse mingit budistlikku pühakirja ära tooma. Meie seletasime, et budism ongi Indiast pärit. Jing vaidles vastu, et neile koolis õpetati, et ikka hiinlased leiutasid budismi. Tüüpiline jällegi – nii nagu nõukogude koolis seletati, et kõik moodsad tehnikaimed, nagu näiteks raadio ja hõõglamp on venelaste leiutatud, nii õpetatakse ka hiina koolides, et hiinlased on kõik asjad maailmas leiutanud ja teistesse riikidesse kultuuri viinud. Osalt on see ka õige, hiina kultuuri mõju Aasias on väga suur, kuid budismi ja mõnede muude asjade kohta see ometi ei kehti. Ma ei tea, kas Jing jäi mind ja Wesley’t selle budismi koha pealt uskuma või mitte.
Muidugi pakkus seal mitmeid hiinlasi end meile (loomulikult raha eest) giidiks ja teejuhiks, pakuti ka hobuse seljas ratsutamist, kuid me keeldusime nende teenetest, ütlesime, et Jing on meie teejuht, sest tema oli ka seal mägedes varem käinud.
Mägede territoorium on väga suur, seal on palju erineva pikkusega radu, ostsime ka kaardi nende radade ja vaatamisväärsustega. Seal mägedes oli kunagi olnud ka ainult naistest elanikega küla. Naised mehi sinna ei lasknud, kuid neil tekkis probleeme laste saamisega. Nad arvasid, et kui juua mägijärve vett, siis võib sellest rasedaks jääda. Ühes kohas oligi üles löödud paar puuhütti, kus mõned rahvariietes naised siis meesturiste enda juurde meelitasid ja neile vägisi pulmad tegid. Loomulikult tahtsid nad kogu lõbu eest ka raha saada. Kui nad aga nägid sealkandis harvaesinevat valget meesturisti, st Wesley’t, krabasid kolm naist kohe ta raudsesse haardesse ja lohistasid ta hütti. Seal pandi ta laua taha istuma, pakuti viina, pandi pärg pähe ja öeldi, et nüüd oled sa abielus. Meie Jingiga naerime ja norisime Wesley kallal, et räägime kõik Judy’le ära. Hütis oli ka abieluvoodiga tagatuba ja nii mõnigi hiina naine, kelle mees oli sinna lohistatud, kloppis närviliselt ukse taga, ilmselt kartes oma meest kaotada :D
Trepid mägedes olid väga järsud ja ohutus seal (roostes turvapiirded, poollagunenud puidust pratvormid) ei vastanud sugugi „euronõuetele”. Mulle meeldivad mäed väga, need on minu meelest ilusad ja põnevad, kuid tuleb tunnistada, et ma kardan natuke kõrgust, ja nagu selgus, ka pimedaid kitsaid kohti. Ma ronin mäest ja treppidest üles hea meelega, allatulek on aga veidi hirmutav. Nii mõnigi trepp oli seal praktiliselt püstloodis ja ülikitsaste astmetega, nii et sealt tuli praktiliselt neljakäpukil üles ronida. Raskustele vaatamata oli mägedes palju hiina turiste, kes kõik tahtsid meiega pilte teha, küll meie mõlema - minu ja Wesley’ga, küll kummagagi eraldi. Nad üritasid oma vähest inglise keelt meenutada, kuid maksimum, mis nad suutsid öelda, oli „hello”, „where are you from” ja „beautiful”. Jing oli jälle närvis. Naersime Wesley’ga, et hakaku ta meie mänedžeriks ja kasseerigu iga foto pealt hiinlastelt näiteks 5 jüääni. Selle päevaga oleks me kena papi kokku ajanud küll... :D
Iga mäenuki pealt avanesid imelised vaated. Hommik oli jahe ja udune, kuid keskpäevaks udu hajus ja ülevalt oli üsna kaugele näha. Enamik turiste valis lühema raja, nii oli ka meie plaan, kuid pärast pikka ja kõikuvat rippsilda keerasime valele rajale ja leidsime end kõige pikemalt matkarajalt. Seal polnud peale meie praktiliselt kedagi. Kuid selleks, et alla suure järve juurde jõuda, tuli eelnevalt vallutada kolm mäetippu. Jing oli väsinud ja ohkis ja hädaldas. Ta pole eriti sportlik, pärast loengutes istumist istub ta kodus arvuti taga ja praktiliselt ei liiguta. Kokku ronisime seal mägedes kuus tundi, nii et olin samuti pärastlõunal