Kõnevõistluse finaalid
Eelmisel nädalal olid siis lõpuks filoloogide ja majanduskooli kõnevõitsluse finaalid. Need lükkusid edasi seetõttu, et oodati tagasi „leader”’eid, kes olid Indias mingi sealse ülikooliga suhteid loomas. Lõpuks jõudsid need tüübid siis tagasi ja võistlused võisid alata. Kolmapäeval, filoloogide finaalis, olin mina koos Glory’ga žüriis, neljapäeval, majanduskooli finaalis, olid žüriis Judy ja Connie.
Minu filoloog Ingel esines esimesena, ja tegi seda üsna hästi. Kuid loomulikult ta ei võitnud seda võistlust. Ta lootis seda võita, ma ei hakanud tema ootusi ka enne võistlust maha tegema. Tema inglise keel on küll kõvasti üle keskmise taseme, kuid mitte kõige parem. Auhindu jagati siis nii, et kaks tudengit valiti esimesele kohale, nemad said kumbki 500 jüääni nina peale, teine koht – 4 tudengit – said 300 ja ülejäänud finalistidele anti igaühele 100 jüääni ja öeldi, et nad jäid kolmandaks. Ingel seisis laval oma 100-jüäänise auhinnaga ja väristas lõuga – ta oli ilmselgelt pettunud. Lohutasin teda ja ütlesin, et ta esines väga hästi.
Majadnuskoolil on rohkem raha ja nii olid nad üürinud selle sama näitustehalli suure saali, ja ka auhinnafond oli kõvasti kopsakam. Sellele üritusele oli end kohale vedanud ülikooli parteiladvik ja isegi ülikooli president ise (meie mõistes siis rektor). Ma pole küll kindel, kas Hiinas peab ülikooli juht olema ka akadeemilise taustaga, või on parteisse kuulumine ja manageerimise oskused olulisemad.
Jing oli minu nõuandeid kuulda võtnud, seekord ta ei kandnud enam seda koledat halli kuube, vaid oli end kenasti üles löönud, end isegi meikinud ja puha. Ta esines hästi, kuid mitte kõige paremini. Finaalis pidid kõnepidajad vastama samuti kahele küsimusele, seekord olid need küsmiused hiina õpetajate ning Wesley ja Franki tehtud ja üsna rasked. Üks poiss oli kõigi välisõpetajate favoriit, ta kõne oli asjalik, esinemismaneer vaba ja küsimustele vastas ta hiilgavalt. Ka punktiarvestuses püsis ta kaua aega esimesel kohal. Kuid meie üllatuseks sai Jing kõige rohkem punkte. Arutasime seda asja Judy’ga ja leidsime, et hiinlased ei arvestanud välisõpetajate antud punkte, või olid nad omavahel juba aegsasti kokku leppinug, kes peaks võitma. Jing oli küll ka tubli, kuid ei vastanud küsimustele nii hästi, kui see poiss, kuid ometi sai sajandikpunkti võrra suurema skoori. Ilmselt tänu sellele, et ta on aktiivne ja suhtleb lähemalt hiina õpetajate ja välisõpetajatega. Meie arvates oli see ebaõiglane ja see poiss pidanuks võitma, aga jällegi, aasia ja lääne tavad on erinevad. Suhted loevad aasia kultuuris väga palju. Õnneks valiti neli tublimat esikohale, Jing, see meie lemmik poiss ja veel kaks tüdrukut, kes ka hästi esinesid. Esikoha võitjad said siis ülikooli presidendi käepigistuse ja 1000 jüääni auhinnaks. Teine koht 500 ja kolmas koht 300 jüääni nina peale. Lõpuks rivistati kõik lava peale üles, „liidrid” sättisid end ka pildi peale ja siis tehti palju ühisfotosid. Lisaks muidugi võeti kogu üritus ka kahe kaameraga video peale.
