Õhtusöök indialaste ja Vikerkaarega
Juhtus ime ja juba täna sain Vikerkaare käest teada, et pärastlõunal kell 3 tullakse internetti panema. Enne jõudis Vikerkaar ise tulla, ja anda uusi lubadusi, millal ma peegli ja laualambi saan. Triikraua pean ise ostma. Ja siis tulidki 2 hiina kutti, kes tegid mu interneti korda, nüüd saan oma läpakast kohe internetti ja mul on ka laserprinter, mille tahmakassett on täis, vaja on ainult paberit osta veel. Tõstsin suure arvuti kappi ära ja laual on kohe palju ruumi. Internett on kajuks väga aeglane, aeglasem kui Pekingis, ja ülikooli server blokib blogger.com aadressi, nii et pea igat lehekülge pean mitu korda refreshima. Samuti saan üles laadida ainult teksti, fotode jaoks tegin uue saidi aadressil http://www.flickr.com/photos/katrin_hiinas_2006/
Sellel saidil on ruumipiirang 20 MB kuus, nii et üliväga palju fotosid ma sinna laadida ei saa.
Andsin Vikerkaarele üle minu kingituse, milleks oli inglisekeelne turistidele mõeldud raamat Eesti fotodega, väike Eesti lipuke, karp Kalevi komme – šokolaadist Vana Tallinna pudelid, kus liköör sees, tahvel musta Kalevi šokolaadi ja tahvel valget mustikatega šokolaadi. Ta polnud kunagi mustikaid näinud ega söönud ;)).
Täna saabusid mu koridorinaabrid Indiast. Nad elavad samasuguses korteris ja nende uks avaneb minuga samale trepimademele. Kui mina saabusin ühe kohvriga, siis neil oli kahepeale kaasas 6 kohvrit.
Õhtul tuli Vikerkaar ja viis meid kõiki ülikooli kulul välja õhtust sööma. Õhtu oli soe ja sume ja praegu, kui ma seda kirjutan, pekslevad needsamad kollased ööliblikad akna taga vastu putukavõrku. Õnneks ei pääse nad sisse. Vikekraar ütles, et homseks lubas vihma.Vikerkaare ja indialaste jaoks oli tänane õhtu jahe, minu jaoks väga soe ;))
Indialased on siis abielupaar ja 60-tes aastates. Näevad välja jällegi vähem kortsulised kui eurooplased selles vanuses oleksid. Nad mõjuvad leebete ja aeglastena, äkki tuleb see taimetoitlusest? No selge see, et ma nendega koos väljas hängida ei saa, loodan ameeriklase ja austraallase peale. Nad ütlesid küll ka oma nimed, aga mulle ei jäänud need meelde, pean homme üle küsima või laskma neil kirjutada paberile, need kõlasid kui pehme pudikeel, need nimed neil ;)).
Läksime ühte söögikohta 200 m kaugusel kampusest ja ma arvan, et hakkan selle koha püsikliendiks. Kuigi see on väike ja räpane ja teed seal ei anta toidu juurde, vaid lihtsalt keedetud kuuma vett. Kui teed tahad, tuleb erldi osta. Indialased on pärit Põhja-Indiast Punjabi provintsist Dehli lähedalt. See koht pidi asuma Himaalajate jalamil, väga mägine ja ilusad maastikud. Nad on mõlemad eluaeg töötanud õpetajana nii Indias kui Hiinas. Neil on spetsiifiline aktsent inglise keelel juures ja nad ei räägi seda sugugi minust paremini, naine võib-olla kehvemigi. Naine tundus mulle üldse väheke udu ja ebaadekvaatne, mees aga oli asjalikum. Nad muidugi ei teadnud Eestist midagi ja ma siis mõnuga hirmutasin neid juttudega pikkadest külmadest pimedatest lumerohketest talvedest, kus temperatuur langeb kuni -30 C. Nad olid sellest pahviks löödud.
Sõime jälle väga häid roogasid, ja selle söögikoha eripära oli see, et need kõik olid keedetud ja aurutatud, mitte rasvas praetud. Seega väga tervislik ja maitsev. Kuna indialased olid taimetoitlasd, kes ei söö ka muna ja piimasaadusi, siis tellis Vikerkaar palju taimetoitu: tofu sibulaga (mis oli kohapeal tehtud ja ei olnud hea), jälle neid seeni roheliste lehtedega (nämmu!), aurutatud kabatšokki küüslaugukastmes, sedasama teravat kurgisalatit, millele sekord oli peale kallatud seesamipastat, mis nägi välja nagu vedel Nutella ja ei olnud hea, koukisin kurgitükke, mis polnud selle pastaga koos. Ja meile kui lihasööjatele veel ühe kalaroa – mingi valge lihaga jõekala oli praetud taignas ja üle kallatud kuuma puljongiga, milles oli tomat ja roheline paprika. Kala oli värske ja üliõrn. Pean kahjuks ütlema, et ka Vikerkaar sülitas mõned luud, mis seal sees olid, laua peale, küll vaikselt ja salamisi, aga ikka. Mina koukisin need näppudega välja ja panin alustassile. Tegin ka pilti meie väikesest seltskonnast, panen need ka peagi üles.
Pean küsima Vikerkaarelt, kuidas ned toidud kõlavad hiina keeles, et saaksin neid teinekord ise tellida. Toitude nimed on hiina keeles pikad ja keerulised, ei piisa, kui ütled, et tooge näiteks sealiha juurviljadega, nad võivad kümneid erinevaid roogasid erineva piprasusastmega teha sellest.
Sööki jäi muidugi järgi, Vikerkaar pani mulle kala ja kabatšokki kaasa, saan homme õhtul kodus soojendada.
