Osturalli
Ilm on siin vastikult sügisene ja rõske, mõne soojakraadi, 97% niiskuse ja pideva vihmaga püsinud juba nädal aega ja ilmaennustuse järgi püsib vihmane ilm veel ühe nädala. Vaesed tudengid, kes peavad kütmata kõledates ühikates toas jopedega kügelema. Nad ei saa ka elektrilist voodisoojendajat kasutada, sest ühikates keeratakse elekter kl 23 välja, et tudengid ikka magaksid ja mitte öö läbi arvutimänge ei mängiks või muude rumalustega ei tegeleks. Noh, mingis mõttes on see isegi arukas idee, sest äratus on tudengitel kell 6.00, järgnevad veeprotseduurid jääkülma veega – sooja vett loomulikult pole, hommikvõimlemine, hommikusöök ja kl 7.20 – 7.50 on esimene tund inglisekeelsete tekstide valjusti ette lugemine – kõigile kohustuslik üritus kohe pärast lipu heiskamist, Hiina hümni kuulamist ja rivistust. Mulle meenusid ka kohe minu Tartu ühikaelu aastad ilma sooja veeta ja kas mäletate veel 1990-te algusaastaid, kui Tartus polnud ka mingi aeg keskkütet... Hiinlased peavad sellise eluga toimetulekuks tõesti juba lapsest saati sellega harjunud olema. Klassiruumid on ka külmad, tudengid istuvad mul tunnis, joped seljas ja kindad käes, kuid 60 inimest ühes ruumis kütavad selle ikka kenasti soojaks.
Igatahes suundusin täna pärastlõunal välja, sest mu mobiilikaardil oli raha otsa lõppenud. Suundusin siis Kultuuri tänavas olevasse China Mobile müügiputkasse, kuid seal selgus, et nad ei saanud millegipärast minu kaardile raha juurde panna. Teenidajatüdruk ütles, et pean minema kesklinna Vabastamise tänava teeninduspunkti. Võtsin siis jalad selga ja suundusin sinna. Seal aga uuris teenindaja, kust ma kaardi ostsin ja millal, kuulnud, et Pekingist ja 2 kuud tagasi, ütles ta, et see kaart on aegunud ja ma ei saa sinna raha juurde lisada ja saatis mul kolmandasse kohta üle tänava, et äkki nemad saavad aidata. Selgus, et ka nemad ei saa ikkagi aidata ja ma pidin ostma uue kaardi ja nüüd on mul uus mobiilinumber. Imeline Hiina mobiilisüsteem!
Mõtlesin ka käia kesklinna kaubamajades, kuid seal selgus, et neilgi on mingid Hullud Päevad, mõlemas suures kaubamajas oli nii palju rahvast, et ei olnud vabu riiuleid kottide jaoks ja ilge trügimine käis igal pool. Siin on kaubamajades selline imepärane turvasüsteem, et ei selja- ega käekotiga sind riiulite vahele ei lasta, pead koti hoiule andma. Ja kui oma ostudega tahad kassade juurest lahkuda, tuleb läbida elektrooniliste turvaväravate juures seisvate turvameeste kadalipu, kes siis kassatšekki uurivad, mõnikord ka võrdlevad seda kilekoti sisuga ja lõpuks kassatšekile punase templi peale löövad. Alles siis võid minna oma seljakoti järele.
