Li Jingi perel külas
Laupäeval siis kohtusime Li Jingiga, et minna mulle elektrilist voodisoojendajat ostma. Kuid kaubamajas polnud neid veel müügil, sest ilm on liiga soe. Tulevad müügile siis, kui külmaks läheb, nii vähemalt ütlesid meile müüjad.
Õhtul kella poole seitsmeks läksime siis tema koju õhtusöögile. Eelnevalt oli ta kurtnud, kuidas tema ema pabistab, sest ta polnud kunagi ühtegi välismaalast näinud. Ega ka tema isa ja teised perekonnaliikmed, kes olid siis spetsiaalselt selleks puhuks neile külla tulnud, et välismaa imelooma (mind) vaadata.
Li Jing rääkis tee peal, et tahaks reisida ja teiste maade kultuuriga tutvuda, kuid tema vanemad ei taha isegi Hiinas reisida ja teda üksi ka kuskile ei luba. Tema ema on sisuliselt terve elu siin ZMD linnas veetnud, pole käinud ei Pekingis ega kuskil mujal Hiinas. Jing rääkis ka nende vanaemast, kes elab maal Shaolini templite läheal. Ta on juba 86-aastane, kuid käbe ja tuleb omadega üksi toime. Ta on Jingi isa ema ja ta isa tahtis vanaema linna tuua, kuid too ei taha tulla, sest tal on seal oma kogukond ja naabrid-sõbrad, kellega suhelda, linnas poleks tal kellegagi rääkida. Vanaema on neil kirjaoskamatu, kuid see-eest leidnud tee Jessukese juurde, käib usinalt kirikus ja kogunemistel, kus siis kirjaoskajad neile hiinakeelset piiblit ette loevad. Ta siis jätab kuuldu meelde, niipalju kui ta vana pea seda võimaldab. Kuidagi on see kristlus seal külas levinud (seal on isegi kirik), hiinlased ise on endale kaasusklikke värvanud, ükski välismaalasest misjonär pole sinna sattunud. Vanaema jutustab Jingile ka lugusid Ye Su elust (nii kõlab selle tegelase hiinakeelne nimi) ja tahab, et Jing ka kirikusse läheks. Aga Jing ei taha. Arutasime siis temaga teemadel, miks mõned inimesed on usklikud ja selle seotusest üldise haridustaseme ja maailmavaatega.
Eks Jing pabistas ka, kuidas mulle nende juures meeldida võib ja kuidas ma hiinlaste külalislahkusesse suhtun. Õnneks ma tean hiina kultuurist ja viisakusest päris palju, nii et arvan, et ma ühtegi viga ei teinud. Nende korter on keskmise suurusega 3-toaline: suure elutoa, kahe magamistoa ja köögi ja söögisaaliga. Elutoas olid nahkdiivanid, suur kineskooptelekas ja korralik kaasaegne muusikakeskus suurte kõlaritega, nii et raha on neil rohkem kui keskmisel ZMD elanikul. Põrandad olid kivist, meenutasid raudteejaamade ootesaalide lihvitud kivimosaiigiga põrandaid. Vaipu maas ei olnud ja kingi keegi väljast tulles ära ei võta ka.
(Muideks, kui paluda külla tulnud hiinlasel välisjalatsid ära võtta, on see väga ebaviisakas. Sestap kõik trügivadki mulle korterisse sisse kingi jalast võtmata. Jälle üks erinevus Hiina ja lääne vahel. Rääkisime sellest Jingiga ka, ütlesin, et minu meelest on see väga ebaviisakas, kui minu hiinlasest külalised ei märka, et mul on puhtad põrandad ja marsivad tolmuste kingadega üle toa. Ainult Emily ehk Zhu Fei märkas seda ja imestas, et mul korter kogu aeg nii puhas on.)