Sealsamas söögisaalis oli üks jahune puulaud, kus peal tegi üks hiinlane nuudleid – veeretas taignarulliga tainast laiali ja siis lõikus noaga. Palusin Vikerkaart, et küsigu ta käest, kas ma võin teda pildistada, ta lubas. Pilt aga kahjuks ei anna eriti hästi tööprotsessi olemust edasi.
Homme läheme mitte kell 8, vaid juba 6.30 koos Vikerkaare ja hindudega rongi peale.
Sellel saidil on ruumipiirang 20 MB kuus, nii et üliväga palju fotosid ma sinna laadida ei saa.
Andsin Vikerkaarele üle minu kingituse, milleks oli inglisekeelne turistidele mõeldud raamat Eesti fotodega, väike Eesti lipuke, karp Kalevi komme – šokolaadist Vana Tallinna pudelid, kus liköör sees, tahvel musta Kalevi šokolaadi ja tahvel valget mustikatega šokolaadi. Ta polnud kunagi mustikaid näinud ega söönud ;)).
Täna saabusid mu koridorinaabrid Indiast. Nad elavad samasuguses korteris ja nende uks avaneb minuga samale trepimademele. Kui mina saabusin ühe kohvriga, siis neil oli kahepeale kaasas 6 kohvrit.
Õhtul tuli Vikerkaar ja viis meid kõiki ülikooli kulul välja õhtust sööma. Õhtu oli soe ja sume ja praegu, kui ma seda kirjutan, pekslevad needsamad kollased ööliblikad akna taga vastu putukavõrku. Õnneks ei pääse nad sisse. Vikekraar ütles, et homseks lubas vihma.Vikerkaare ja indialaste jaoks oli tänane õhtu jahe, minu jaoks väga soe ;))
Indialased on siis abielupaar ja 60-tes aastates. Näevad välja jällegi vähem kortsulised kui eurooplased selles vanuses oleksid. Nad mõjuvad leebete ja aeglastena, äkki tuleb see taimetoitlusest? No selge see, et ma nendega koos väljas hängida ei saa, loodan ameeriklase ja austraallase peale. Nad ütlesid küll ka oma nimed, aga mulle ei jäänud need meelde, pean homme üle küsima või laskma neil kirjutada paberile, need kõlasid kui pehme pudikeel, need nimed neil ;)).
Läksime ühte söögikohta 200 m kaugusel kampusest ja ma arvan, et hakkan selle koha püsikliendiks. Kuigi see on väike ja räpane ja teed seal ei anta toidu juurde, vaid lihtsalt keedetud kuuma vett. Kui teed tahad, tuleb erldi osta. Indialased on pärit Põhja-Indiast Punjabi provintsist Dehli lähedalt. See koht pidi asuma Himaalajate jalamil, väga mägine ja ilusad maastikud. Nad on mõlemad eluaeg töötanud õpetajana nii Indias kui Hiinas. Neil on spetsiifiline aktsent inglise keelel juures ja nad ei räägi seda sugugi minust paremini, naine võib-olla kehvemigi. Naine tundus mulle üldse väheke udu ja ebaadekvaatne, mees aga oli asjalikum. Nad muidugi ei teadnud Eestist midagi ja ma siis mõnuga hirmutasin neid juttudega pikkadest külmadest pimedatest lumerohketest talvedest, kus temperatuur langeb kuni -30 C. Nad olid sellest pahviks löödud.
Sõime jälle väga häid roogasid, ja selle söögikoha eripära oli see, et need kõik olid keedetud ja aurutatud, mitte rasvas praetud. Seega väga tervislik ja maitsev. Kuna indialased olid taimetoitlasd, kes ei söö ka muna ja piimasaadusi, siis tellis Vikerkaar palju taimetoitu: tofu sibulaga (mis oli kohapeal tehtud ja ei olnud hea), jälle neid seeni roheliste lehtedega (nämmu!), aurutatud kabatšokki küüslaugukastmes, sedasama teravat kurgisalatit, millele sekord oli peale kallatud seesamipastat, mis nägi välja nagu vedel Nutella ja ei olnud hea, koukisin kurgitükke, mis polnud selle pastaga koos. Ja meile kui lihasööjatele veel ühe kalaroa – mingi valge lihaga jõekala oli praetud taignas ja üle kallatud kuuma puljongiga, milles oli tomat ja roheline paprika. Kala oli värske ja üliõrn. Pean kahjuks ütlema, et ka Vikerkaar sülitas mõned luud, mis seal sees olid, laua peale, küll vaikselt ja salamisi, aga ikka. Mina koukisin need näppudega välja ja panin alustassile. Tegin ka pilti meie väikesest seltskonnast, panen need ka peagi üles.
Pean küsima Vikerkaarelt, kuidas ned toidud kõlavad hiina keeles, et saaksin neid teinekord ise tellida. Toitude nimed on hiina keeles pikad ja keerulised, ei piisa, kui ütled, et tooge näiteks sealiha juurviljadega, nad võivad kümneid erinevaid roogasid erineva piprasusastmega teha sellest.
Sööki jäi muidugi järgi, Vikerkaar pani mulle kala ja kabatšokki kaasa, saan homme õhtul kodus soojendada.
Sealsamas söögisaalis oli üks jahune puulaud, kus peal tegi üks hiinlane nuudleid – veeretas taignarulliga tainast laiali ja siis lõikus noaga. Palusin Vikerkaart, et küsigu ta käest, kas ma võin teda pildistada, ta lubas. Pilt aga kahjuks ei anna eriti hästi tööprotsessi olemust edasi.
Homme läheme mitte kell 8, vaid juba 6.30 koos Vikerkaare ja hindudega rongi peale.
posted by Katrin at
9:49 PM
