Nanhai tempel
Täna hommikul kohtusime kell 9 Ingliga Lõunakampuses ja sõitsime taksoga ZMD Ida Bussijaama, kust iga 5 min järel väljusid minibussid Runani nimelisse linnakesse, kus asub Aasia suurim budistlik Nanhai tempel. Pileteid nendele bussidele ette osta ei saa, bussi peale pääsemiseks tuleb trügida. Ootasime seal terve tunni, kuid ühelegi bussile peale ei mahtunud. Inimesed ründasid busse ja ummistasid selle ukse enne, kui väljujad kõik välja said tulla. Mõni ronis ka aknast sisse. Kõigil näis olevat nii kiire sinna linna pääsemisega. Üritasime ka trügida ja meil õnnestuski lõpuks ühte bussi sisse saada, küll mõningate kehavigastuste hinnaga, nimelt lõi üks naine Inglile küünarnukiga pähe ja mina ühele hiinlasele rusikaga kuklasse (täiesti kogemata muide), kuid istekohti meile ei jätkunud. Trügisime siis välja tagasi ja otsustasime proovida teisi busse. Selgus, et üks buss, mis sõidab Zhengyangi linna, peatub ka Runanis, nii et saime selle peale täiesti ilma viperuste ja trügimiseta.
Runan asub ZMD linnast 32 km kaugusel, bussijaamast 1 km kaugusel omakorda see tempel. Kuna taksojuhid, kes, nähes, et ma olen välismaalane, küsisid sõidu eest 10 jüääni, siis loobusime nende teenetest ja sõitsime 2 jüääni eest hoopis kolmerattalise kummutiga. See on kinnine ja auto moodi, ainult, et selle kanakuudi sees on istumiseks taburetid ja see sõidab 4 ratta asemel siis kolmel rattal, ise sõidu ajal valjult mürisedes ja plärisedes.
Tempel on tõesti suur ja imposantne, kahjuks olid kõige olulisemad ja suuremad hooned remondiks suletud. Jalutasime ringi seal aias ja kuna täna oli miski eriline päev Buda käest teenete palumiseks, siis ostis Ingel kimbu suitsuküünlaid ja otsustas need Budale ohverdada ja tema käest oma vanematele tervist paluda. Nimelt pole ta vanemate tervis just kiita, eriti ema oma, kellel on süda haige. Ka Ingel ise on kahtlaselt vähese võhmaga, nii et kahtlustan, et temagi tervis kõige parem pole. Altari juures käis vilgas tegevus, nimelt tuleb igaühel endal väike lõke süüdata ja sellest siis omakorda suitsuküünlad. Siis tuleb neid küünlaid näo ees hoides mitu korda kummardada ja siis need küünlad altarile torgata, kus nad lõpuni tossavad. Lõke tuli tingimata ise teha, ostes selleks eelnevalt spetsiaalset kullakarva paberit, teiste tehtud lõkkest ei tohtinud oma küünlaid süüdata. Ingel seda paberit ei ostnud, nii pidi ta maast paberiprahti korjama oma lõkke jaoks. Suitsu ja tossu oli seal palju ja tuul keerutas tolmu ja söestunud paberitükke väikeste tornaadodena ringi. Ingel vist ei teadnud ka täpselt, kuidasmoodi need asjad käivad. Lõpuks sai ta oma toimetused tehtud. Siis läksime väikesesse paviljoni, kus oli kuldne buda kuju ja mille ees inimesed ka põlvitasid ja kummardasid. Ingel pidi seal ka oma toimetusi tegema, hoidsin senikaua tema kotti. Ta ütles, et ma ka palvetaksin, kuid mina ütlesin, et ma ei usu selle asja sisse, aga tema tegutsegu rahulikult.
Pärast kõndisime seal ringi, tegin palju pilte, vaadake neid ka Flickri saidilt.
Tagasi bussijaama läksime jalgsi ja ZMD bussi peale saime ilma trügimiseta. See mikrobuss võttis aga inimesi ka vahekäiku istuma, neil on selleks puhuks spetsiaalsed polsterdatud plaadid valmis tehtud. Bussid ise on vanad, räpased, logisevad ja roostes, kohati tundub, et need püsivad koos ainult kleeplindi abil.
