Õppimisest siinses ülikoolis
Enne hiina keele tundi siis arutame koos teiste välismaa õpetajatega elukorraldust siin ja muidugi räägime ka oma tudengitest. Kõik kurdavad, et Põhjakampuse rebased ei oska ega viitsi üldse õppida, Glory, kes on siin teist aastat, ütles, et eelmise aasta grupid olid veel hullemad kui selle aasta omad. Kuna Hunaghuai ülikool on Hiina ülikoolide skaalal keskmiste ülikoolide alumises servas või isegi veel allpool, siis peab ta ellujäämiseks koolitama raske raha eest ka rikkamate hiinlaste lapsi, nimetades seda ülikooli alamasutust Business Communication Schooliks. Siin peavad tudengid siis 2 või 3 aastat oma elust veetma (peamiselt tundides magamisega, sest eksamil läbisaamise eelduseks on loengutel füüsiliselt kohalviibimine). Kuna nad maksavad aastas 17.000 jüääni õppemaksu, siis ei pea nad õppimisega väga pingutama, sest eksamitelt lohistatakse nad ikka läbi ja mingi paberi saavad nad ka, sest nende vanemad on ju ometi selle kõige eest maksnud. Neil pole erilisi ambitsioone eluks, ega ka vajadust pingutada, sest vanemad aitavad neil elus toime tulla. Mina praegu neid gruppe ei õpeta, kuid kui Vikerkaare juttu uskuda, siis pean neile novembris-detsembris tegema kahekuulise English Writingu kursuse. Eks siis näis. Minu grupid on segagrupid, osa neist, kes majandust õpivad, võivad olla ka sellest kallimast tasulisest õppest.
Seevastu Lõunakampuse humanitaaralade tudengid maksavad aastas 4000 jüääni õppemaksu, on peamiselt vaesematest peredest ja suisa maalt pärit. Nemad tahavad midagi saavutada ja teavad, et peavad endale elus ise koha kätte võitlema. Sestap on nad ka usinad ja hoolsad õppurid. Hiinas määrab keskkoolilõpetaja tulevase elukäigu suuresti keskkoolilõpu komplekseksam, mille tulemusest sõltub, mis tasemega ülikooli ja mis erialale see õpilane saab üldse kandideerida. Paljud, kes saavad keskmised hinded, teavad, et peavad minema keskpärastesse ülikoolidesse. Kuid neil on võimalus pärast kolmeaastast õppimist keskpärases ülikoolis minna neljandaks aastaks paremasse ülikooli, kui nad mingid vaheeksamid ja testid ülihästi teevad. Hiina parimatesse ülikoolidesse pääseb igal aastal õppima igast väikesest provintsilinnast 1-2 õpilast. Nii et see ongi sarnane nõiaring nagu muudeski riikides – kehvem elujärg, kehvemad võimalused kvaliteetseks hariduseks, kehvema palgaga töökoht, ja uuesti kehvem elujärg...
Ka minu väike sõber Ingel, kes elab Henani provintsi lõunaosas Xinyangi lähedal maal (seal, kus me rahvuspargis käisime), plaanib minna, juhul muidugi, kui ta mingid eksamid ja testid edukalt sooritab, neljandaks aastaks Xinyangi Pedagoogilisse Ülikooli, mis pidi olema parema taseme või mainega kui Huanghuai Ülikool. Ta tahab saada tõlkijaks või tõlgiks ja töötada kuskil rahvusvahelises firmas või teha oma äri. Tema vanemad ajavad äri, nimelt ostavad ja müüvad rohelist teed. Selgus, et ka Henanis kasvatatakse mingit head rohelist teed, mis on kohalik spetsialiteet, kuid seda teatakse maailmas vähe. Välismaal müüdav hiina tee on ikka kõik Lõuna-Hiinast pärit. (Ta lubas mulle tuua seda, kui ta koolivahajal koju läheb). Tal on ka temast 6 aastat vanem vend, kes õpib Pekingis infotehnoloogiat ja on muidu väga tubli. Vend manitseb Inglit ka kogu aeg palju õppima, et edaspidi tegija olla. Ingli nimi on tegelikult He DanDan.
Nende peres on kaks last ja tema vanemad pidid tema muretsemiseks riigile maksma 10.000 jüääni, mis neile oli 20 aastat tagasi väga suur raha (eriti arvetades, et tegu on talupoegadega). Praegu peavad han-hiinlased maksma vist 70 – 80.000 jüääni, kui tahavad teist last saada.
Seevastu Lõunakampuse humanitaaralade tudengid maksavad aastas 4000 jüääni õppemaksu, on peamiselt vaesematest peredest ja suisa maalt pärit. Nemad tahavad midagi saavutada ja teavad, et peavad endale elus ise koha kätte võitlema. Sestap on nad ka usinad ja hoolsad õppurid. Hiinas määrab keskkoolilõpetaja tulevase elukäigu suuresti keskkoolilõpu komplekseksam, mille tulemusest sõltub, mis tasemega ülikooli ja mis erialale see õpilane saab üldse kandideerida. Paljud, kes saavad keskmised hinded, teavad, et peavad minema keskpärastesse ülikoolidesse. Kuid neil on võimalus pärast kolmeaastast õppimist keskpärases ülikoolis minna neljandaks aastaks paremasse ülikooli, kui nad mingid vaheeksamid ja testid ülihästi teevad. Hiina parimatesse ülikoolidesse pääseb igal aastal õppima igast väikesest provintsilinnast 1-2 õpilast. Nii et see ongi sarnane nõiaring nagu muudeski riikides – kehvem elujärg, kehvemad võimalused kvaliteetseks hariduseks, kehvema palgaga töökoht, ja uuesti kehvem elujärg...
Ka minu väike sõber Ingel, kes elab Henani provintsi lõunaosas Xinyangi lähedal maal (seal, kus me rahvuspargis käisime), plaanib minna, juhul muidugi, kui ta mingid eksamid ja testid edukalt sooritab, neljandaks aastaks Xinyangi Pedagoogilisse Ülikooli, mis pidi olema parema taseme või mainega kui Huanghuai Ülikool. Ta tahab saada tõlkijaks või tõlgiks ja töötada kuskil rahvusvahelises firmas või teha oma äri. Tema vanemad ajavad äri, nimelt ostavad ja müüvad rohelist teed. Selgus, et ka Henanis kasvatatakse mingit head rohelist teed, mis on kohalik spetsialiteet, kuid seda teatakse maailmas vähe. Välismaal müüdav hiina tee on ikka kõik Lõuna-Hiinast pärit. (Ta lubas mulle tuua seda, kui ta koolivahajal koju läheb). Tal on ka temast 6 aastat vanem vend, kes õpib Pekingis infotehnoloogiat ja on muidu väga tubli. Vend manitseb Inglit ka kogu aeg palju õppima, et edaspidi tegija olla. Ingli nimi on tegelikult He DanDan.
Nende peres on kaks last ja tema vanemad pidid tema muretsemiseks riigile maksma 10.000 jüääni, mis neile oli 20 aastat tagasi väga suur raha (eriti arvetades, et tegu on talupoegadega). Praegu peavad han-hiinlased maksma vist 70 – 80.000 jüääni, kui tahavad teist last saada.
posted by Katrin at
10:41 PM
