English speech contest
Esmaspäeva õhtul kutsus Vikerkaar minu, Glory ja Judy Keskkampusesse majandustudengite inglisekeelsete kõnede võistluse žüriisse. Meie ülesanne oli esitada tudengitele küsimusi ja hinnata nende esitust. Üritus algas kell seitse õhtul ja kestis kolm tundi. Enne seda jõudsime teha veel kiired nuudlid meie Kultuuri tänava lemmikkohas. Hm, Vikerkaar põlise henanlasnena luristas samuti nuudleid süües...
Keskkampuse ühe õppehoone saal oli kaunistatud punaste loosungite ja lilledega. Auväärsele žüriile oli eraldatud esimene toolirida. Peale meie olid žüriis veel Vikerkaar ja trobikond hiinlastest inglise keele õpetajaid, kõik noored naised, kes ise ei suutnud meiega suheldes korralikult inglisekeelseid lauseid moodustada... Kurb.
Sel õhtul esines 36 tudengit paariminutilise kõnega, mida me pidime siis kuulama ja igaühele ühe küsimuse esitama. Jagasime need tudengid siis omavahel ära ja nii pidi igaüks 12 küsimust välja mõtlema. See polnud kerge, sest kõnede teemasid oli ainult 2 – „Internet” ja „Setbacks in our life”. Kõned olid enamikus kõik võrdselt kehvad, ei mingit argumentatsiooni ega teema loogilist arendust, lisaks kõigele oli mõne tudengi hääldus nii kehva, et kui ma poleks teadnud, et see peaks inglise keel olema, poleks ma aru saanud, mis keeles räägitakse. Õnneks saime lugeda ka kõnede trükitud teksti, see aitas kõvasti aru saada, millest keegi räägib ja välja mõelda küsimusi. Vikerkaar manitses meid eelnevalt, et me ei esitaks liiga keerulisi küsimusi. Üritasime siis esitada väga lihtsaid ja selgeid küsimusi, hääldasime neid aeglaselt ja võimalikult selge diktsiooniga ette, aga ikkagi ei suutnud 90% tudengitest küsimustest esimese korraga aru saada, nii et pidime neid teist korda ütlema. Samuti ei vastanud 90% tudengitest meie küsimusele, vaid kandis ette nende arvates sobiliku lause või lõigu oma kõnest, mis oli neil pähe õpitud.
Sama lugu on mul ka Oral Englishi klassis, kui ma esitan küsimuse teksti põhjal, siis nad otsivad tekstist lause, mis enam-vähem sellele vastab ja loevad selle ette. Ma siis ütlen neile, et mõelge ise ja kasutage oma pead, vastus küsimusele on palju lihtsam kui õpikutekst, aga nad pole harjunud seda tegema. Kõik õiged vastused on ju ometi õpikutekstides kirjas, milleks kasutada oma pead ja mõelda ise? Masendav.
Võib-olla 5-6 tudengit 36-st olid väheke ärksamad, hea hääldusega ja leidlike vastustega meie küsimustele. Nemad said siis meilt ka kõrgemad hinded. Kohe toimus ka autasustamine, paljud tublimad said kingitusi ja kõige tublim tüdruk lisaks ka rahalise preemia. Lisaks õppejõududele oli kutsutud ka parteitegelane kohaliku maakonna haridusosakonnast, kes pidas sütitava, kuid lühikese kõne. Siis ütles Vikerkaar, et nüüd pean mina ka kohe kõne pidama, nö žürii poolt. Nujah, improviseerisin siis kähku ümmarguse jutu teemal, kui tore õhtu see oli ja kui huvitavad kõned ja kui hea inglise keele tase tudengitel on. Ja et muudkui õppigu aga edasi inglise keelt, sest selle oskus on väga vajalik.
Siis rivistati tublimad tudengid lavale, punastes kostüümides lilleneiud jagasid neile auhinnad kätte ja siis oli ühispildistamine koos austatud žürii liikmetega. Enne seda pidime ka meie, st välisõpetajad kätlema võitjaid ja õnnitlema neid. Glory tegi siinkohal tõelise faux pas – nimelt embas tudengeid ja tahtis neid prantslaslikult põsele suudelda. Hiinalsed põrkusid sellest kohkunult tagasi. Glory sai ise ka oma eksimusest aru ja naeris lava peal kõva häälega. :D
Loomulikult oli ka see maja ilma keskkütteta, nii et kõik, nii osalejad kui pealtvaatajad istusid saalis jopedega ja külmetasid. Üsna kreisi, aga fun üritus kokkuvõttes.
Inglise filoloogide võistlus tuleb jõulude ajal, kuid selleks ajaks on meil Judy ja Wesley’ga plaanis minna reisima – Henani provintsi põhjaossa Luoyangi linna, mille lähedal on ilusad mäed ja templid. Ja aastavahetuseks plaanisime minna Pekingisse, peabki minema varsti rongipileteid bronnima. Pääseme sellest jõulu-õudusest ja esinemisest jõulupeol, Vikerkaar oli veidi häiritud sellest, aga aafrika tüdrukud jäävad siia, nad on muideks ka usklikud, nii et jõulud on just nende jaoks, aja samuti hindud, kes nagunii kuskile ei lähe, aga samas nemad ei hooli ka jõuludest...
