Õhtusöök Judy juures
Neljapäeval kutsus Judy mind külla, et saaksin mekkida hiina retsepti järgi tehtud kala. Ostisn kaasa kaks hiina veini – ühe valge ja ühe punase – mis osutusid täitsa heaks. Karpkala oli siis keedetud ingveri, küüslaugu ja rohelise sibulaga, kastmes veel sojakaste ja seened. Kokkuvõttes väga maitsev, aga seda oli tülikas süüa, sest liha sees oli palju peenikesi luid.
Ülikooli Business Schoolis käib õpetamas ka üks kanadalane Frank. Ta elab Judy’ga samas majas. Õhtul astus ta ka läbi ja tõi kaasa veel ühe veini. Frank elab Hiinas juba viiendat aastat ja käib külalisõppejõuna mitmetes ülikoolides õpetamas. Siin õpetab ta majandusstatistikat ja veel midagi majandusega seonduvat. Ta on hilistes kolmekümnendates või varastes neljakümnendates, iga hiina naise unistus – pikk, suure ninaga, hallide silmadga, viisakas ja puhas, kuigi veidi üleolev. Ülikooli juurde on tekkinud ka veel üks hindu noormees, kes õpetab arvutiasjandust ja elab ka Judy’ga samas majas. Judy elab Keskkampuses (Middle Campus), üsna kaugel äärelinnas keset põlde ja võsa. Mõnesaja meetri kaugusel asuvad Keskkampuse õppehooned ja veel kaugemal Põhjakampus. Korterid on seal väiksemad, st kergem kütta, ainsa eelisena on neil ka Digi-TV, mis tähendab, et nad näevad lisaks hiina telekanalitele ka National Geographicut ja HBO’d, ma küll ei tea, kas see on see päris või siis piratud USA kaabel-TV kanal, igatahes näidatakse seal inglisekeelseid filme. Aga sellega ka nende elupaiga eelised lõppevad. Linna tuleb minna bussi või taksoga, läheduses mingeid kauplusi pole. Talupojad küll müüvad kärudelt juur- ja puuvilja, kuid muud poed ja söögikohad on kaugel. Neil on seal küll ka suhteliselt puhtam õhk ja veidi vaiksem, eriti öösiti, kuid päeva ajal on väga mürarohke ja tolmune, sest otse nende maja vastu ehitatakse uusi maju. Kokkuvõttes olen rahul, et ei sattunud sinna elama. Oma suurt 103m2-st koplit on küll raske ühe radikaga kütta, kuid see-eest olen nö linnamelu keskel.
Sõime siis Judy tehtud kala ja lasime auru välja, st kirusime tudengeid, hiinlasi ja hiina elu üldse. Küllap on see tavaline, kui punt Hiinas elavaid välismaalasi kokku satub. Üks teema oli näiteks hiinlaste ehitamistavad. Väidetavalt pole Kollasest jõest lõuna pool majadel keskkütet ja talvel on need külmad kui hundilaudad. Frank rääkis, et kui ta oma firmale Shanghaisse kontorit ehitas, oli tal väga raske hiinlastest ehitusmeestele selgeks teha, et seinad tuleb soojustada ja panna ette kahekordsed aknad. Ja mitte õhukeste alumiiniumraamidega, vaid toekate puidust raamidega. Kirusime hiina „ehituskunsti”, sest siinsed majad on lihtsalt laotud tellistest ja mõlemalt poolt üle krohvitud, loomulikult pole seinad millegagi soojustatud. Ilmselt on hiinlased harjunud sellega, et mõned kuud aastas tuleb toas jopega käia. Elektriradikaga kütmine pole ka sugugi energiasäästlik, aga siin tuleb jälle pikaajalisi traditsioone ja tavasid murda, et midagi muutuks. Muideks, need ehitajad, kes Judy maja vastas uut maja ehitavad, elavad otse ehitusplatsil kiletelkides.
Suhtlen netis ühe Uus-Meremaalt pärit kuid etnilisest hiinlasest välismaa õpetajaga, kes elab Shandongi provintsis ühes „õlilinnas”. Shandong on Henanist põhja pool. Kuna see linn on suur nafta transiidikeskus, on seal tasuta keskküte ja korterid on soojad! Muidugi on see linn ka üsna saastunud.