väsinud. Eriti allatulek väsitas jalgu, paratamatult hoiab ka väike hirm lihaseid rohkem pinges. Kui ühes kohas puhkepausi tegime, siis tundus, nagu uleks mul kummaski põlves väike mootor sees, pidev ühtlane surin ja värin oli neid haaranud. Saime ka aru, miks sellel pikal rajal vähe turiste oli, nimelt oli see ikka ka üsna ekstreemne, tihtipeale tuli end kitsast pilust kahe kaljurünga vahel külg ees läbi suruda, siis laskusid astmed pimedasse kitsasse koopasse, kus hiinlane läheb kummargil läbi, meie Weslay’ga aga kükakil. Oli ka selliseid kohti, kus tuli tagumiku peal end ühelt astmelt teisele hiivata või siis praktilliselt roomates rippuva kaljutüki alt läbi minna. Need pimedad ja kitsad kohad ei meeldinud mulle sugugi, väike paanika oli ikka sees. Ühes kohas lõppesid astmed äkki ära ja jätkusid 1,5 m allpool. See tähendas seda, et tuli sisuliselt ühe kalju külge naaldudes ja jalaga teisele kaljuseinale toetudes end rippu lasta ja siis kuidagi alla saada. Hüpamiseks oli see trep liiga kivine, järsk ja kitsas. Seal koobastes roomates siunasin end ja mõtlesin, et ma ei tule siia mingi hinna eest tagasi, kuid kui me jõudsime kolmanda mäe tipus asuva vaateplatvormini, mõtlesin siiski ümber. Sealt avanev vaade, ja mis põhiline, värske õhk ja Hiinas harjumatu TÄIELIK vaikus lummasid ikka täiega. Imeline elamus, ma pole nii 100% vaikust veel oma elus kogenud. Tuult ei olnud, turistide hõiked siia ei kostnud ja linde seal ka polnud. Taevas oli selge ja näha võis teisi mägesid vähemalt 10 km kaugusel. Sellises kohas on munkadel küll hea häirimatult mediteerida, ja mõni ime, et nad nirvaanasse ei jõua, aju võib täielikus vaikuses ikka imelikke assotsiatsioone tekitada.
Paljudes kohtades müüdi ka nuudleid, snäkke ja vett, mul kulus selle ronimise peale 3 pooleliitrist pudelit vett, aga süüa ma ei tahtnudki, emotsioonid olid ikka füüsisest tugevamad, pealegi kasutasin ilmselt oma sisemisi energiareserve, mis mul iga päev tagumikul kaasas on ;)) Wesley, kelle kondises kehas pole vist grammigi rasva, pidi küll mitmel korral küpsiseid ja šokolaadi sööma.
Lõpuks jõudsime alla suure selge veega järve äärde. Kuna oli laupäev, siis võis seal näha mitmeid pulmaseltskondi pilte tegemas ilusate mägede taustal. Ühe paari käest palusin luba neid pildistada ja nad lubasid ka.
Hiljem kõmpisime veel ca 1,5 km bussipeatusesse, nii et olime ikka väga väsinud. Nägime ka kahte kotkast, üks neist tõusis üsna meie lähedalt lendu, suur ja pruun, planeeris oma laiu tiibu praktiliselt liigutamata alla põldude kohale hiiri püüdma. Võimas värk!
Samal õhtul oli Põhjakampuses rebaste pidu, laulude, tantsu ja etteastetega, Jing pidi sinna minema ja ka kõik välisõpetajad olid sinna kutsutud. Kuid kui me lõpuks kella viie paiku ZMD tagasi jõudsime, ei mõelnud ma muust kui kuumast dušist ja külmas õllest ja ütlesin Jingile, et ma ikka ei viitsi sinna tudengite peole minna.
Peopesad olid valusad krobelisest kivist ja parema põlve olin ma ka suutnud marraskile tõmmata, imelikul kombel olid püksid põlve kohalt terved. Täna oli meil plaanis Ingliga pinksi mängida, mängisimegi ennelõunal ligi kaks tundi ja loomulikult olid mul jalad kanged nagu puuhobusel. Reie- ja sääreihased pole harjunud kuus tundi mägedes ronima. Olin hommikul, nagu onu Juulius voodist tõustes kerest kange, kuid äraütlemata rahuolev ja nüüd ootan vaid, millal saaks sinna mägedesse tagasi minna. Paljud rajad ja vaatamsiväärsused jäid ju läbi uurimata. Eks siis jaanuaris teeme seda. Tegin ka 150 fotot ja panin osa neist Flickri saidile üles, nii et tšekake sealt.