Kogu perekond oli koos, tutvusin siis tema ema, isa, tädi, onu ja onupojaga, kes oli ebamäärases eas pubekas, kes tahtis minuga inglise keelt praktiseerida, aga ei julgenud lõpuks midagi öelda, kuigi teised teda pidevalt tagant utsitasid. Ema on samasugune sädistaja ja kiirete liigutustega nagu Jingki, isa on rahulikum. Mind pandi tulles kohe aukohale, st kõige paremasse tugitooli teleka ees istuma. See koht oli muidu isa lemmikkoht. Isa ise istus taburetil. Nad tulid kõik elutuppa, võtsid istet ja vahtisid mind nagu näituseeksponaati. Küsisid jälle tavapärased küsimusi, osadest sain aru ja suutsin ise neile vastata, osasid pidi Jing tõlkima. Ema ja tädi kadusid peagi kööki ja asusid lauda katma, isa aga utsitas Jingi, et ta mulle teed pakuks ja niipea, kui ma tassist mõne lonksu olin võtnud, pidi ta kohe kuuma vett juurde valama. See on tüüpiline näide hiina viisakusest, külalise tass ega taldrik ei tohi kunagi tühi olla. Jing hoiatas mind, et ärgu ma joogu palju, aga ma teadsin ise ka seda ja ei joonud kogu aeg teetassi tühjaks. Andsin neile üle kingitused, millest alguses viisakusest ja moepärast keelduti, kuid kui ma ütlesin, et need on minu riigist ja nii kaugelt toodud, et nad peavad need vastu võtma, siis nad lõpuks soostusid. Teadsin jälle, et kingitusi jm asju tuleb Aasias kahe käega hoides üle anda, nii on iseäranis viisakas, nii et jälgisin, et ma seda kindlasti teeksin. Muide, ka osa tudengeid annab mulle tunnis pabereid kahe käega kinni hoides üle ;))
Siis istusime lauda ja Jingi ema oli tõesti pingutanud, et anda endast parim ja esitleda oma kokakunsti kõrgsaavutusi. Laual oli kana, loomalihalõigud, sealiha ubadega, tofu hiina kapsaga, mädandatud munad, väikesed tomatid, värske kurgi lõigud, ja minu lemmiktoit – xiang gu cai xin – ehk magusad seened roheliste lehtedega. Jing oli muidugi eelnevalt uurinud, mis mulle hiina toitudest maitseb. Tofu oli neil endal kodus tehtud, mitte kõige hõrgum, aga söömiseks piisavalt hea. Lisaks veel ema tehtud pelmeenid kahe erineva täidisega – sealihaga ja muna ja maitserohelisega. Muide, need mädandatud munad valmivad siis niimoodi, et maetakse toored munad mitmeks kuuks mulda, kus kaltsium koore seest lahustub ja muna muutub mustaks. Munavalge on läbipaistev pehme klaasjas ja tumepruun ja munakollane sinakasmust. Maitse ei olnudki kõige hullem, meenutas ebamääraselt keedumuna maitset. Jingi isa ei joo ega suitseta, kuid külalise jaoks oli varutud õlut, veini ja viina. Jõime siis hiina punaveini (kehvapoolne) ja Hiina kõige kallimat viina, mille väike pooleliitrine pudel maksab üle 300 jüääni. Nii et see on tõesti kallis, aga ka hea. Maitse on kergelt puskarine, nagu ikka hiina viinal, kuid aromaatne ja kergelt piprane. Teeb kohe sisikonna soojaks. Pidime siis nendega pidevalt kokku lööma ja nad tahtsid kogu aeg mulle juurde valada. Ju nad siis arvavad, et lääne inimesed on kõik suured joodikud. Noh, võib-olla nad väga ei eksi ka ses suhtes... ;)) Magustoiduks pakuti väikesi valgeid ümmargusi pelmeenilaadseid asju, mille sees oli magus suhkru- ja mooniseemnemaitseline mögin. Päris söödavad asjad, neid müüakse külmutatult kaubamajades ka, aga ma pole ise neid asju ostnud. Neid serveeritakse kausis kuuma keeduvee sees ja süüakse ka kuumalt.
Nad imetasid, et ma oskan pulkadega süüa. Libedate tofutükkide ja pelmeenidega mässasin veidi ja neile tegi see palju nalja. Muideks, nad teadsid ka, kus Eesti asub ja et see oli ennevanasti N-Liidu osa. Imestasid, et ma olen nii noor ja ilus, et kuidas saan juba õpetaja olla. See oli küll imelik kommentaar. Nad kutsusid mind „laoshi”, mis on aupaklik vorm sõnale „õpetaja”. Neutraalne sõna „õpetaja” kohta on „jiaoshi”.
Tegin ka pilti meie seltskonnase ja pidusöögilauast, need on üleval ikka mu Flickri saidil:http://www.flickr.com/photos/katrin_hiinas_2006/
Kella üheksa paiku mõtlesin, et peaksin minema hakkama, et neile mitte kauem ebamugavust valmistada. Hiina viisakus nõuab, et pererahvas saadab külalise majauksest ka välja, mitte ainult korteriukseni. Jing, tema isa ja ema tulid siis õue mind saatma ja muretsesid, kas ma ei karda üksi pimedas jalgsi koju minna. Ütlesin, et olen pikk ja tugev ja lisaks kõigele ka „laowai”, nii et ei karda sugugi.