Judy rääkis, et kui nad olid eelmisel aastal õpetanud Ürümqi linnas Xinjiangi provintsis (peamiselt moslemitest vähemusrahvustega asustatud provints), siis oli see merest kõige kaugemal asuv linn maailmas – Ürümqi – nii saastunud ja tolmune, et kui nad suvel akna lahti tegid, oli mõne tunni pärast kogu põrand ja mööbel kaetud tahmakihiga. Aga sealgi oli keskküte ja kahekordsed aknad, sest Ürümqis on kuiv kontinentaalne kõrbekliima – talvel -25C ja suvel +30C.
Ka Zhumadian võiks olla vaiksem ja puhtama õhuga, kui siin sarnaselt tsiviliseeritud riikide linnadele ei lubataks traktoritel kesklinnas sõita. Kuid põllumajanduslikus Henanis näib paksu diislitossu välja ajav traktor olevat üks peamisi liiklusvahendeid. Lisaks on siin lähedal ka ristmik, kuhu suubub ZMD linna läbiv national highway, mis tähendab, et lõputul hulgal ülekoormatud rekkasid pidurdab ja kiirendab fooride taga. Ja rekkad sõidavad ju ka peamiselt diisliga.
Frank jutustas veel, kuidas ta näo kaotas ja oma tunnis endast välja läks, nii et ta unustas täitsa ära, millest ta parajasti rääkis. Nimelt rögistas ja sülitas üks poiss otse klassiruumi põrandale. Mina olen näinud oma tüdrukuid taskurätti rögistamas, ja igal juhul katsun ma seda mitte märgata. Frank oli siis poisi püsti kamandanud ja käskinud tal vabandada või siis klassist lakuda. Kusjuures ei see poiss ega tudengid polnud aru saanud, mis värk on, millest selline probleem. Vikerkaar oli ka juhtumisi Franki tunnis ja oli hiljem Franki manitsenud, et miks ta sellest nii suure numbri tegi ja sundis poissi oma nägu kaotama. Nimelt ei tohi tudengeid teiste nähes naeruvääristada, see paneb neid oma nägu kaotama. Arutasime siis hiinlaste sülitamis- ja muid kombeid. Järeldasime lõpuks, et when in Rome, do as Romans do.
Frank töötab põhikohaga Shanghais ja pidi järgmisel hommikul sinna tagasi minema. Ta tõi Judy’le ka päris juustu, nimelt võib seda Shanghaist osta. Tellisin siis temalt ka juustu, kui ta järgmine kord siia tuleb.
Ülikooli Business Schoolis käib õpetamas ka üks kanadalane Frank. Ta elab Judy’ga samas majas. Õhtul astus ta ka läbi ja tõi kaasa veel ühe veini. Frank elab Hiinas juba viiendat aastat ja käib külalisõppejõuna mitmetes ülikoolides õpetamas. Siin õpetab ta majandusstatistikat ja veel midagi majandusega seonduvat. Ta on hilistes kolmekümnendates või varastes neljakümnendates, iga hiina naise unistus – pikk, suure ninaga, hallide silmadga, viisakas ja puhas, kuigi veidi üleolev. Ülikooli juurde on tekkinud ka veel üks hindu noormees, kes õpetab arvutiasjandust ja elab ka Judy’ga samas majas. Judy elab Keskkampuses (Middle Campus), üsna kaugel äärelinnas keset põlde ja võsa. Mõnesaja meetri kaugusel asuvad Keskkampuse õppehooned ja veel kaugemal Põhjakampus. Korterid on seal väiksemad, st kergem kütta, ainsa eelisena on neil ka Digi-TV, mis tähendab, et nad näevad lisaks hiina telekanalitele ka National Geographicut ja HBO’d, ma küll ei tea, kas see on see päris või siis piratud USA kaabel-TV kanal, igatahes näidatakse seal inglisekeelseid filme. Aga sellega ka nende elupaiga eelised lõppevad. Linna tuleb minna bussi või taksoga, läheduses mingeid kauplusi pole. Talupojad küll müüvad kärudelt juur- ja puuvilja, kuid muud poed ja söögikohad on kaugel. Neil on seal küll ka suhteliselt puhtam õhk ja veidi vaiksem, eriti öösiti, kuid päeva ajal on väga mürarohke ja tolmune, sest otse nende maja vastu ehitatakse uusi maju. Kokkuvõttes olen rahul, et ei sattunud sinna elama. Oma suurt 103m2-st koplit on küll raske ühe radikaga kütta, kuid see-eest olen nö linnamelu keskel.
