Vikerkaare sekeldused
Teispäeva õhtul oli meil hiina keele tund Jingiga. Judy, kui kõige tarmukam ja auväärsem (vanuse poolest) native speaker on valitud inglisekeelsete kõnede võistluse žürii esinaiseks ja käib pidevalt inglise keele osakonna koosolekutel, kus siis arutatakse võistluse korralduslikke küsimusi. Vikerkaar oli palunud Judy’l teisipäeva õhtul pärast hiina keele tundi juhendada ühe teise osakonna tudengeid, kuigi Judy oli eelnevalt oma tundengitega väikese juhendamise kokku leppinud. Vikerkaar tahtis selle teise osakonna juhatajaga hästi läbi saada, sest tema International Business osakond laenab sellelt teiselt osakonnalt pidevalt õppejõude. Nii pidi siis ka Judy ülemuste sõna kuulama ja oma tudengitega kohtumise ära jätma. Päeva peale selgus aga, et selle teise osakonna juhataja pidi hoopis ära sõitma ja nende tudengite juhendamine pidi seega mõne teise päeva peale edasi lükkuma. Õhtul oli see teise osakonna juhataja ikkagi otsustanud mitte sõita ja ootas Judyt oma tudengitele appi. Judy, kes oli alguses oma tudengitele ära öelnud, siis uueski kohtumise kokku leppinud, ei tahtnud teist korda oma tudengitele pettumust valmistada ja keeldus selle teise osakonna juhataja tujude järgi käitumast. Nii oli siis Vikerkaar hädas, sest ta pidi kiiresti leidma kellegi teise välisõppejõududest, kes läheks sinna neid teisi tudengeid juhendama. Vikerkaare isiklikus pingereas olin vist mina Judy järel teisel kohal, nii ta helistas meie hiina keele tunni ajal Jingile ja käskis tal üsna kategooriliselt mind nõusse rääkida.
Mina olin häiritud sellest, et jällegi toimub mingi sahmerdamine ja organiseerimatus, asjadest teatatakse viis minutit ette ja eeldatakse iseenesestmõistetavalt, et kõik toimibki sellisel moel. Pealegi leidsin, et Vikerkaarest oli äärmiselt manipuleeriv lükata kogu vastutus Jingi õlule. Arutasime seda teemat kogu ülejänud hiina keele tunni aja, Jing oli nutma puhkemas, sest sai aru, et mitte keegi välisõppejõududest sellist käitumist heaks ei kiida ja mina sinna minna ei kavatse. Mul oli kõht tühi, tahtsin minna välja õhtust sööma ja siis poodi söögikraami ostma, sest ka kodus polnud mul ka midagi süüa. Jing oli aga saanud Vikerkaarelt karmi käsu ilma minuta Keskkampusesse mitte ilmuda, nii oligi ta hädas, sest siin toimisid jällegi kultuurilised erinevused. Hiinas on loomulik, et kõik tegutsevad ülemuste tujude järgi, ei vaidlusta ülemuste otsuseid ega esita küsimusi, vaid täidavad käsku. Nii oli ka meie keeldumine Jingile kultuuriliselt arusaamatu. Üritasime talle selgeks teha, et minu nõussesaamine ei ole tema probleem, aga ta oli ikkagi õnnetu, sest ei suutnud oma õpetaja käsku täita.
Kui hiina keele tund lõppes ning Judy, Wesley ja Jing bussi peale minema hakkasid, helistas Vikerkaar jälle Jingile, pange tähele, mitte mulle, ja küsis, kas ma tulen siis või ei. Jing vastas kurvalt, et tule ja keegi teine välisõppejõududest ka ei kavatse tulla. Siis käskis Vikerkaar Jingil telefon minu kätte anda. Kui ta oli oma murest mulle rääkinud, ütlesin Vikerkaarele, et ma olen häiritud tema sellisest suhtumisest ja organiseerimatusest, tunnen, et mind kasutatakse ära ja et mul olid õhtuks hoopis teised plaanid. Vikerkaar siis vabandas ette ja taha ja ütles, et ma pean teda hädast välja aitama, sest ohus on tema ja selle teise osakonna suhted. Ütlesin, et see pole jälle sugugi minu probleem. Vahepeal pani bussijuht koolibussile hääled sisse ja Jing sikutas mu bussi peale. Ütlesin Vikerkaarele, et ta paneb mu väga ebamugavasse olukorda, sest teab, et mul on raske talle „ei” öelda ja teda ja Jingi alt vedada, sest ma „sort of respect you”, ja ta teab seda ja seab mu sellega sundseisu. Ja et ma pole kujunenud olukorraga üldse rahul, aga olen ikkagi tulemas, sest isutn juba sõitvas bussis.
Kohale jõudes oli Vikerkaar meil bussi vastas ja kukkus jälle vabandama ja selgitas nende osakondade vahelisi keerulisi suhteid ja et kogu jama süüdlane on see teise osakonna juht, kes ei suutnud otsustada, kas ta siis sõidab ära või mitte ja kas tudengite juhendamise üritus toimub täna või mõnel teisel päeval. Et temagi oli juba plaaninud koju minna, nüüd peab aga veel siin teise osakonna tudengitega aega veetma.
