Keskmine näpp

Vahelduseks kirjutan ühest naljakast vahejuhtumist. Jalutasin ükspäev jälle turule ja seal märkas mind üks maakas. Küllap oli ta linna tulnud tööd otsima või lihtsalt logelema, igatahes oli ta tüüpiline kasimata ja räpakas katkiste hammastega mitte nii väga vana mees. Ta võis olla isegi minuvanune, kuid puudulikud hügieeni- ja meditsiinivõimalused ja raske töö välitingimustes olid tema eksterjööri tublisti rikkunud. Igatahes olin ma sel päeval mitte eriti lahkes meeleolus ja vihastasin tõeliselt, kui ta mind nähes midagi „ohhoo!” sarnast hüüdis, peatus ja mind suu ammuli vahtima jäi. Vaata, et ila veel suust ei tilkunud. Mõtleks, välismaalane nende linnas! Mulle ei meeldinud see tölp jõllitamine sel päeval, igatahes ütlesin talle, „missa vahid”. Sellest polnud aga miskit abi, sest tema imestust suurendas see, et välismaalane (loe: tulnukas teiselt planeedilt) oskas midagi hiina keeles öelda. Igatahes seisis ta seal edasi ja vahtis, lagunenud hammastega suu ammuli. Siis vihastasin tõeliselt ja näitasin talle keskmist näppu. Aga jällegi ei arvestanud ma kultuurierinevustega! Vastupidiselt minu ootustele ei solvanud või vihastanud see žest teda sugugi, sest ta ilmselt ei teadnud selle tähendust, igatahes võttis ta seda sõbraliku tervitusena ja lehvitas mulle naerdes vastu. Pühkisin sealt nördinult minema, igatahes hõikas ta veel „hello” ja lehvitas tükk aega mulle järele.

Ma oskan küll ka mõningaid vägisõnu hiina keeles, kuid need ei kõla minu meelest üldse piisavalt vängelt. Küllap on igaüks märganud, et võõrkeeles vandumine on tunduvalt lihtsam kui sama tähendusega sõnade emakeeles ütlemine. Võõras keel võtab nendelt sõnadelt väge ära ja nad ei tundu ütlejale piisavalt krehvtised.