Jing oli õnnelik ja säras üle lava. Hiljem ta õhtul messis veel mulle, et küll on uskumatu, et tema sai kõige rohkem punkte, tema vanemad ei suuda seda kohe kuidagi uskuda. No ma ei saanud ju talle vastata, et tõepoolest, see oli üsnagi uskumatu, sest su inglise keel pole esikoha vääriline. Ütlesin siis talle, et küllap oli kasuks ka välisõpetajatega suhtlemine ;)), ei tea, kas ta sai vihjest aru või mitte, kaldun arvama, et mitte. Ta kurtis, et ta sõbrad on nüüd kadedad ta peale, et ta esikoha sai.
Ürituse lõpus ronis lavale ka ülikooli president ja pidas kõne. Ta on üsna hea kõnepidaja, rääkis peast, ilmekalt ja hästi, tegi isegi nalja, nii et tudengid naersid ja plaksutasid. Ma ei saanud muidugi kõigest aru, mis ta seal rääkis, aga ta kõneles, kui edukas nende reis oli ja kuidas nad välismaa ülikoolidega suhteid arendavad ja niimoodi areneb ka nende ülikool. Ja kui tore üritus see kõnevõistlus ikka on, et nüüdsest hakkavad nad seda igal aastal korraldama „meie välismaa sõprade” abiga. Siinkohal vaatas ta meie poole. President oli kangesti Mao Zedongi moodi, küllap ta teadis seda ise ka ja rõhutas igati seda sarnasust, et oma karjääri edendada. Tal oli Mao soeng, lai nägu, ja sarnane kuub, isegi kõne pidamise viis (ta mainis mitmel korral ka kommunistlikku parteid oma kõnes), ja eriti see, kuidas ta kõne lõpus laval käega hüvastijätuks viipas, oli väga maolik, nii nagu ma Maod dokumentaalfilmides näinud olen. Mao on hiinlaste jaoks endiselt oluline ja palavalt armastatud figuur. Kommenteerisin seda hiljem ka Judy’le, temagi arvas, et Mao on Hiina jaoks ju palju teinud ja ilma temata poleks Hiina seal, kus ta praegu on. Vastastin, et just nimelt, Hiina oleks ilma kommunistide võimuta praegu võib-olla hoopis teistsugusel positsioonil. Aga me ei hakanud pikalt poliitilistel teemadel vaidlema temaga, vähemalt mitte sel õhtul.
Minu filoloog Ingel esines esimesena, ja tegi seda üsna hästi. Kuid loomulikult ta ei võitnud seda võistlust. Ta lootis seda võita, ma ei hakanud tema ootusi ka enne võistlust maha tegema. Tema inglise keel on küll kõvasti üle keskmise taseme, kuid mitte kõige parem. Auhindu jagati siis nii, et kaks tudengit valiti esimesele kohale, nemad said kumbki 500 jüääni nina peale, teine koht – 4 tudengit – said 300 ja ülejäänud finalistidele anti igaühele 100 jüääni ja öeldi, et nad jäid kolmandaks. Ingel seisis laval oma 100-jüäänise auhinnaga ja väristas lõuga – ta oli ilmselgelt pettunud. Lohutasin teda ja ütlesin, et ta esines väga hästi.
Majadnuskoolil on rohkem raha ja nii olid nad üürinud selle sama näitustehalli suure saali, ja ka auhinnafond oli kõvasti kopsakam. Sellele üritusele oli end kohale vedanud ülikooli parteiladvik ja isegi ülikooli president ise (meie mõistes siis rektor). Ma pole küll kindel, kas Hiinas peab ülikooli juht olema ka akadeemilise taustaga, või on parteisse kuulumine ja manageerimise oskused olulisemad.
