Oiviku allakäik

Minu majandustudengite tugevamas grupis istus mul esimeses reas üks oivik. Ta on mul ainus tudeng, kes on siia ülikooli tulnud Pekingist, tema inglise keel on teistest märgatavalt parem, võib-olla oli tal hea välismaalasest õpetaja või siis ostsid tema vanemad talle täiendavaid eratunde. Igatahes oli ta terane ja asjalik, ja kui keegi teine klassis minu küsimusele vastata ei osanud, siis võisin lõpuks ikka tema peale loota. Nii et selline tubli ja kindlasti mitme õpetaja lemmiktudeng. Ilmselt pidid aga tema üldised lõpueksamitulemused olema kehvad, miks ta muidu Pekingist siia ülikooli sattus.

Viimasel ajal märkasin aga, et minu oivik ei istu enam esimeses pingis, vaid on kolinud klassi tahaserva viimasesse ritta. Ja põhjus selleks oli ülimalt banaalne – nimelt oli talle tekkinud boifrend. Viibides piisavalt kaugel eemal oma vanemate kontrolliulatusest võib ta sellist asja endale lubada küll. Tema boifrendi inglise keel on aga sisuliselt olematu. Kuna mu oivik nüüd ka enam tunnist osa ei võta (kolimine tahapinki väljendab ilmselget soovi enam õppimisega mitte tegeleda), siis ka tema enda inglise keel enam kuigivõrd ei arene. Nii et loodusseaduste tõttu on mul nüüd ühe tuhmi asemel kaks tuhmi õpilast. Noh, tegelikult on neid tuhme, kes ei viitsi või ei oska õppida, muidugi rohkem... Küllap teeb see tüdruk eksami nö vana rasva pealt piisavalt hästi, tema boifrendil saab aga see olema raske. Ma ei sekku nende eraellu, lasen neil tagapingis omaette olla. Leian endiselt, et õppimine või mitteõppimine on igaühe enda valik ja vastutus, õpetaja ei saa vägisi teadmisi kulbiga kellegi peakolusse juurde valada. Kes tahab, see õpib, lasteaednikku ma mängima ei hakka. Kuigi võib-olla on see siinse juhtkonna ootus, ei tea.