Tsivilisatsioonide kokkupõrge

Eespool mainisin, et siin on käimas suur inglisekeelsete kõnede võistlus. Osalevad nii inglise filoloogid, kellele see on kohustuslik, ja teiste osakondade tudengid, keda kõiki osa võtma ei sunnita. Kuna tudengeid on siin palju, siis kestab see trall mitu kuud. Tudengid ja hiinlastest õpetajad võtavad seda võistlust täie tõsidusega, ja välismaa õpetajatelt eeldab see mitmeid tunde tasustamata lisatööd.

Jing helistas mulle ükspäev ja teatas hädise häälega, et tal on suur probleem ja mina aga aidaku teda. Ütlesin talle, et tulgu siis siia ja vaatame, mis me teha saame. Nimelt seisnes tema mure selles, et tema hiinlasest inglise keele õpetaja oli tema kõne kohta öelnud, et ta hääldab mitmeid sõnu valesti ja žürii ei saa sellepärast tema kõnest aru. Ta tahtis, et ma siis aitaksin tema hääldust lihvida. Tema kõne teema oli Setbacks in our life. Olin tema Chinglishis teksti juba mitu nädalat tagasi enam-vähem inglisekeelseks ümber kirjutanud, sest kuna ta oli usinalt oma vigadest kubisevat hiina-inglise sõnaraamatut kasutanud, leidus seal palju vales kontekstis sõnu ja terveid lauseid, mille mõttest ma aru ei saanud. Nüüd kraamis ta oma kõne teksti välja ja see oli ikka see vana tekst. Ütlesin, et kus see uus tekst on, ma ju kirjutasin sulle uue. Tema ütles selle peale, et tema hiinlasest inglise keele õpetaja oli seda uut teksti lugenud ja öelnud, et hiinlastest õpetajad, kes žüriis istuvad, ei saa sellest aru! Muidugi, sest see oli inglisekeelne tekst, mitte chinglishi-keelne! Ja et õpetaja oli tema kõnesoperdist lugenud ja öelnud, et seal pole mingeid vigu! Aga küll ma siis vihastsin! Jingi tekst kubises grammatikavigadest, peaaegu kõiki grammatilisi aegu (tenses) oli ta valesti kasutanud! Ma ütlesin Jingile, et tema õpetaja ilmselt ei oskagi inglise keelt, vaid õpetab neile Chinglishit, kuid selle keelega pole mujal maailmas midagi peale hakata. Jingi hääldusel pole suurt häda midagi, ta hääldus ja muidu keeleoskus on paremgi kui mõnel mu filoloogil. Ütlesin talle, selle asemel, et hoolitseda, et kuulajad sinu mõtetest aru saaksid, norib see õpetaja su häälduse kallal. Hea hääldusega ajuvabaduse ettelugemine on mõttetu tegevus, kui su ideedest ja neid väljendavatest lausetest aru ei saada. Oi, ma oleks tahtnud kohe selle õpetajaga „südamlikult” vestelda!

Ja siinkohal tekkiski tsivilisatsioonide kokkupõrge. Jing keeldus uskumast, et tema õpetaja võib eksida. Ma küsisin siis temalt, mis ta arvab, miks ülikoolid tahavad endale välismaalastest õpetajaid? Ikka sellepärast, et nad ei ole kindlad omaenda hiinlastest õpetajate keeleoskuses. Kui inglise keele osakonna juhataja kirjutab „English speech contest’i” asemel „English speaking competition”, siis on ilmselge, et neil on välismaalastest inglise keele õpetajaid vaja! Küsisin Jingilt, mis ta arvab, kes oskab inglise keelt paremini, mina või tema õpetaja, ta vastas, et vist ikka mina. Miks sa siis mind ei usu, küsisin temalt, et minu parandused on õiged? Aga minu õpetaja ütles, et tekstis pole vigu, vastas ta. See oli see kultuurierinevuste teema jälle, mille suhtes ma midagi ette võtta ei saa, tuleb jõuetult alla anda. Pime usk õpetaja öeldu õigsusesse teeb õpetajate töö Hiinas muidugi lihtsaks, kuid kogu õpetamise ja selle tulemused ebaefektiivseks. Teine teema on pime usk kirjapandud sõnasse. Kui ikka raamatus on miskit kirjas, nt õpikus või sõnaraamatus, siis nii see ka on, ja kui keegi inimene väidab, et see nii ei ole, siis eksib inimene, mitte raamat. Manitsen kogu aeg oma tudengeid, et nad ei kasutaks liiga palju oma hiinas trükitud hiina-inglise sõnaraamatuid, sest seal on palju vigu ja tihtipeale kasutavad nad ülikeerulisi või vananenud sõnu täiesti sobimatus kontekstis. Hiinas trükitud inglise keele õpikud kubisevad vigadest, tudengid ajavad tuhandete kaupa kasutuid sõnu ja fraase endale pähe, mida nad hiljem reaalses suhtlussituatsioonis ei oska kasutada või kasutavad valesti.
Näiteks kasutas Jing oma kõnes sõna „astringent” puuvilja kohta. Ütlesin, et puuvilja kohta ei ole kõige mõttekam seda kasutada, parem öelgu „bitter” või „sour”. Seda enam, et 95% kuulajatest ei tea nagunii selle sõna tähendust. Hiinlasest õpetaja jättis selle sõna sisse.
Teine näide on sõna „internet”, mida kõik hiinlased hääldavad „intö´nait” rõhuga viimasel silbil, selle asemel et öelda „´intönet” rõhuga esimesel silbil. Ja nii hääldavad seda sõna ka siinsed hiinlastest inglise keele õpetajad! Ja neid näiteid võib veel tuua kümneid.

Nojah, nii esinebki Jing järgmisel teisipäeval oma Chinglishi kõnega, millest hiinlastest inglise keele õpetajad saavad aru, kuid välismaalastest õpetajad mitte.