Esseede hinded ja kultuurišokk... seekord tudengite jaoks
Otsustasin lõpuks, et arutan esseede teemat avalikult ja tekitan klassis avaliku diskussiooni võõraste ideede plagieerimise teemal. Igas grupis oli vähemalt pooled tööd (mõnes grupis üle poole) kopitud kuskilt artiklist. Eriti keskkonnakaitse teema, sotsiaalsed probleemid Hiinas, miks muusika on oluline, jne. Nendel teemadel võib kergesti leida ajakirjadest või internetist lahedaid inglisekeelseid artikleid, mida siis ümber kirjutada ja mulle oma enda ideede pähe esitada. Olin vihane ja lõbustatud ühekorraga, kui mõni, kes ei suuda suuliselt ühtegi korrektset lauset moodustada, ja esseede ainsates enda kirjutatud lausetes teeb 10 viga, ühtäkki moodustab ladusaid keeruka sõnastuse ja täppisterminoloogiaga inglisekeelseid lauseid, arvates, et ma ei saa millestki aru. Mis nende peakolus küll liikus, kui seal üldse miskit liikus, kui nad lootsid mind sellega ära petta? Igatahes on kolmanda kusruse tudengi selline teguviis märk sellest, et selline asi on varem hiina õpetajatega läbi läinud. Mis omakorda näitab selle õppeasutuse kvaliteeti ja taset.
Pidasin siis neile väikese epistli teemal, kui pettunud ma neis olen ja et lääne ülikoolides poleks selline teguviis iialgi aktsepteeritav. Ütlesin, et mõelgu selle peale, et nad võtsid endalt hea võimaluse midagi juurde õppida, et õppimine ei seisne ainult raamatutest info kogumises (hiinlaste tüüpiline arusaam), vaid ka praktilistes harjutustes ja ise millegi läbi tegemises.
Rääkisin neile, et lääne õpetajana hindan ma iga õpilase iseseisvat mõtlemist ja originaalseid ideid ja teksti, mitte kellegi teise ideede kopimist ja enda omade pähe esitamist.
See oligi kõige suurem kultuurikonflikt. Nad on treenitud tsiteerima autoriteete, omaks võtma nende ideid ja loomulikult algallikale mitte viitama. Hiina õpetajad ei julgusta neid oma arvamust arendama, pigem vastupidi, tahavad mugavat õpikuiteksti taastootmist või siis vanade kipspeadest autoriteetide tsiteerimist.
Igatahes panin originaaltekstile, isegi kui see oli naiivne, kõrgemaid hindeid, kui nö esseele, mis koosnes vähemalt poole ulatuses mingi muu teksti kopi-peistist ja mõnest kokkuvõtvast originaallausest.
See oli tudengitele muidugi šokk. Nad olid kohe mures, et kas nad kukkusid läbi siis sellel eksamil. Ütlesin, et mina ei saa hinnata kellegi teise artiklit, ja panin hindeid ainult nendele töödele, kus võis leida ka tudengi enda ideid. Nemad siis kostsid, et nad ei saa muidu ülikooli lõpetada, kui nad selle eksami on läbi kukkunud. Ütlesin, et see ei ole kindlasti mitte nii ja otsus, kas nad on läbi kukkunud või eksami sooritanud, on tegelikult inglise keele osakonna teha.
Siis mõni pakkus, et kas nad ei võiks uuesti essee kirjutada. Ma kostsin selle peale, et miks peaksin mina oma aega ekstra kulutama, kui nemad ei viitsinud kohe esimesel korral kasutada võimalust eksamit edukalt sooritada? Lisasin, et mina ei kavatse mingit lisaeksamit nendega teha. See ei ole minu probleem, vaid nende probleem. Olin üsna jäik ja ilmselt üllatasin neid sellega.
Mõni ärksam ka üritas vaielda, et see tekst on ikka tõepoolest nende endi kirjutatud. Lugesin siis nende jutte üle ja halastasin kahele tudengile. Ühe tekst oli väga (kahtlaselt) ladus, kuigi ta ise ei suuda ladusalt rääkida, samas tema teksti sisu võis olla autentne. Teise puhul oli tegemist jällegi täiesti ebaoriginaalse tekstiga, seda lugedes tundus, et see on selline ümmargune jutt, kirjutatud nt hiina õpetajale meeldimiseks, ja tegelikult see ei väljenda tudengi enda mõtteid. Ma olen sarnast juttu lugenud mitmel korral. Tudeng tunnistas, et kasutas siin teiste õpetajate mõtteid, kuid kirjutas selle teksti kokku ikka ise. Panin siis neile hinded, mis jäid ülespoole eksamil läbisaamise piiri.
