Tudengite lood
Kirjutan siis mõnedest juttudest, mida tudengid mulle ise kirjtasid. Paljud kirjeldasid oma lapsepõlve, kuidas nad elasid maal (filoloogid on mul peamiselt vaestest peredest ja Henani provintsist pärit). Üks kirjutas, kuidas nende pere oli päris vaene, ema töötas tehases, isa aga ei saanud töötada, sest ta silmanägemine oli väga kehv. Tudeng käis siis lapsena koos isaga prügi korjamas, tudeng oli siis isale silmade eest, ta otsis prügi ja korjas selle üles, isa siis tassis seda oma turjal suures korvis. Päeva lõpus müüsid nad selle maha ja teenisid natuke raha. Selline prügi korjamine on siis paljude hiinlaste elatusvahendiks, ilmselt ostetakse taaskasutatavat prügi kokku ja nii võib näha tänavatel kärudega prügikorjajaid, kes on siis mingile prügiliigile – paber ja papp või plastpudelid või siis metall – spetsialiseerunud. Selle tudengi ema oli ka väga vaesest perest pärit, ta teadis poolpimeda mehega abielludes, et kogu suurem töö perekonnas ja rahategemine jääb tema õlule.
Teine tudeng kirjutas, kuidas tema vanemad olid mõlemad talupojad, isa töötas varavalgest õhtupimedani põllul, oli koju jõudes väga väsinud ja tige. Ema töötas kuskil tehases ja vanaema hoidis siis lapsi ja tegi süüa. Vanemad olid pikkadest tööpäevadest kurnatud, nad ei tahtnud oma lastega tegeleda ja lapsed kannataseid selle vanematepoolse armastuse puudumise käes. Vanaema oli siis ainus, kes oli laste vastu hea ja ostis aeg-ajalt kommi.
Paljud tudengid muretsesid, kas nende vanemad ikka armastavad neid ja üksteist. Hiinlased ei ütle teineteisele ilusaid lembesõnu, nad ei oota ka seda teistelt. Siin kultuuris on teod sõnadest tähtsamad. Lapsed siis järeldavad sellest, et vanemad hoolitsevad teineteise eest, ainult igapäevaste pisiasjade järgi, näiteks kui isa ei armasta üldse muna, aga ema paneb seda ikka salaja isale kaussi. Kui siis isa selle avastab, siis ta muidugi riidleb emaga, aga ema siis ei ütle midagi isale vastu, vaid vaikib. Võib-olla on see riidlemine talle siis tähelepanu- ja armastuseavalduse eest. Ja isa omakorda üritab alati koju osta banaane, sest teab, et emale need väga maitsevad, ja nii on nende kodus iga päev alati olemas punt banaane. Laps siis näeb seda kõrvalt ja järeldab, et ta vanemad ikka armastavad üksteist, kuigi nad seda kunagi teineteisele ei ütle, ei kiida ega tunnusta teineteist.
Rääkides kiitmisest, siis, kui mina lasin neil tunnis midagi kirjutada, lugesin selle üle ja andsin vihiku tagasi ja kiitsin neid, olid nad väga üllatunud ja õnnelikud, võtsid vihiku värisevi käsi vastu, punastasid ja kummardasid. Kellegi avalik kiitmine ei ole siin kombeks ja hiina õpetajad tudengeid ilmselt ei kiida. Võib-olla seetõttu ma ka meeldin neile.
Üks poiss kirjutas mulle loo oma õnnetust armastusest ühe klassikaaslase vastu. Ta isegi nimetas selle tüdruku nime ja tudenginumbri. Kuidas nad olid aasta aega „käinud” ja siis ühel õhtul oli nad isegi korra suudelnud. Siis aga pidid nad suviseks koolivaheajaks teineteisest lahkuma ja järgmisel semestril polnud see tüdruk poisist enam huvitatud. Poss siis kannatas aasta aega ja ikka nö armastas seda tüdrukut, tüdruk aga käis teiste poistega ja tal oli mitu „boifrendi”. Poiss kirjutas lõppu, et eksole, see tüdruk on nii ilus, aga ma ei hakanud uurima, kes see tüdruk on ja ei kommenteerinud seda lugu kuidagi, ei huvita mind pubekate armuvaevad. Oma jutu lõppu lisas see poiss, et ärgu ma sellest kellelegi rääkigu, et see on suur saladus. No ma siis kirjutasin talle kommentaari, et muidugi on see suur saladus ja ärgu muretsegu, ei räägi ma sellest kellelegi. Blogilugejatele ma nüüd küll selle suure saladuse paljastasin, aga sellest ei saa asjaosalised ju teada :D
Sellest, et poiss oma hädast mulle kirjutas, võiksin järeldada, et see on äraütlemata suur au ja usaldus, küllap oma hiina õpetajatele (ja ammugi mitte oma vanematele) ta seda lugu ei pajata. Loodetavasti mõjus selle loo kirjapanek poisile teraapiliselt ja tal on pärast seda kergem olla.
Igas filoloogide grupis on mul võib-olla 5-6 ärksamat ja intelligentsemat tudengit, mis teeb siis kogumassist 10%, ülejäänud on kõik hall keskpärasus või alla selle.
Kui me vaidlesime tudengitega teemal, miks oma autentsete mõtete arendamine on vajalik ja kasulik, ütles üks tüdruk, et neil ei saagi olla palju oma ideid ja arvamusi, sest nad on nagu vangid – oma pere katkematu kontrolli all ja siin ülikoolis samuti ei saa nad mingeid elukogemusi omandada, sest neid sunnitakse õhtul kuni kl 9-ni klassiruumis istuma ja õppima, kuskile nad minna ei tohi. Tudeng puhkes pärast lause lõpetamist enesehaletsusest nutma.