Kogu segaduse põhjustaja ja kurja juur oli siis 50-tes aastates õhetavate põskedega onkel, Mr Zhang, kes lehkas hiina viina järele ja kammis oma üksikuid musti hõredaid juuksesalku Olav Ehala kombel põiki üle oma läikiva kiilaspea. Ta oli väga õnnelik, et lõpuks ikka üks välismaa õpetaja sai aega tema tudengeid juhendama tulla, koogutas ette ja taha, pakkus teed ja kommi. Ise ta muidugi sõnakestki inglise keelt ei osanud, seega pidi Vikerkaar talle ja tudengitele minu juttu tõlkima. Andsime siis Vikerkaarega kahasse tudengitele nõu, kuidas laval käituda, kuidas küsimustele vastata, milline peaks olema kehakeel ja kontroll hääle üle. Kell kaheksa oli juhendamine läbi ja Mr Zhang, kes oli aru saanud, millise segaduse ta oli põhjustanud, kutsus meid kõiki, st mind, Vikerkaart ja Jingi välja õhtust sööma. Läskime siis kesklinna ühte restorani ja sõime head-paremat, nii et magu ähvardas käriseda. Zhang tahtis ka viina juua, kuid ma keeldusin, sest järgmisel hommikul oli mul kl 8 vaja õpetada. Pealegi ei tahtnud ma selle tolgusega põhimõtteliselt koos juua. Pinge oli selleks ajaks langenud, Vikerkaar tutvustas talle Jingi kui oma tublimat õpilast ja Jing kummardas selle peale, vaatas maha ja punastas. Pärast restoranist taksoga tagasi sõites istusime meie Jingiga tagapingil ja Jing hoidis mul kogu sõidu aja kõvasti käest kinni, nagu kartes, et ma võin veel kuskile kaduda. Taksos teenis Vikerkaar minu silmis plusspunkte, sest vabandas Jingi ees, et oli teda ebamugavasse olukorda pannud ja oma probleemi tema õlule lükanud. See teguviis oli ülimalt ebahiinalik, olin sellest meeldivalt üllatunud. Jing oli ka segaduses, vaatas jälle maha, punastas ja ütles „Õpetaja, mis te nüüd!” või midagi sarnast.
Õhtul ei saanud ma kuidagi magama jääda, sest kõht oli liiga täis, sest see Zhang kogu aeg tõstis mulle ja teistele sööki juurde ja utsitas takka, et me ikka sööksime. Eriti pidin mina kõvasti sööma, sest olen nii pikk. Ütlesin, et küllap mu magu on ikka enam-vähem sama suur kui neil, või kui, siis ainult veidike nende omast suurem. :D
Tegelikult olid selle õhtu ebameeldivused suuresti põhjustatud kultuurierinevustest ja erinevatest ootustest teiste käitumisele. Aga lõpp hea, kõik hea.
Vikerkaar rääkis veel, et sõidab jaanuari alguses kaheks kuuks Walesi Swansea Ülikooli sealse õppetöö korralduse ja tudengite manageerimisega tutvuma, mis tähendab, et ta ei saa jälle oma mehega koos koolivaheaega ja hiina uut aastat vastu võtta. Aga muidugi oli ta elevil, et saab jälle ja veel nii pikaks ajaks välismaale minna.
Mina olin häiritud sellest, et jällegi toimub mingi sahmerdamine ja organiseerimatus, asjadest teatatakse viis minutit ette ja eeldatakse iseenesestmõistetavalt, et kõik toimibki sellisel moel. Pealegi leidsin, et Vikerkaarest oli äärmiselt manipuleeriv lükata kogu vastutus Jingi õlule. Arutasime seda teemat kogu ülejänud hiina keele tunni aja, Jing oli nutma puhkemas, sest sai aru, et mitte keegi välisõppejõududest sellist käitumist heaks ei kiida ja mina sinna minna ei kavatse. Mul oli kõht tühi, tahtsin minna välja õhtust sööma ja siis poodi söögikraami ostma, sest ka kodus polnud mul ka midagi süüa. Jing oli aga saanud Vikerkaarelt karmi käsu ilma minuta Keskkampusesse mitte ilmuda, nii oligi ta hädas, sest siin toimisid jällegi kultuurilised erinevused. Hiinas on loomulik, et kõik tegutsevad ülemuste tujude järgi, ei vaidlusta ülemuste otsuseid ega esita küsimusi, vaid täidavad käsku. Nii oli ka meie keeldumine Jingile kultuuriliselt arusaamatu. Üritasime talle selgeks teha, et minu nõussesaamine ei ole tema probleem, aga ta oli ikkagi õnnetu, sest ei suutnud oma õpetaja käsku täita.