Ka selline avalik arutelu petmise teemadel oli neile kindlasti ebamugav ja tõeline kultuurišokk. Hea, et need viilijad vähemalt häbenesid ja võtsid ideede varguse ja kopimise omaks. Küllpa nad kaotasid oma näo, aga see ei lähe mulle korda. Loodan, et vähesed intelligentsemad tudengid õppisid midagigi sellest olukorrast.
Homme saadan Vikerkaarele e-mailiga eksamite tulemused, pean sinna selgitava kommentaari juurde kirjutama, sest kukutasin eile ka pooled oma nõrgema grupi Oral Englishi tudengid läbi. Tugevamast 70-pealisest grupist kukkus läbi ainult üks tudeng.
Eks siis ülikool parandab hinded ära ja kõik tudengid, eriti need, kes raske raha eest õpivad, lohistatakse edasi järgmisesse semestrisse.
Vahepeal käisin tegemas suulise eksami viimast juppi oma tugevama grupi omadega. Kui ikka õpilane miskit oskab, siis läheb ka õpetaja tuju heaks. Üks poiss, kes õpib siin vanemate soovil majandust, tunnistas mulle, et tegelikult tahaks ta õppida filmirežissööriks, aga ta vanemad on selle vastu ja neil pole ka nii palju raha. Ta ütles, et talle tundub, et tal pole tulevikku, sest Hiinas on nii palju inimesi ja konkurents on nii suur ja tema pole teistest parem. Et raske oleks tal erialast tööd teha. See poiss oli pärit Sise-Mongooliast, ühest väikesest linnast, ja tema inglise keel oli imeline, eriti võrreldes teiste keskmise tasemega. Uurisin, kust tema ladus inglise keel pärineb, ta vastas, et tal lihtsalt on huvi keelte vastu ja ta kuulab palju inglisekeelset muusikat ja vaatab filme, et võib-olla siis sellest. Ilmselt lihtsalt andekas poiss. Kohe nigut päiksekiir hallis masendavas (õpetamise) argipäevas.
Hiina õppimiskultuuris ei olda orienteeritud mitte protsessile, vaid eksamitulemusele. See, kas tudeng ka midagi õpib ja uusi teadmisi-oskusi omandab, st neid hiljem kasutada oskab, pole üldse oluline, eksamitulemus on ainus asi, mis huvitab nii nende vanemaid ja õpetajaid ning ka määrab nende edasise elukäigu.
Panin eksamitulemused tabelisse ja saatsin Vikerkaarele. Juurde kirjutasin e-maili teemal, et kuna inglise keele osakond ei võtnud vaevaks välisõpetajatega eksamitest ja hindamiskriteeriumidest rääkida ja üldse on infovahetus välisõpetajate ja ülikooli vahel vaevaline, siis võib-olla sellest on tekkinud ka selline kultuuride konfrontatsioon. Ja et inglise keele osakond otsustagu ise, kuidas asjasse (st eksamitulemustesse) suhtub. Pakkisin asjad ja kulgesin õhtuse Pekingi rongi peale. Minu jaoks on koolivaheaeg alanud ja ees on seitse vaba nädalat! Juhhuuu! :D
Pidasin siis neile väikese epistli teemal, kui pettunud ma neis olen ja et lääne ülikoolides poleks selline teguviis iialgi aktsepteeritav. Ütlesin, et mõelgu selle peale, et nad võtsid endalt hea võimaluse midagi juurde õppida, et õppimine ei seisne ainult raamatutest info kogumises (hiinlaste tüüpiline arusaam), vaid ka praktilistes harjutustes ja ise millegi läbi tegemises.
Rääkisin neile, et lääne õpetajana hindan ma iga õpilase iseseisvat mõtlemist ja originaalseid ideid ja teksti, mitte kellegi teise ideede kopimist ja enda omade pähe esitamist.
See oligi kõige suurem kultuurikonflikt. Nad on treenitud tsiteerima autoriteete, omaks võtma nende ideid ja loomulikult algallikale mitte viitama. Hiina õpetajad ei julgusta neid oma arvamust arendama, pigem vastupidi, tahavad mugavat õpikuiteksti taastootmist või siis vanade kipspeadest autoriteetide tsiteerimist.
Igatahes panin originaaltekstile, isegi kui see oli naiivne, kõrgemaid hindeid, kui nö esseele, mis koosnes vähemalt poole ulatuses mingi muu teksti kopi-peistist ja mõnest kokkuvõtvast originaallausest.
See oli tudengitele muidugi šokk. Nad olid kohe mures, et kas nad kukkusid läbi siis sellel eksamil. Ütlesin, et mina ei saa hinnata kellegi teise artiklit, ja panin hindeid ainult nendele töödele, kus võis leida ka tudengi enda ideid. Nemad siis kostsid, et nad ei saa muidu ülikooli lõpetada, kui nad selle eksami on läbi kukkunud. Ütlesin, et see ei ole kindlasti mitte nii ja otsus, kas nad on läbi kukkunud või eksami sooritanud, on tegelikult inglise keele osakonna teha.