Muidugi pakkus seal mitmeid hiinlasi end meile (loomulikult raha eest) giidiks ja teejuhiks, pakuti ka hobuse seljas ratsutamist, kuid me keeldusime nende teenetest, ütlesime, et Jing on meie teejuht, sest tema oli ka seal mägedes varem käinud.
Mägede territoorium on väga suur, seal on palju erineva pikkusega radu, ostsime ka kaardi nende radade ja vaatamisväärsustega. Seal mägedes oli kunagi olnud ka ainult naistest elanikega küla. Naised mehi sinna ei lasknud, kuid neil tekkis probleeme laste saamisega. Nad arvasid, et kui juua mägijärve vett, siis võib sellest rasedaks jääda. Ühes kohas oligi üles löödud paar puuhütti, kus mõned rahvariietes naised siis meesturiste enda juurde meelitasid ja neile vägisi pulmad tegid. Loomulikult tahtsid nad kogu lõbu eest ka raha saada. Kui nad aga nägid sealkandis harvaesinevat valget meesturisti, st Wesley’t, krabasid kolm naist kohe ta raudsesse haardesse ja lohistasid ta hütti. Seal pandi ta laua taha istuma, pakuti viina, pandi pärg pähe ja öeldi, et nüüd oled sa abielus. Meie Jingiga naerime ja norisime Wesley kallal, et räägime kõik Judy’le ära. Hütis oli ka abieluvoodiga tagatuba ja nii mõnigi hiina naine, kelle mees oli sinna lohistatud, kloppis närviliselt ukse taga, ilmselt kartes oma meest kaotada :D
Trepid mägedes olid väga järsud ja ohutus seal (roostes turvapiirded, poollagunenud puidust pratvormid) ei vastanud sugugi „euronõuetele”. Mulle meeldivad mäed väga, need on minu meelest ilusad ja põnevad, kuid tuleb tunnistada, et ma kardan natuke kõrgust, ja nagu selgus, ka pimedaid kitsaid kohti. Ma ronin mäest ja treppidest üles hea meelega, allatulek on aga veidi hirmutav. Nii mõnigi trepp oli seal praktiliselt püstloodis ja ülikitsaste astmetega, nii et sealt tuli praktiliselt neljakäpukil üles ronida. Raskustele vaatamata oli mägedes palju hiina turiste, kes kõik tahtsid meiega pilte teha, küll meie mõlema - minu ja Wesley’ga, küll kummagagi eraldi. Nad üritasid oma vähest inglise keelt meenutada, kuid maksimum, mis nad suutsid öelda, oli „hello”, „where are you from” ja „beautiful”. Jing oli jälle närvis. Naersime Wesley’ga, et hakaku ta meie mänedžeriks ja kasseerigu iga foto pealt hiinlastelt näiteks 5 jüääni. Selle päevaga oleks me kena papi kokku ajanud küll... :D
Iga mäenuki pealt avanesid imelised vaated. Hommik oli jahe ja udune, kuid keskpäevaks udu hajus ja ülevalt oli üsna kaugele näha. Enamik turiste valis lühema raja, nii oli ka meie plaan, kuid pärast pikka ja kõikuvat rippsilda keerasime valele rajale ja leidsime end kõige pikemalt matkarajalt. Seal polnud peale meie praktiliselt kedagi. Kuid selleks, et alla suure järve juurde jõuda, tuli eelnevalt vallutada kolm mäetippu. Jing oli väsinud ja ohkis ja hädaldas. Ta pole eriti sportlik, pärast loengutes istumist istub ta kodus arvuti taga ja praktiliselt ei liiguta. Kokku ronisime seal mägedes kuus tundi, nii et olin samuti pärastlõunal väsinud. Eriti allatulek väsitas jalgu, paratamatult hoiab ka väike hirm lihaseid rohkem pinges. Kui ühes kohas puhkepausi tegime, siis tundus, nagu uleks mul kummaski põlves väike mootor sees, pidev ühtlane surin ja värin oli neid haaranud. Saime ka aru, miks sellel pikal rajal vähe turiste oli, nimelt oli see ikka ka üsna ekstreemne, tihtipeale