Sõime siis Judy tehtud kala ja lasime auru välja, st kirusime tudengeid, hiinlasi ja hiina elu üldse. Küllap on see tavaline, kui punt Hiinas elavaid välismaalasi kokku satub. Üks teema oli näiteks hiinlaste ehitamistavad. Väidetavalt pole Kollasest jõest lõuna pool majadel keskkütet ja talvel on need külmad kui hundilaudad. Frank rääkis, et kui ta oma firmale Shanghaisse kontorit ehitas, oli tal väga raske hiinlastest ehitusmeestele selgeks teha, et seinad tuleb soojustada ja panna ette kahekordsed aknad. Ja mitte õhukeste alumiiniumraamidega, vaid toekate puidust raamidega. Kirusime hiina „ehituskunsti”, sest siinsed majad on lihtsalt laotud tellistest ja mõlemalt poolt üle krohvitud, loomulikult pole seinad millegagi soojustatud. Ilmselt on hiinlased harjunud sellega, et mõned kuud aastas tuleb toas jopega käia. Elektriradikaga kütmine pole ka sugugi energiasäästlik, aga siin tuleb jälle pikaajalisi traditsioone ja tavasid murda, et midagi muutuks. Muideks, need ehitajad, kes Judy maja vastas uut maja ehitavad, elavad otse ehitusplatsil kiletelkides.
Suhtlen netis ühe Uus-Meremaalt pärit kuid etnilisest hiinlasest välismaa õpetajaga, kes elab Shandongi provintsis ühes „õlilinnas”. Shandong on Henanist põhja pool. Kuna see linn on suur nafta transiidikeskus, on seal tasuta keskküte ja korterid on soojad! Muidugi on see linn ka üsna saastunud.
Judy rääkis, et kui nad olid eelmisel aastal õpetanud Ürümqi linnas Xinjiangi provintsis (peamiselt moslemitest vähemusrahvustega asustatud provints), siis oli see merest kõige kaugemal asuv linn maailmas – Ürümqi – nii saastunud ja tolmune, et kui nad suvel akna lahti tegid, oli mõne tunni pärast kogu põrand ja mööbel kaetud tahmakihiga. Aga sealgi oli keskküte ja kahekordsed aknad, sest Ürümqis on kuiv kontinentaalne kõrbekliima – talvel -25C ja suvel +30C.
Ka Zhumadian võiks olla vaiksem ja puhtama õhuga, kui siin sarnaselt tsiviliseeritud riikide linnadele ei lubataks traktoritel kesklinnas sõita. Kuid põllumajanduslikus Henanis näib paksu diislitossu välja ajav traktor olevat üks peamisi liiklusvahendeid. Lisaks on siin lähedal ka ristmik, kuhu suubub ZMD linna läbiv national highway, mis tähendab, et lõputul hulgal ülekoormatud rekkasid pidurdab ja kiirendab fooride taga. Ja rekkad sõidavad ju ka peamiselt diisliga.
Frank jutustas veel, kuidas ta näo kaotas ja oma tunnis endast välja läks, nii et ta unustas täitsa ära, millest ta parajasti rääkis. Nimelt rögistas ja sülitas üks poiss otse klassiruumi põrandale. Mina olen näinud oma tüdrukuid taskurätti rögistamas, ja igal juhul katsun ma seda mitte märgata. Frank oli siis poisi püsti kamandanud ja käskinud tal vabandada või siis klassist lakuda. Kusjuures ei see poiss ega tudengid polnud aru saanud, mis värk on, millest selline probleem. Vikerkaar oli ka juhtumisi Franki tunnis ja oli hiljem Franki manitsenud, et miks ta sellest nii suure numbri tegi ja sundis poissi oma nägu kaotama. Nimelt ei tohi tudengeid teiste nähes naeruvääristada, see paneb neid oma nägu kaotama. Arutasime siis hiinlaste sülitamis- ja muid kombeid. Järeldasime lõpuks, et when in Rome, do as Romans do.
Frank töötab põhikohaga Shanghais ja pidi järgmisel hommikul sinna tagasi minema. Ta tõi Judy’le ka päris juustu, nimelt võib seda Shanghaist osta. Tellisin siis temalt ka juustu, kui ta järgmine kord siia tuleb.
posted by Katrin at
9:20 PM