Siis mõni pakkus, et kas nad ei võiks uuesti essee kirjutada. Ma kostsin selle peale, et miks peaksin mina oma aega ekstra kulutama, kui nemad ei viitsinud kohe esimesel korral kasutada võimalust eksamit edukalt sooritada? Lisasin, et mina ei kavatse mingit lisaeksamit nendega teha. See ei ole minu probleem, vaid nende probleem. Olin üsna jäik ja ilmselt üllatasin neid sellega.
Mõni ärksam ka üritas vaielda, et see tekst on ikka tõepoolest nende endi kirjutatud. Lugesin siis nende jutte üle ja halastasin kahele tudengile. Ühe tekst oli väga (kahtlaselt) ladus, kuigi ta ise ei suuda ladusalt rääkida, samas tema teksti sisu võis olla autentne. Teise puhul oli tegemist jällegi täiesti ebaoriginaalse tekstiga, seda lugedes tundus, et see on selline ümmargune jutt, kirjutatud nt hiina õpetajale meeldimiseks, ja tegelikult see ei väljenda tudengi enda mõtteid. Ma olen sarnast juttu lugenud mitmel korral. Tudeng tunnistas, et kasutas siin teiste õpetajate mõtteid, kuid kirjutas selle teksti kokku ikka ise. Panin siis neile hinded, mis jäid ülespoole eksamil läbisaamise piiri.
Ka selline avalik arutelu petmise teemadel oli neile kindlasti ebamugav ja tõeline kultuurišokk. Hea, et need viilijad vähemalt häbenesid ja võtsid ideede varguse ja kopimise omaks. Küllpa nad kaotasid oma näo, aga see ei lähe mulle korda. Loodan, et vähesed intelligentsemad tudengid õppisid midagigi sellest olukorrast.
Homme saadan Vikerkaarele e-mailiga eksamite tulemused, pean sinna selgitava kommentaari juurde kirjutama, sest kukutasin eile ka pooled oma nõrgema grupi Oral Englishi tudengid läbi. Tugevamast 70-pealisest grupist kukkus läbi ainult üks tudeng.
Eks siis ülikool parandab hinded ära ja kõik tudengid, eriti need, kes raske raha eest õpivad, lohistatakse edasi järgmisesse semestrisse.
Vahepeal käisin tegemas suulise eksami viimast juppi oma tugevama grupi omadega. Kui ikka õpilane miskit oskab, siis läheb ka õpetaja tuju heaks. Üks poiss, kes õpib siin vanemate soovil majandust, tunnistas mulle, et tegelikult tahaks ta õppida filmirežissööriks, aga ta vanemad on selle vastu ja neil pole ka nii palju raha. Ta ütles, et talle tundub, et tal pole tulevikku, sest Hiinas on nii palju inimesi ja konkurents on nii suur ja tema pole teistest parem. Et raske oleks tal erialast tööd teha. See poiss oli pärit Sise-Mongooliast, ühest väikesest linnast, ja tema inglise keel oli imeline, eriti võrreldes teiste keskmise tasemega. Uurisin, kust tema ladus inglise keel pärineb, ta vastas, et tal lihtsalt on huvi keelte vastu ja ta kuulab palju inglisekeelset muusikat ja vaatab filme, et võib-olla siis sellest. Ilmselt lihtsalt andekas poiss. Kohe nigut päiksekiir hallis masendavas (õpetamise) argipäevas.
Hiina õppimiskultuuris ei olda orienteeritud mitte protsessile, vaid eksamitulemusele. See, kas tudeng ka midagi õpib ja uusi teadmisi-oskusi omandab, st neid hiljem kasutada oskab, pole üldse oluline, eksamitulemus on ainus asi, mis huvitab nii nende vanemaid ja õpetajaid ning ka määrab nende edasise elukäigu.
Panin eksamitulemused tabelisse ja saatsin Vikerkaarele. Juurde kirjutasin e-maili teemal, et kuna inglise keele osakond ei võtnud vaevaks välisõpetajatega eksamitest ja hindamiskriteeriumidest rääkida ja üldse on infovahetus välisõpetajate ja ülikooli vahel vaevaline, siis võib-olla sellest on tekkinud ka selline kultuuride konfrontatsioon. Ja et inglise keele osakond otsustagu ise, kuidas asjasse (st eksamitulemustesse) suhtub. Pakkisin asjad ja kulgesin õhtuse Pekingi rongi peale. Minu jaoks on koolivaheaeg alanud ja ees on seitse vaba nädalat! Juhhuuu! :D
posted by Katrin at
1:48 PM