Nii et see oli väga põnev ja eriline kogemus, olin kohe täitsa elevil. Pärast õhtul veel suhtlesime Jingiga Messengeris, saatsin talle fotod, mis ma teinud olin ja tänasin küllakutse eest.
Õhtul kella poole seitsmeks läksime siis tema koju õhtusöögile. Eelnevalt oli ta kurtnud, kuidas tema ema pabistab, sest ta polnud kunagi ühtegi välismaalast näinud. Ega ka tema isa ja teised perekonnaliikmed, kes olid siis spetsiaalselt selleks puhuks neile külla tulnud, et välismaa imelooma (mind) vaadata.
Li Jing rääkis tee peal, et tahaks reisida ja teiste maade kultuuriga tutvuda, kuid tema vanemad ei taha isegi Hiinas reisida ja teda üksi ka kuskile ei luba. Tema ema on sisuliselt terve elu siin ZMD linnas veetnud, pole käinud ei Pekingis ega kuskil mujal Hiinas. Jing rääkis ka nende vanaemast, kes elab maal Shaolini templite läheal. Ta on juba 86-aastane, kuid käbe ja tuleb omadega üksi toime. Ta on Jingi isa ema ja ta isa tahtis vanaema linna tuua, kuid too ei taha tulla, sest tal on seal oma kogukond ja naabrid-sõbrad, kellega suhelda, linnas poleks tal kellegagi rääkida. Vanaema on neil kirjaoskamatu, kuid see-eest leidnud tee Jessukese juurde, käib usinalt kirikus ja kogunemistel, kus siis kirjaoskajad neile hiinakeelset piiblit ette loevad. Ta siis jätab kuuldu meelde, niipalju kui ta vana pea seda võimaldab. Kuidagi on see kristlus seal külas levinud (seal on isegi kirik), hiinlased ise on endale kaasusklikke värvanud, ükski välismaalasest misjonär pole sinna sattunud. Vanaema jutustab Jingile ka lugusid Ye Su elust (nii kõlab selle tegelase hiinakeelne nimi) ja tahab, et Jing ka kirikusse läheks. Aga Jing ei taha. Arutasime siis temaga teemadel, miks mõned inimesed on usklikud ja selle seotusest üldise haridustaseme ja maailmavaatega.
Eks Jing pabistas ka, kuidas mulle nende juures meeldida võib ja kuidas ma hiinlaste külalislahkusesse suhtun. Õnneks ma tean hiina kultuurist ja viisakusest päris palju, nii et arvan, et ma ühtegi viga ei teinud. Nende korter on keskmise suurusega 3-toaline: suure elutoa, kahe magamistoa ja köögi ja söögisaaliga. Elutoas olid nahkdiivanid, suur kineskooptelekas ja korralik kaasaegne muusikakeskus suurte kõlaritega, nii et raha on neil rohkem kui keskmisel ZMD elanikul. Põrandad olid kivist, meenutasid raudteejaamade ootesaalide lihvitud kivimosaiigiga põrandaid. Vaipu maas ei olnud ja kingi keegi väljast tulles ära ei võta ka.
(Muideks, kui paluda külla tulnud hiinlasel välisjalatsid ära võtta, on see väga ebaviisakas. Sestap kõik trügivadki mulle korterisse sisse kingi jalast võtmata. Jälle üks erinevus Hiina ja lääne vahel. Rääkisime sellest Jingiga ka, ütlesin, et minu meelest on see väga ebaviisakas, kui minu hiinlasest külalised ei märka, et mul on puhtad põrandad ja marsivad tolmuste kingadega üle toa. Ainult Emily ehk Zhu Fei märkas seda ja imestas, et mul korter kogu aeg nii puhas on.)
