Missis Sharma jutud

Kolmapäeva hommikuti on minul ja Missis Sharmal esimene loeng Põhjakampuses. Seega oleme koos bussis sinna sõites ja tagasi tulles. Iga kord poeb ta mulle külje alla ja kirub hiinlasi ja hiina elu. Arvata võib, et tal pole kõige soojemaid suhteid siinsete tudengitega, kuid sellegipoolest on tema vingumine tüütu. Istugu kodus, mida ta siis tuli siia, kui kõik nii halb on. Eks tal on muidugi ka õigus, kui ta kirub hiinlaste räpakust, haisvaid peldikuid ja tudengite laiskust. Ma pole küll Indias käinud, kuid mul on sellegipoolest raske uskuda, et Indias hügieenitingimused märgatavalt paremad oleksid. Võib-olla kuulub tema kõrgemasse kasti ja elab mõneti vati sees, ja ei puutu vaesuse ja viletsusega kokku. Ma pakun, et keskmine hiinlane elab ikka paremini kui keskmine india elanik.

Sel nädalal rääkis ta mulle muu kirumise kõrvale, kuidas nad prohvessur Sharmaga olid šoppamas käinud ja mida kõike ostnud. Ja küll prohvessur Sharma on ikka hea mees, lubab tal kõike osta, mida hing ihaldab. Siis rääkis ta veel, mida kõike ta prohvessur Sharmale süüa teeb. Ta on ilmselgelt pühendunud oma mehe teenimisele. Neil on kaks poega, üks on ohvitser ja teine ametnik. Mõlemad on abielus ja teinud nad juba vanavanemateks. Ja muidugi on nende lapselapsed kõige paremad ja andekamad maailmas, kuidas saakski see teisiti olla, kui ta pojad nii tublid ja targad on. Ja miniatega saab ta hästi läbi, nad helistavad talle ja kutsuvad teda tagasi lapselapsi hoidma.
Ma arvan, et seal ongi tema koht.