Õhtul kell 10 kõmpisime mitu kilomeetrit Keskkampusest suurema ristmikuni, kus saime takso püüda. Öö oli selge ja taevas oli suur kollane noorkuu, mis oli selili, mitte püsti nagu põhjapoolsetel laisukraadidel.
Keskkampuse ühe õppehoone saal oli kaunistatud punaste loosungite ja lilledega. Auväärsele žüriile oli eraldatud esimene toolirida. Peale meie olid žüriis veel Vikerkaar ja trobikond hiinlastest inglise keele õpetajaid, kõik noored naised, kes ise ei suutnud meiega suheldes korralikult inglisekeelseid lauseid moodustada... Kurb.
Sel õhtul esines 36 tudengit paariminutilise kõnega, mida me pidime siis kuulama ja igaühele ühe küsimuse esitama. Jagasime need tudengid siis omavahel ära ja nii pidi igaüks 12 küsimust välja mõtlema. See polnud kerge, sest kõnede teemasid oli ainult 2 – „Internet” ja „Setbacks in our life”. Kõned olid enamikus kõik võrdselt kehvad, ei mingit argumentatsiooni ega teema loogilist arendust, lisaks kõigele oli mõne tudengi hääldus nii kehva, et kui ma poleks teadnud, et see peaks inglise keel olema, poleks ma aru saanud, mis keeles räägitakse. Õnneks saime lugeda ka kõnede trükitud teksti, see aitas kõvasti aru saada, millest keegi räägib ja välja mõelda küsimusi. Vikerkaar manitses meid eelnevalt, et me ei esitaks liiga keerulisi küsimusi. Üritasime siis esitada väga lihtsaid ja selgeid küsimusi, hääldasime neid aeglaselt ja võimalikult selge diktsiooniga ette, aga ikkagi ei suutnud 90% tudengitest küsimustest esimese korraga aru saada, nii et pidime neid teist korda ütlema. Samuti ei vastanud 90% tudengitest meie küsimusele, vaid kandis ette nende arvates sobiliku lause või lõigu oma kõnest, mis oli neil pähe õpitud.
Sama lugu on mul ka Oral Englishi klassis, kui ma esitan küsimuse teksti põhjal, siis nad otsivad tekstist lause, mis enam-vähem sellele vastab ja loevad selle ette. Ma siis ütlen neile, et mõelge ise ja kasutage oma pead, vastus küsimusele on palju lihtsam kui õpikutekst, aga nad pole harjunud seda tegema. Kõik õiged vastused on ju ometi õpikutekstides kirjas, milleks kasutada oma pead ja mõelda ise? Masendav.
Võib-olla 5-6 tudengit 36-st olid väheke ärksamad, hea hääldusega ja leidlike vastustega meie küsimustele. Nemad said siis meilt ka kõrgemad hinded. Kohe toimus ka autasustamine, paljud tublimad said kingitusi ja kõige tublim tüdruk lisaks ka rahalise preemia. Lisaks õppejõududele oli kutsutud ka parteitegelane kohaliku maakonna haridusosakonnast, kes pidas sütitava, kuid lühikese kõne. Siis ütles Vikerkaar, et nüüd pean mina ka kohe kõne pidama, nö žürii poolt. Nujah, improviseerisin siis kähku ümmarguse jutu teemal, kui tore õhtu see oli ja kui huvitavad kõned ja kui hea inglise keele tase tudengitel on. Ja et muudkui õppigu aga edasi inglise keelt, sest selle oskus on väga vajalik.
Siis rivistati tublimad tudengid lavale, punastes kostüümides lilleneiud jagasid neile auhinnad kätte ja siis oli ühispildistamine koos austatud žürii liikmetega. Enne seda pidime ka meie, st välisõpetajad kätlema võitjaid ja õnnitlema neid. Glory tegi siinkohal tõelise faux pas – nimelt embas tudengeid ja tahtis neid prantslaslikult põsele suudelda. Hiinalsed põrkusid sellest kohkunult tagasi. Glory sai ise ka oma eksimusest aru ja naeris lava peal kõva häälega. :D
Loomulikult oli ka see maja ilma keskkütteta, nii et kõik, nii osalejad kui pealtvaatajad istusid saalis jopedega ja külmetasid. Üsna kreisi, aga fun üritus kokkuvõttes.
Inglise filoloogide võistlus tuleb jõulude ajal, kuid selleks ajaks on meil Judy ja Wesley’ga plaanis minna reisima – Henani provintsi põhjaossa Luoyangi linna, mille lähedal on ilusad mäed ja templid. Ja aastavahetuseks plaanisime minna Pekingisse, peabki minema varsti rongipileteid bronnima. Pääseme sellest jõulu-õudusest ja esinemisest jõulupeol, Vikerkaar oli veidi häiritud sellest, aga aafrika tüdrukud jäävad siia, nad on muideks ka usklikud, nii et jõulud on just nende jaoks, aja samuti hindud, kes nagunii kuskile ei lähe, aga samas nemad ei hooli ka jõuludest...
Õhtul kell 10 kõmpisime mitu kilomeetrit Keskkampusest suurema ristmikuni, kus saime takso püüda. Öö oli selge ja taevas oli suur kollane noorkuu, mis oli selili, mitte püsti nagu põhjapoolsetel laisukraadidel.
posted by Katrin at
11:12 AM
