Juust!

Frank, kellel on Shanghais oma firma, hiinlannast naine ja laps, ja kes käib siin ja mingis teises ülikoolis õpetamas, tuli esmaspäeval Shanghaist tagasi ja helistas mulle, et edastada rõõmusõnum – nimelt tõi ta mulle juustu. Ja mitte niisama juustu, vaid camembert’i, roquefort’i, brie’d, gorgonzolat ja kreeka fetajuustu. Kokku 400 jüääni eest ja üle kilo. Olen nüüd juustuga varustatud tükiks ajaks. Ostsin ka ühe hea punaveini, mille joomine on siin Hiinas ka unarusse jäänud, ja tegin ühe naudingute õhtu. No küll see roquefort oli krehvtine ja gorgonzola aromaatne!

Mainisin ka Jingile, et mul on igasugust imejuustu kodus ja et kui me laupäeval jälle kohtume, siis ta võib seda maitsta saada. Jing, kes muidu vist igast asjast kergesti elevile läheb, läks ka sellest ideest loomulikult elevile :D

Laupäeval ta tuligi mulle külla ja ma pakkusin siis talle juustu ja veini. Ta arvas, et juust on magus, see oli aga soolakas ja krehvtine. Lisaks oli seal ka hallitus peal ja sees, mis talle ka just julgustavalt ei mõjunud. Kui soovitasin tal alustada leebema maitsega brie’st, võttis ta esihammastega imepisikese tükikese ja ta nägu oli väga väljendusrikas, kui ta selle maitset hindas. Krehvtisema roquefort’ini jõudes tegi ta suured silmad ja ei osanud oma elamusi inglise keeles väljendada. Ma vaatasin teda ja naersin kogu aeg, ta oli juustu mekkides väga naljakas. Mul oli ka eesti piparkooke – muideks väga maitsvad, täname pakisaatjaid, ja need maitsesid talle väga. Selgitasin siis, et piparkoogid on spetsiaalne jõulusöök ja suvel neid poest osta ei saa. Tema rääkis, et hiinlased söövad uue aasta puhul pelmeene, aga need pole spetsiaalne pühadesöök, pelmeene süüakse igal ajal. Küsisin, kas ta tahab oma vanematele ka juustu ja eesti piparkooke maitsta viia, muidugi ta tahtis, nii et panin talle veidi juustu ja piparkooke kaasa. Lisaks andsin talle ka suure tahvli Kalevi valget šokolaadi mustikatega, et viigu vanematele kingiks. Jing on aval ja sõbralik tüdruk, ta oli vist minu lahkusest võlutud, sest kutsus mind hiina uueks aastaks endale külla. Ütlesin, et tulen hea meelega, kui see ta vanematele liiga palju stressi ei tekita. Ja et rääkigu ikka enne vanematega läbi ja kui nemad on nõus, siis tulen. Ta ütles, et hiinlased vaatavad uuel aastal telekat, söövad ja paugutavad ilutulestikku ja pauguteid. Tema isa sunnib teda alati pauguteid laskma, kuid tema kardab neid. Ma siis ütlesin, et võin temaga koos telekat vaadata ja paugutada, pole probleemi. See oleks väga tore igatahes, kui saaksin lähedalt näha, kuidas hiinlased oma kõige olulisemat püha tähistavad. Hiina uus aasta on 18. veebruaril, siis on mu külalised lahkunud ja nagunii peaksin seda üksi vastu võtma. Austraallasd lähevad selleks ajaks Austraaliasse ja vaevalt, et keegi teine mind endale külla kutsub, sest tudengid on kõik koolivaheajaks kodudesse laiali sõitnud ja Vikerkaar naudib kodus harvu hetki oma mehega koos.

Istun praegu seda kirjutades oma lemmikkohvikus, pidin siin oma tudengitega kohtuma, et nende kõnevõistluse kõnesid üle lugeda ja parandada, nad tahtsid küll mulle koju külla tulla, kuid ma ei taha päris kõiki ka endale korterisse kutsuda, parem kohtun nendega neutraalsel pinnal. Siin on õdus ja soe pealegi. Taustaks lastakse vene rahvamuusikat instrumentaalpaladena, äsja kõlas „õhtud Moskva lähistel”, huvitav, kus on Clydermani plaat? Täna oli neil ka mingi kohvi ale, kannutäie itaalia kohvi sain poole hinnaga, st 20 jüääniga. Ettekandja soovitas mulle kui püsikliendile. See nende itaalia kohvi on üsna kõrbenud ubadest tehtud, aga kuum ja kange. Maja poolt sain kingiks ka mõned puuviljad ja küpsised. Konditsioneer puhub sooja õhku, nii et täitsa mõnus on siin pühapäeva pärastlõunat veeta.