Kogu perekond oli koos, tutvusin siis tema ema, isa, tädi, onu ja onupojaga, kes oli ebamäärases eas pubekas, kes tahtis minuga inglise keelt praktiseerida, aga ei julgenud lõpuks midagi öelda, kuigi teised teda pidevalt tagant utsitasid. Ema on samasugune sädistaja ja kiirete liigutustega nagu Jingki, isa on rahulikum. Mind pandi tulles kohe aukohale, st kõige paremasse tugitooli teleka ees istuma. See koht oli muidu isa lemmikkoht. Isa ise istus taburetil. Nad tulid kõik elutuppa, võtsid istet ja vahtisid mind nagu näituseeksponaati. Küsisid jälle tavapärased küsimusi, osadest sain aru ja suutsin ise neile vastata, osasid pidi Jing tõlkima. Ema ja tädi kadusid peagi kööki ja asusid lauda katma, isa aga utsitas Jingi, et ta mulle teed pakuks ja niipea, kui ma tassist mõne lonksu olin võtnud, pidi ta kohe kuuma vett juurde valama. See on tüüpiline näide hiina viisakusest, külalise tass ega taldrik ei tohi kunagi tühi olla. Jing hoiatas mind, et ärgu ma joogu palju, aga ma teadsin ise ka seda ja ei joonud kogu aeg teetassi tühjaks. Andsin neile üle kingitused, millest alguses viisakusest ja moepärast keelduti, kuid kui ma ütlesin, et need on minu riigist ja nii kaugelt toodud, et nad peavad need vastu võtma, siis nad lõpuks soostusid. Teadsin jälle, et kingitusi jm asju tuleb Aasias kahe käega hoides üle anda, nii on iseäranis viisakas, nii et jälgisin, et ma seda kindlasti teeksin. Muide, ka osa tudengeid annab mulle tunnis pabereid kahe käega kinni hoides üle ;))
Siis istusime lauda ja Jingi ema oli tõesti pingutanud, et anda endast parim ja esitleda oma kokakunsti kõrgsaavutusi. Laual oli kana, loomalihalõigud, sealiha ubadega, tofu hiina kapsaga, mädandatud munad, väikesed tomatid, värske kurgi lõigud, ja minu lemmiktoit – xiang gu cai xin – ehk magusad seened roheliste lehtedega. Jing oli muidugi eelnevalt uurinud, mis mulle hiina toitudest maitseb. Tofu oli neil endal kodus tehtud, mitte kõige hõrgum, aga söömiseks piisavalt hea. Lisaks veel ema tehtud pelmeenid kahe erineva täidisega – sealihaga ja muna ja maitserohelisega. Muide, need mädandatud munad valmivad siis niimoodi, et maetakse toored munad mitmeks kuuks mulda, kus kaltsium koore seest lahustub ja muna muutub mustaks. Munavalge on läbipaistev pehme klaasjas ja tumepruun ja munakollane sinakasmust. Maitse ei olnudki kõige hullem, meenutas ebamääraselt keedumuna maitset. Jingi isa ei joo ega suitseta, kuid külalise jaoks oli varutud õlut, veini ja viina. Jõime siis hiina punaveini (kehvapoolne) ja Hiina kõige kallimat viina, mille väike pooleliitrine pudel maksab üle 300 jüääni. Nii et see on tõesti kallis, aga ka hea. Maitse on kergelt puskarine, nagu ikka hiina viinal, kuid aromaatne ja kergelt piprane. Teeb kohe sisikonna soojaks. Pidime siis nendega pidevalt kokku lööma ja nad tahtsid kogu aeg mulle juurde valada. Ju nad siis arvavad, et lääne inimesed on kõik suured joodikud. Noh, võib-olla nad väga ei eksi ka ses suhtes... ;)) Magustoiduks pakuti väikesi valgeid ümmargusi pelmeenilaadseid asju, mille sees oli magus suhkru- ja mooniseemnemaitseline mögin. Päris söödavad asjad, neid müüakse külmutatult kaubamajades ka, aga ma pole ise neid asju ostnud. Neid serveeritakse kausis kuuma keeduvee sees ja süüakse ka kuumalt.
Nad imetasid, et ma oskan pulkadega süüa. Libedate tofutükkide ja pelmeenidega mässasin veidi ja neile tegi see palju nalja. Muideks, nad teadsid ka, kus Eesti asub ja et see oli ennevanasti N-Liidu osa. Imestasid, et ma olen nii noor ja ilus, et kuidas saan juba õpetaja olla. See oli küll imelik kommentaar. Nad kutsusid mind „laoshi”, mis on aupaklik vorm sõnale „õpetaja”. Neutraalne sõna „õpetaja” kohta on „jiaoshi”.
Tegin ka pilti meie seltskonnase ja pidusöögilauast, need on üleval ikka mu Flickri saidil:http://www.flickr.com/photos/katrin_hiinas_2006/
Kella üheksa paiku mõtlesin, et peaksin minema hakkama, et neile mitte kauem ebamugavust valmistada. Hiina viisakus nõuab, et pererahvas saadab külalise majauksest ka välja, mitte ainult korteriukseni. Jing, tema isa ja ema tulid siis õue mind saatma ja muretsesid, kas ma ei karda üksi pimedas jalgsi koju minna. Ütlesin, et olen pikk ja tugev ja lisaks kõigele ka „laowai”, nii et ei karda sugugi.
Nii et see oli väga põnev ja eriline kogemus, olin kohe täitsa elevil. Pärast õhtul veel suhtlesime Jingiga Messengeris, saatsin talle fotod, mis ma teinud olin ja tänasin küllakutse eest.
posted by Katrin at
8:33 PM
