Inglise keele tundi külastamas

Selle jutu peale tekkis mul idee minna mõne hiinlasest õpetaja inglise keele tundi vaatama. Connie haaras kohe sellest mõtest kinni ja nii me eelmisel kolmapäeval tegimegi. Leidsime klassi, kus oli parajasti alanud inglise keele tund, kutsusime õpetaja välja, ja ütlesime, et tahame tulla tema tundi kuulama. Et ta väga ei pabistaks, tõime ettekäändeks, et tahame näha, kuidas tudengid käituvad, et kas nad töötavad kaasa või magavad, nagu meilgi seda Põhjakampuses tihti ette tuleb. Õpetaja ei saanud meile muidugi ära öelda ja nii me siis seadsime end tagumises reas sisse. See rebaste grupp koosnes peamiselt poistest, ainult paar-kolm tüdrukut oli hulgas. Tund oli igav, nii meile kui tudengitele. Õpetaja luges ise teksti ette, seletas grammatikat, tegi ise harjutusi, st ise küsis ja ise vastas, enamik tudengeid olid passiivsed, tagumistes ridades käis pidev mobiiliga mängimine ja ajalehe lugemine. Õpetaja meie kohalolekust väga närvi ei kaotanud, hea seegi. Kui helises vahetunni kell, tuli ta kohe meie juurde küsima, et mis me siis arvame ja mis nõu talle anda saame. Ütlesime, et tudengid on passiivsed ja peaksid ise äkki teksti lugema ja harjutusi tegema. Samuti võiks ta proovida nendega ikka inglise keeles rääkida, siiani võis kuulda ainult mõnda inglise keelset sõna, kogu seletamine käis hiina keeles. Selle peale kurtis ta, et tudengid ei saa inglise keelest piisavalt aru, nende tase on nõrk ja neil pole ka huvi õppida. Noh, eks see nii ongi, aga ega nad niimoodi ka suurt midagi juurde ei õpi. Õpetaja teeb küll oma töö ära, aga kui tudengid tunnis praktiliselt midagi ei tee ega ühtegi lauset inglise keeles ei räägi, siis pole kogu tehtud tööst miskit kasu. Üritasime teda ikka julgustada ja kinnitasime talle, et ta on töökas ja tubli.
Sellised lood siis. Sellise õpetamise peale ei oska hiinlased loomulikult inglise keelt, ükskõik kui mitmeid aastaid nad seda ka ei õpiks.