Küllap see ongi nii ja ärksamad saavad aru, et see pole võib-olla kõige õigem, kuid traditsioonide ja perekonna vastu ei saa neist keegi.
Võib-olla tegin ma neile liiga ja nõudsin võimatut, st sõltumatut mõtlemist, neil pole tõepoolest kuigi palju võimalusi iseseisvalt elukogemusi ja sotsiaalseid oskusi omandada.
Teine tudeng kirjutas, kuidas tema vanemad olid mõlemad talupojad, isa töötas varavalgest õhtupimedani põllul, oli koju jõudes väga väsinud ja tige. Ema töötas kuskil tehases ja vanaema hoidis siis lapsi ja tegi süüa. Vanemad olid pikkadest tööpäevadest kurnatud, nad ei tahtnud oma lastega tegeleda ja lapsed kannataseid selle vanematepoolse armastuse puudumise käes. Vanaema oli siis ainus, kes oli laste vastu hea ja ostis aeg-ajalt kommi.
Paljud tudengid muretsesid, kas nende vanemad ikka armastavad neid ja üksteist. Hiinlased ei ütle teineteisele ilusaid lembesõnu, nad ei oota ka seda teistelt. Siin kultuuris on teod sõnadest tähtsamad. Lapsed siis järeldavad sellest, et vanemad hoolitsevad teineteise eest, ainult igapäevaste pisiasjade järgi, näiteks kui isa ei armasta üldse muna, aga ema paneb seda ikka salaja isale kaussi. Kui siis isa selle avastab, siis ta muidugi riidleb emaga, aga ema siis ei ütle midagi isale vastu, vaid vaikib. Võib-olla on see riidlemine talle siis tähelepanu- ja armastuseavalduse eest. Ja isa omakorda üritab alati koju osta banaane, sest teab, et emale need väga maitsevad, ja nii on nende kodus iga päev alati olemas punt banaane. Laps siis näeb seda kõrvalt ja järeldab, et ta vanemad ikka armastavad üksteist, kuigi nad seda kunagi teineteisele ei ütle, ei kiida ega tunnusta teineteist.
Rääkides kiitmisest, siis, kui mina lasin neil tunnis midagi kirjutada, lugesin selle üle ja andsin vihiku tagasi ja kiitsin neid, olid nad väga üllatunud ja õnnelikud, võtsid vihiku värisevi käsi vastu, punastasid ja kummardasid. Kellegi avalik kiitmine ei ole siin kombeks ja hiina õpetajad tudengeid ilmselt ei kiida. Võib-olla seetõttu ma ka meeldin neile.
Üks poiss kirjutas mulle loo oma õnnetust armastusest ühe klassikaaslase vastu. Ta isegi nimetas selle tüdruku nime ja tudenginumbri. Kuidas nad olid aasta aega „käinud” ja siis ühel õhtul oli nad isegi korra suudelnud. Siis aga pidid nad suviseks koolivaheajaks teineteisest lahkuma ja järgmisel semestril polnud see tüdruk poisist enam huvitatud. Poss siis kannatas aasta aega ja ikka nö armastas seda tüdrukut, tüdruk aga käis teiste poistega ja tal oli mitu „boifrendi”. Poiss kirjutas lõppu, et eksole, see tüdruk on nii ilus, aga ma ei hakanud uurima, kes see tüdruk on ja ei kommenteerinud seda lugu kuidagi, ei huvita mind pubekate armuvaevad. Oma jutu lõppu lisas see poiss, et ärgu ma sellest kellelegi rääkigu, et see on suur saladus. No ma siis kirjutasin talle kommentaari, et muidugi on see suur saladus ja ärgu muretsegu, ei räägi ma sellest kellelegi. Blogilugejatele ma nüüd küll selle suure saladuse paljastasin, aga sellest ei saa asjaosalised ju teada :D
Sellest, et poiss oma hädast mulle kirjutas, võiksin järeldada, et see on äraütlemata suur au ja usaldus, küllap oma hiina õpetajatele (ja ammugi mitte oma vanematele) ta seda lugu ei pajata. Loodetavasti mõjus selle loo kirjapanek poisile teraapiliselt ja tal on pärast seda kergem olla.
Igas filoloogide grupis on mul võib-olla 5-6 ärksamat ja intelligentsemat tudengit, mis teeb siis kogumassist 10%, ülejäänud on kõik hall keskpärasus või alla selle.
Kui me vaidlesime tudengitega teemal, miks oma autentsete mõtete arendamine on vajalik ja kasulik, ütles üks tüdruk, et neil ei saagi olla palju oma ideid ja arvamusi, sest nad on nagu vangid – oma pere katkematu kontrolli all ja siin ülikoolis samuti ei saa nad mingeid elukogemusi omandada, sest neid sunnitakse õhtul kuni kl 9-ni klassiruumis istuma ja õppima, kuskile nad minna ei tohi. Tudeng puhkes pärast lause lõpetamist enesehaletsusest nutma.
Küllap see ongi nii ja ärksamad saavad aru, et see pole võib-olla kõige õigem, kuid traditsioonide ja perekonna vastu ei saa neist keegi.
Võib-olla tegin ma neile liiga ja nõudsin võimatut, st sõltumatut mõtlemist, neil pole tõepoolest kuigi palju võimalusi iseseisvalt elukogemusi ja sotsiaalseid oskusi omandada.
posted by Katrin at
9:02 PM