Jing oli minu nõuandeid kuulda võtnud, seekord ta ei kandnud enam seda koledat halli kuube, vaid oli end kenasti üles löönud, end isegi meikinud ja puha. Ta esines hästi, kuid mitte kõige paremini. Finaalis pidid kõnepidajad vastama samuti kahele küsimusele, seekord olid need küsmiused hiina õpetajate ning Wesley ja Franki tehtud ja üsna rasked. Üks poiss oli kõigi välisõpetajate favoriit, ta kõne oli asjalik, esinemismaneer vaba ja küsimustele vastas ta hiilgavalt. Ka punktiarvestuses püsis ta kaua aega esimesel kohal. Kuid meie üllatuseks sai Jing kõige rohkem punkte. Arutasime seda asja Judy’ga ja leidsime, et hiinlased ei arvestanud välisõpetajate antud punkte, või olid nad omavahel juba aegsasti kokku leppinug, kes peaks võitma. Jing oli küll ka tubli, kuid ei vastanud küsimustele nii hästi, kui see poiss, kuid ometi sai sajandikpunkti võrra suurema skoori. Ilmselt tänu sellele, et ta on aktiivne ja suhtleb lähemalt hiina õpetajate ja välisõpetajatega. Meie arvates oli see ebaõiglane ja see poiss pidanuks võitma, aga jällegi, aasia ja lääne tavad on erinevad. Suhted loevad aasia kultuuris väga palju. Õnneks valiti neli tublimat esikohale, Jing, see meie lemmik poiss ja veel kaks tüdrukut, kes ka hästi esinesid. Esikoha võitjad said siis ülikooli presidendi käepigistuse ja 1000 jüääni auhinnaks. Teine koht 500 ja kolmas koht 300 jüääni nina peale. Lõpuks rivistati kõik lava peale üles, „liidrid” sättisid end ka pildi peale ja siis tehti palju ühisfotosid. Lisaks muidugi võeti kogu üritus ka kahe kaameraga video peale.
Jing oli õnnelik ja säras üle lava. Hiljem ta õhtul messis veel mulle, et küll on uskumatu, et tema sai kõige rohkem punkte, tema vanemad ei suuda seda kohe kuidagi uskuda. No ma ei saanud ju talle vastata, et tõepoolest, see oli üsnagi uskumatu, sest su inglise keel pole esikoha vääriline. Ütlesin siis talle, et küllap oli kasuks ka välisõpetajatega suhtlemine ;)), ei tea, kas ta sai vihjest aru või mitte, kaldun arvama, et mitte. Ta kurtis, et ta sõbrad on nüüd kadedad ta peale, et ta esikoha sai.
Ürituse lõpus ronis lavale ka ülikooli president ja pidas kõne. Ta on üsna hea kõnepidaja, rääkis peast, ilmekalt ja hästi, tegi isegi nalja, nii et tudengid naersid ja plaksutasid. Ma ei saanud muidugi kõigest aru, mis ta seal rääkis, aga ta kõneles, kui edukas nende reis oli ja kuidas nad välismaa ülikoolidega suhteid arendavad ja niimoodi areneb ka nende ülikool. Ja kui tore üritus see kõnevõistlus ikka on, et nüüdsest hakkavad nad seda igal aastal korraldama „meie välismaa sõprade” abiga. Siinkohal vaatas ta meie poole. President oli kangesti Mao Zedongi moodi, küllap ta teadis seda ise ka ja rõhutas igati seda sarnasust, et oma karjääri edendada. Tal oli Mao soeng, lai nägu, ja sarnane kuub, isegi kõne pidamise viis (ta mainis mitmel korral ka kommunistlikku parteid oma kõnes), ja eriti see, kuidas ta kõne lõpus laval käega hüvastijätuks viipas, oli väga maolik, nii nagu ma Maod dokumentaalfilmides näinud olen. Mao on hiinlaste jaoks endiselt oluline ja palavalt armastatud figuur. Kommenteerisin seda hiljem ka Judy’le, temagi arvas, et Mao on Hiina jaoks ju palju teinud ja ilma temata poleks Hiina seal, kus ta praegu on. Vastastin, et just nimelt, Hiina oleks ilma kommunistide võimuta praegu võib-olla hoopis teistsugusel positsioonil. Aga me ei hakanud pikalt poliitilistel teemadel vaidlema temaga, vähemalt mitte sel õhtul.
posted by Katrin at
9:02 PM