Kui hiina keele tund lõppes ning Judy, Wesley ja Jing bussi peale minema hakkasid, helistas Vikerkaar jälle Jingile, pange tähele, mitte mulle, ja küsis, kas ma tulen siis või ei. Jing vastas kurvalt, et tule ja keegi teine välisõppejõududest ka ei kavatse tulla. Siis käskis Vikerkaar Jingil telefon minu kätte anda. Kui ta oli oma murest mulle rääkinud, ütlesin Vikerkaarele, et ma olen häiritud tema sellisest suhtumisest ja organiseerimatusest, tunnen, et mind kasutatakse ära ja et mul olid õhtuks hoopis teised plaanid. Vikerkaar siis vabandas ette ja taha ja ütles, et ma pean teda hädast välja aitama, sest ohus on tema ja selle teise osakonna suhted. Ütlesin, et see pole jälle sugugi minu probleem. Vahepeal pani bussijuht koolibussile hääled sisse ja Jing sikutas mu bussi peale. Ütlesin Vikerkaarele, et ta paneb mu väga ebamugavasse olukorda, sest teab, et mul on raske talle „ei” öelda ja teda ja Jingi alt vedada, sest ma „sort of respect you”, ja ta teab seda ja seab mu sellega sundseisu. Ja et ma pole kujunenud olukorraga üldse rahul, aga olen ikkagi tulemas, sest isutn juba sõitvas bussis.
Kohale jõudes oli Vikerkaar meil bussi vastas ja kukkus jälle vabandama ja selgitas nende osakondade vahelisi keerulisi suhteid ja et kogu jama süüdlane on see teise osakonna juht, kes ei suutnud otsustada, kas ta siis sõidab ära või mitte ja kas tudengite juhendamise üritus toimub täna või mõnel teisel päeval. Et temagi oli juba plaaninud koju minna, nüüd peab aga veel siin teise osakonna tudengitega aega veetma.
Kogu segaduse põhjustaja ja kurja juur oli siis 50-tes aastates õhetavate põskedega onkel, Mr Zhang, kes lehkas hiina viina järele ja kammis oma üksikuid musti hõredaid juuksesalku Olav Ehala kombel põiki üle oma läikiva kiilaspea. Ta oli väga õnnelik, et lõpuks ikka üks välismaa õpetaja sai aega tema tudengeid juhendama tulla, koogutas ette ja taha, pakkus teed ja kommi. Ise ta muidugi sõnakestki inglise keelt ei osanud, seega pidi Vikerkaar talle ja tudengitele minu juttu tõlkima. Andsime siis Vikerkaarega kahasse tudengitele nõu, kuidas laval käituda, kuidas küsimustele vastata, milline peaks olema kehakeel ja kontroll hääle üle. Kell kaheksa oli juhendamine läbi ja Mr Zhang, kes oli aru saanud, millise segaduse ta oli põhjustanud, kutsus meid kõiki, st mind, Vikerkaart ja Jingi välja õhtust sööma. Läskime siis kesklinna ühte restorani ja sõime head-paremat, nii et magu ähvardas käriseda. Zhang tahtis ka viina juua, kuid ma keeldusin, sest järgmisel hommikul oli mul kl 8 vaja õpetada. Pealegi ei tahtnud ma selle tolgusega põhimõtteliselt koos juua. Pinge oli selleks ajaks langenud, Vikerkaar tutvustas talle Jingi kui oma tublimat õpilast ja Jing kummardas selle peale, vaatas maha ja punastas. Pärast restoranist taksoga tagasi sõites istusime meie Jingiga tagapingil ja Jing hoidis mul kogu sõidu aja kõvasti käest kinni, nagu kartes, et ma võin veel kuskile kaduda. Taksos teenis Vikerkaar minu silmis plusspunkte, sest vabandas Jingi ees, et oli teda ebamugavasse olukorda pannud ja oma probleemi tema õlule lükanud. See teguviis oli ülimalt ebahiinalik, olin sellest meeldivalt üllatunud. Jing oli ka segaduses, vaatas jälle maha, punastas ja ütles „Õpetaja, mis te nüüd!” või midagi sarnast.
Õhtul ei saanud ma kuidagi magama jääda, sest kõht oli liiga täis, sest see Zhang kogu aeg tõstis mulle ja teistele sööki juurde ja utsitas takka, et me ikka sööksime. Eriti pidin mina kõvasti sööma, sest olen nii pikk. Ütlesin, et küllap mu magu on ikka enam-vähem sama suur kui neil, või kui, siis ainult veidike nende omast suurem. :D
Tegelikult olid selle õhtu ebameeldivused suuresti põhjustatud kultuurierinevustest ja erinevatest ootustest teiste käitumisele. Aga lõpp hea, kõik hea.
Vikerkaar rääkis veel, et sõidab jaanuari alguses kaheks kuuks Walesi Swansea Ülikooli sealse õppetöö korralduse ja tudengite manageerimisega tutvuma, mis tähendab, et ta ei saa jälle oma mehega koos koolivaheaega ja hiina uut aastat vastu võtta. Aga muidugi oli ta elevil, et saab jälle ja veel nii pikaks ajaks välismaale minna.
posted by Katrin at
10:40 PM
