Ingli mured

Ühel päeval saatis Ingel mulle sõnumi, et ta pääses inglise filoloogide arvestuses finaali ja tahab minuga konsulteerida, kuidas enda kõnet veel edasi arendada. Kutsusin ta siis enda poole. Kuna tema teema oli internet, tahtis ta teada, mida peaks ta lisaks interneti kohta juurde uurima, et osata zürii küsimustele vastata. Ütlesin siis, et küsimused pole nii keerulised ja ta ei jõuaks nagunii kõikehõlmavat ülevaadet internetist teha. Et ärgu muretsegu ja pangu pigem rõhk asjalikule ja veenvale esitlusele. Inglise filologide eelvalikule välismaalastest õpetajaid ei kutsutud, kuna ülikool ei ole seda tasustamata lisatööd töölepingus kuigi selgelt sõnastanud, nii saavad nad ainult loota meie vastutulekule. Ja loomuliklt tahavad nad, et välismaalased annaksid just raske raha eest õppivate majanduskooli tudengite kõnevõistlusele kaalu ja väärikust juurde. Loodetavasti siiski filoloogide finaalis saame me ikka osaleda.

Ingel oli vahepeal oma pikkadesse juustesse keemilised lokid teinud, need sobisid talle täitsa hästi. Ta kurtis aga, et muretseb, mida ta vanemad selle peale ütlevad. Eelmisel aastal oli ta ka endale keemilised lokid teinud ja siis koolivaheajal koju minnes vanematelt kõvasti sõimata saanud selle eest. Samuti kurtis ta mulle oma teist häda – nimelt soovi leida endale boifrend. Seda aga ta vanemad talle enne ülikooli lõpetamist ei luba. Mõnedel ta sõbrannadel siiski on boifrendid, kellega nood siis koos nädalalõppudel aega veedavad, teised jäävad neid kadestades maha ühikasse õppima. Selliseid probleeme on mul veidi raske – just kultuurierinevuste tõttu – mõista, sest Ingel on juba 22-aastane. Ta võiks olla iseseisev täiskasvanu, kuid oma emotsionaalselt arengult on siiski pigem vanematest sõltuv laps. Võib-olla peitub sellistes traditsioonides hiinlaste pikaajalise nooruse saladus – pikendades oma „süütut” lapsepõlve on ka nende keskiga pikem ja nad ei vanane ruttu.