Tagasi ZMD linna jõudes tahtis Ingel minna lõunat sööma ühte kohta siinsamas Kultuuri tänavas, kus pakutakse miskit erilist suppi. Sõime jälle seeni ja praetud kala, mis maitses natuke teistmoodi kui seal minu lemmikkohas. Ingel on lihtne maatüdruk, ta sööb matsutades ja tahab tingimata saada lõunaks ka riisi. Supp oli üsna huvitav, magusapoolne ja piprane, sisaldades munavalget, porgandit, seeni, keeduvorsti ja mingeid tumepruune niitjaid asju. Küllap see oli mingi sammal, mitte aga koka juuksed, nagu esmapilgul tundus.
Runan asub ZMD linnast 32 km kaugusel, bussijaamast 1 km kaugusel omakorda see tempel. Kuna taksojuhid, kes, nähes, et ma olen välismaalane, küsisid sõidu eest 10 jüääni, siis loobusime nende teenetest ja sõitsime 2 jüääni eest hoopis kolmerattalise kummutiga. See on kinnine ja auto moodi, ainult, et selle kanakuudi sees on istumiseks taburetid ja see sõidab 4 ratta asemel siis kolmel rattal, ise sõidu ajal valjult mürisedes ja plärisedes.
Tempel on tõesti suur ja imposantne, kahjuks olid kõige olulisemad ja suuremad hooned remondiks suletud. Jalutasime ringi seal aias ja kuna täna oli miski eriline päev Buda käest teenete palumiseks, siis ostis Ingel kimbu suitsuküünlaid ja otsustas need Budale ohverdada ja tema käest oma vanematele tervist paluda. Nimelt pole ta vanemate tervis just kiita, eriti ema oma, kellel on süda haige. Ka Ingel ise on kahtlaselt vähese võhmaga, nii et kahtlustan, et temagi tervis kõige parem pole. Altari juures käis vilgas tegevus, nimelt tuleb igaühel endal väike lõke süüdata ja sellest siis omakorda suitsuküünlad. Siis tuleb neid küünlaid näo ees hoides mitu korda kummardada ja siis need küünlad altarile torgata, kus nad lõpuni tossavad. Lõke tuli tingimata ise teha, ostes selleks eelnevalt spetsiaalset kullakarva paberit, teiste tehtud lõkkest ei tohtinud oma küünlaid süüdata. Ingel seda paberit ei ostnud, nii pidi ta maast paberiprahti korjama oma lõkke jaoks. Suitsu ja tossu oli seal palju ja tuul keerutas tolmu ja söestunud paberitükke väikeste tornaadodena ringi. Ingel vist ei teadnud ka täpselt, kuidasmoodi need asjad käivad. Lõpuks sai ta oma toimetused tehtud. Siis läksime väikesesse paviljoni, kus oli kuldne buda kuju ja mille ees inimesed ka põlvitasid ja kummardasid. Ingel pidi seal ka oma toimetusi tegema, hoidsin senikaua tema kotti. Ta ütles, et ma ka palvetaksin, kuid mina ütlesin, et ma ei usu selle asja sisse, aga tema tegutsegu rahulikult.
Pärast kõndisime seal ringi, tegin palju pilte, vaadake neid ka Flickri saidilt.
Tagasi bussijaama läksime jalgsi ja ZMD bussi peale saime ilma trügimiseta. See mikrobuss võttis aga inimesi ka vahekäiku istuma, neil on selleks puhuks spetsiaalsed polsterdatud plaadid valmis tehtud. Bussid ise on vanad, räpased, logisevad ja roostes, kohati tundub, et need püsivad koos ainult kleeplindi abil.
Tagasi ZMD linna jõudes tahtis Ingel minna lõunat sööma ühte kohta siinsamas Kultuuri tänavas, kus pakutakse miskit erilist suppi. Sõime jälle seeni ja praetud kala, mis maitses natuke teistmoodi kui seal minu lemmikkohas. Ingel on lihtne maatüdruk, ta sööb matsutades ja tahab tingimata saada lõunaks ka riisi. Supp oli üsna huvitav, magusapoolne ja piprane, sisaldades munavalget, porgandit, seeni, keeduvorsti ja mingeid tumepruune niitjaid asju. Küllap see oli mingi sammal, mitte aga koka juuksed, nagu esmapilgul tundus.
posted by Katrin at
9:02 PM