tuli end kitsast pilust kahe kaljurünga vahel külg ees läbi suruda, siis laskusid astmed pimedasse kitsasse koopasse, kus hiinlane läheb kummargil läbi, meie Weslay’ga aga kükakil. Oli ka selliseid kohti, kus tuli tagumiku peal end ühelt astmelt teisele hiivata või siis praktilliselt roomates rippuva kaljutüki alt läbi minna. Need pimedad ja kitsad kohad ei meeldinud mulle sugugi, väike paanika oli ikka sees. Ühes kohas lõppesid astmed äkki ära ja jätkusid 1,5 m allpool. See tähendas seda, et tuli sisuliselt ühe kalju külge naaldudes ja jalaga teisele kaljuseinale toetudes end rippu lasta ja siis kuidagi alla saada. Hüpamiseks oli see trep liiga kivine, järsk ja kitsas. Seal koobastes roomates siunasin end ja mõtlesin, et ma ei tule siia mingi hinna eest tagasi, kuid kui me jõudsime kolmanda mäe tipus asuva vaateplatvormini, mõtlesin siiski ümber. Sealt avanev vaade, ja mis põhiline, värske õhk ja Hiinas harjumatu TÄIELIK vaikus lummasid ikka täiega. Imeline elamus, ma pole nii 100% vaikust veel oma elus kogenud. Tuult ei olnud, turistide hõiked siia ei kostnud ja linde seal ka polnud. Taevas oli selge ja näha võis teisi mägesid vähemalt 10 km kaugusel. Sellises kohas on munkadel küll hea häirimatult mediteerida, ja mõni ime, et nad nirvaanasse ei jõua, aju võib täielikus vaikuses ikka imelikke assotsiatsioone tekitada.
Paljudes kohtades müüdi ka nuudleid, snäkke ja vett, mul kulus selle ronimise peale 3 pooleliitrist pudelit vett, aga süüa ma ei tahtnudki, emotsioonid olid ikka füüsisest tugevamad, pealegi kasutasin ilmselt oma sisemisi energiareserve, mis mul iga päev tagumikul kaasas on ;)) Wesley, kelle kondises kehas pole vist grammigi rasva, pidi küll mitmel korral küpsiseid ja šokolaadi sööma.
Lõpuks jõudsime alla suure selge veega järve äärde. Kuna oli laupäev, siis võis seal näha mitmeid pulmaseltskondi pilte tegemas ilusate mägede taustal. Ühe paari käest palusin luba neid pildistada ja nad lubasid ka.
Hiljem kõmpisime veel ca 1,5 km bussipeatusesse, nii et olime ikka väga väsinud. Nägime ka kahte kotkast, üks neist tõusis üsna meie lähedalt lendu, suur ja pruun, planeeris oma laiu tiibu praktiliselt liigutamata alla põldude kohale hiiri püüdma. Võimas värk!
Samal õhtul oli Põhjakampuses rebaste pidu, laulude, tantsu ja etteastetega, Jing pidi sinna minema ja ka kõik välisõpetajad olid sinna kutsutud. Kuid kui me lõpuks kella viie paiku ZMD tagasi jõudsime, ei mõelnud ma muust kui kuumast dušist ja külmas õllest ja ütlesin Jingile, et ma ikka ei viitsi sinna tudengite peole minna.
Peopesad olid valusad krobelisest kivist ja parema põlve olin ma ka suutnud marraskile tõmmata, imelikul kombel olid püksid põlve kohalt terved. Täna oli meil plaanis Ingliga pinksi mängida, mängisimegi ennelõunal ligi kaks tundi ja loomulikult olid mul jalad kanged nagu puuhobusel. Reie- ja sääreihased pole harjunud kuus tundi mägedes ronima. Olin hommikul, nagu onu Juulius voodist tõustes kerest kange, kuid äraütlemata rahuolev ja nüüd ootan vaid, millal saaks sinna mägedesse tagasi minna. Paljud rajad ja vaatamsiväärsused jäid ju läbi uurimata. Eks siis jaanuaris teeme seda. Tegin ka 150 fotot ja panin osa neist Flickri saidile üles, nii et tšekake sealt.
posted by Katrin at
4:03 PM