Selgus, et oligi kaubamajades mingi ale, suured värvilised hinnasildid olid kaubariiulitel ja –korvidel küljes ja põhiline kaup, mis oli müüki paisatud, oli naiste soe pikk aluspesu, paksud retuusid ja sviitrid ja erinevat masti joped. Talv on tõesti tulemas, igatahes sobrasid ostjad agressiivselt nendes kaubakorvides. Lasin sealt ruttu jalga ja läskin ühte suurde kaubamajja Kultuuri tänava otsas, kus teadsin olevat suure toiduainete osakonna. Sealgi käis karm trügimine, võib-olla lihtsalt oli laupäeva pärastlõuna selline magus aeg ostlemiseks? Igatahes pean edaspidi käima pigem nädala sees päeva ajal või siis argipäeva õhtuti poes. Ka selles kaubamajas polnud vaba kohta seljakoti jaoks, kuid kuna ma olen välismaalane, siis sain ikka laia naeratuse eest eelisjärjekorras koha ja numbri oma seljakoti jaoks. Ostsin siis endale üht-teist söögikraami ja rüselesin väljapääsu poole. Kogu selle mobiilijama ja kaubamajade peale oli kulunud kolm tundi, lisaks oli hakanud jälle vihma tibama, nii et otsustasin enne kojuminekut läbi astuda Kultuuri ja Tsivilisatsiooni tänava nurgal asuvast läänelikust baarist nimega UBS Café ja lubada endale ühe iiri kohvi. See on vist ainus koht ZMD linnas, kus saab päris kohvi – värsketest tõelistest ubadest jahvatatut. See on läänelik koht, seal mängib mahe inglisekeelne muusika ja teenindus on seal üliviisakas. Tihtipeale on siin teenindusasutustes eraldi inimesed, kelle tööülesanne on ust külalistele avada, kummardada ja öelda „Tere tulemast” või „Külastage meid jälle!”, vastavalt sellele, kas külastaja siseneb või väljub nende asutusest. Ja loomulikult on siingi baaris nagu igal pool mujalgi liiga palju teenindajaid, ühekorraga oli baarileti taga seitse inimest. Igaühel on oma väike konkreetne töölõik ja väike palk. Nii et tööviljakuse tõstmiseks saaks Hiinas palju ära teha, küll aga massilise töötuse hinnaga. Lösutasin pehmel diivanil ja nautisin oma iiri kohvi. Loomulikult otsustasid mõned teenindajad mind salaja oma mobiiliga pildistada, aga ma ei hoolinud sellest. Õues oli tõeline koerailm, külm, tuuline ja vihmane, sees aga soe ja mõnus ja iiri kohv tegi oma töö, nii nagu eeldasingi. Muideks, seda valmistati tõeliselt peenelt – minu silme all valati pokaali törts viskit, lisati pruuni suhkrut ja keerutati pokaali leegi kohal, kuni suhkur sulas. Siis süüdati viski põlema ja valati see minu kohvi ja vahukoore sisse, nii et sinised leegid veel klaasi põhjaski näha olid. Väga edev igatahes. Otsustasin, et peaksin seal baaris sagedamini käima, kuigi kohvi on seal Hiinale omaselt kallis. Peamine publik koosnes seal rahakatest meestest, kes oma mustad Volkswagen Passatid otse akna alla parkisid. Vahebeal lõbustati külastajaid veel sellega, et tehti teenindajatele ja kokkadele rividrilli. Nimelt marssisid alguses punaste põllede ja mütsidega kokad õue, võtsid ühte viirgu, tegid paremale vaat, harjutasid kummardusi ja skandeerisid midagi ühel häälel. Nii vist tõstetakse töötajate töömoraali ja harjutatakse head teenindust. Kokkade järel oli valgete pluuside ja mustade vestidega baarmenide kord õues külma käes rivistuda.
Iiri kohv tegi olemise soojaks ja pärast seda polnud enam nii kõle õue vihma ja tuule kätte minna.
Pidime täna minema koos teiste välisõpetajate ja mõnede tudengitega ühe suure järve peale paadiga sõitma ja värsket kala sööma, kuid lükkasime ürituse edasi, sest pea kõik on külmetunud ja ilm on ka vihmane. Mul oli reedel hääl täitsa ära, kuidagi kähistasin oma neli tundi loengut ära.
Igatahes suundusin täna pärastlõunal välja, sest mu mobiilikaardil oli raha otsa lõppenud. Suundusin siis Kultuuri tänavas olevasse China Mobile müügiputkasse, kuid seal selgus, et nad ei saanud millegipärast minu kaardile raha juurde panna. Teenidajatüdruk ütles, et pean minema kesklinna Vabastamise tänava teeninduspunkti. Võtsin siis jalad selga ja suundusin sinna. Seal aga uuris teenindaja, kust ma kaardi ostsin ja millal, kuulnud, et Pekingist ja 2 kuud tagasi, ütles ta, et see kaart on aegunud ja ma ei saa sinna raha juurde lisada ja saatis mul kolmandasse kohta üle tänava, et äkki nemad saavad aidata. Selgus, et ka nemad ei saa ikkagi aidata ja ma pidin ostma uue kaardi ja nüüd on mul uus mobiilinumber. Imeline Hiina mobiilisüsteem!
Mõtlesin ka käia kesklinna kaubamajades, kuid seal selgus, et neilgi on mingid Hullud Päevad, mõlemas suures kaubamajas oli nii palju rahvast, et ei olnud vabu riiuleid kottide jaoks ja ilge trügimine käis igal pool. Siin on kaubamajades selline imepärane turvasüsteem, et ei selja- ega käekotiga sind riiulite vahele ei lasta, pead koti hoiule andma. Ja kui oma ostudega tahad kassade juurest lahkuda, tuleb läbida elektrooniliste turvaväravate juures seisvate turvameeste kadalipu, kes siis kassatšekki uurivad, mõnikord ka võrdlevad seda kilekoti sisuga ja lõpuks kassatšekile punase templi peale löövad. Alles siis võid minna oma seljakoti järele.
