Judy kimbatus

Ühel õhtul, juba suht hilisel ajal, helistas mulle Judy. Tema juures oli üks vana hiina naine, kes elab temaga samas trepikojas, kaasas suur korv köögiviljadega ja inglisekeelne kiri, milles küsiti, kas Judy ei võtaks selle naise lapselast endale eraõpilaseks. Naine ei osanud ise muidugi inglise keelt, hiljem selgus, et ta oli ka kirjaoskamatu, sest kui Judy üritas temaga vestmiku abil suhelda, ei osanud see vana naine midagi sellest kribukrabust (ei hiina kirjamärkidest ega pinyinist) arvata. Siis helistas Judy mulle, ilmselgelt ülehinnates minu hiina keele oskust, et äkki ma saan temale selgeks teha, et Judy ei saa ega taha tema lapselapsele inglise keelt õpetada. Tegelikult seisab see keeld meil ka töölepingus kirjas. Kahjuks ei rääkinud see vana naine aga selget putonghuad, vaid ikka kohaliku henani murrakut, ja ma ei saanud tema jutust suurt midagi aru. Ütlesin Judyle, et helistagu mõnele oma tudengile, et see siis vana naisega räägiks. Lõpuks ta nii tegigi ja vana hiina naine pidi kurvalt lahkuma. Ta näis ka üsna vaene olevat, küllap plaanisid nad Judyle toiduga maksta.