Selgus, et oligi kaubamajades mingi ale, suured värvilised hinnasildid olid kaubariiulitel ja –korvidel küljes ja põhiline kaup, mis oli müüki paisatud, oli naiste soe pikk aluspesu, paksud retuusid ja sviitrid ja erinevat masti joped. Talv on tõesti tulemas, igatahes sobrasid ostjad agressiivselt nendes kaubakorvides. Lasin sealt ruttu jalga ja läskin ühte suurde kaubamajja Kultuuri tänava otsas, kus teadsin olevat suure toiduainete osakonna. Sealgi käis karm trügimine, võib-olla lihtsalt oli laupäeva pärastlõuna selline magus aeg ostlemiseks? Igatahes pean edaspidi käima pigem nädala sees päeva ajal või siis argipäeva õhtuti poes. Ka selles kaubamajas polnud vaba kohta seljakoti jaoks, kuid kuna ma olen välismaalane, siis sain ikka laia naeratuse eest eelisjärjekorras koha ja numbri oma seljakoti jaoks. Ostsin siis endale üht-teist söögikraami ja rüselesin väljapääsu poole. Kogu selle mobiilijama ja kaubamajade peale oli kulunud kolm tundi, lisaks oli hakanud jälle vihma tibama, nii et otsustasin enne kojuminekut läbi astuda Kultuuri ja Tsivilisatsiooni tänava nurgal asuvast läänelikust baarist nimega UBS Café ja lubada endale ühe iiri kohvi. See on vist ainus koht ZMD linnas, kus saab päris kohvi – värsketest tõelistest ubadest jahvatatut. See on läänelik koht, seal mängib mahe inglisekeelne muusika ja teenindus on seal üliviisakas. Tihtipeale on siin teenindusasutustes eraldi inimesed, kelle tööülesanne on ust külalistele avada, kummardada ja öelda „Tere tulemast” või „Külastage meid jälle!”, vastavalt sellele, kas külastaja siseneb või väljub nende asutusest. Ja loomulikult on siingi baaris nagu igal pool mujalgi liiga palju teenindajaid, ühekorraga oli baarileti taga seitse inimest. Igaühel on oma väike konkreetne töölõik ja väike palk. Nii et tööviljakuse tõstmiseks saaks Hiinas palju ära teha, küll aga massilise töötuse hinnaga. Lösutasin pehmel diivanil ja nautisin oma iiri kohvi. Loomulikult otsustasid mõned teenindajad mind salaja oma mobiiliga pildistada, aga ma ei hoolinud sellest. Õues oli tõeline koerailm, külm, tuuline ja vihmane, sees aga soe ja mõnus ja iiri kohv tegi oma töö, nii nagu eeldasingi. Muideks, seda valmistati tõeliselt peenelt – minu silme all valati pokaali törts viskit, lisati pruuni suhkrut ja keerutati pokaali leegi kohal, kuni suhkur sulas. Siis süüdati viski põlema ja valati see minu kohvi ja vahukoore sisse, nii et sinised leegid veel klaasi põhjaski näha olid. Väga edev igatahes. Otsustasin, et peaksin seal baaris sagedamini käima, kuigi kohvi on seal Hiinale omaselt kallis. Peamine publik koosnes seal rahakatest meestest, kes oma mustad Volkswagen Passatid otse akna alla parkisid. Vahebeal lõbustati külastajaid veel sellega, et tehti teenindajatele ja kokkadele rividrilli. Nimelt marssisid alguses punaste põllede ja mütsidega kokad õue, võtsid ühte viirgu, tegid paremale vaat, harjutasid kummardusi ja skandeerisid midagi ühel häälel. Nii vist tõstetakse töötajate töömoraali ja harjutatakse head teenindust. Kokkade järel oli valgete pluuside ja mustade vestidega baarmenide kord õues külma käes rivistuda.
Iiri kohv tegi olemise soojaks ja pärast seda polnud enam nii kõle õue vihma ja tuule kätte minna.
Pidime täna minema koos teiste välisõpetajate ja mõnede tudengitega ühe suure järve peale paadiga sõitma ja värsket kala sööma, kuid lükkasime ürituse edasi, sest pea kõik on külmetunud ja ilm on ka vihmane. Mul oli reedel hääl täitsa ära, kuidagi kähistasin oma neli tundi loengut ära.
posted by Katrin at
9:20 PM
