Soovilugu

Mitmed blogi lugejad on mulle kirjutanud ja küsinud pea sarnaseid asju siinse elu kohta. Vastan nüüd kõigile korraga ja kindlasti on need teemad teistelegi huvipakkuvad.

Turistide Hiina ja päris Hiina. Need on kaks erinevat asja. Tõepoolest, kui käisin eelmisel kevadel Hiinas turismireisil, siis nägime ühte, suurlinnade, raha, modernsuse ja turistikitši Hiinat. Tegelikku hiina elu võis küll ka märgata, kuid see jäi ikka selle ilusama poole varju. Nüüd, elades sügaval provintsis, näen, mis elu see miljard tavalist reahiinlast elab. OK, kuskil maakolkas mägikülakeses oleks pilt palju karmim kui siin. Ja seda „päris” hiina elu ma ju tahtsingi näha ja kogeda. Teadlikult ei tahtnud minna Pekingisse või Shanghaisse, vaid kuskile provintsi. Tegelikult on vist inimesed ühesugused igas riigis, püüavad elada oma pisikest elu just nii mõnusalt ja mugavalt, kui nad oskavad ja asjaolud seda võimaldavad.

Eramajad ja suvilad. Siinse linnakese elanikel enamusel pole küll eramaja, pigem elatakse korteris. Need väikesed ühekordsed hütid äärelinna tänavatel võivad küll olla eramajad, kuid kas nad kuuluvad riigile või on eraomandis, seda ma ei tea. Kahtlustan, et ka suvilad on vaid mõnedel rikkamatel, või siis käiakse lihtsalt maal sugulastel külas, kui on selliseid. Siin pole eriti võimalik suvilat pidada, sest selleks pole erilist aega – ametlik puhkus on kaks nädalat aastas. Selle kompenseerimiseks on küll mitmeid pikki pühasid, kuid siis tegelevad hiinlased pigem siseturismiga või saavad sugulastega kokku. Samuti pole siin linnaelanikel mingeid aiamaid, kus lilli või supirohelist kasvatada, Eesti mõistes eramu koos väikese krundiga vähemalt siin linnas on küll tundmatu. Maisipõllud, mida talupojad harivad, kuuluvad talupoegadele, st riik on selle neile tasuta kasutada andnud, kuid ainult nende eluajal, nad ei saa seda maad pärandada oma lastele. Siis võtab riik selle maa tagasi. Vähemalt nii sain ma Vikerkaare seletustest aru.

Kuna Eestis on praegu seenelkäimise hooaeg, siis küsimus selle kohta, kas hiinlased ka metsas seenel käivad. Vastus on, et ei käi, nad (maainimesed) kasvatavad seeni oma majas. Lõuna pool on üks majakorrus siidiussikestele, põhja pool, kus siidiussidele vajalikud mooruspuud ei kasva, on üks korrus seente päralt. Võib-olla need, kes elavad metsade ja mägede lähedal, ka korjavad mingeid seeni vabast lodusest, üldselt aga toiduseeni kasvatatakse kodus. Samuti ei käi hiinlased marjul, neil pole eraldi sõnu mustika, maasika, vaarika jne kohta, sest need pole olulised, nende kohta öeldakse lihtsalt marjad. See näitab minu meelest jälle hiinlaste suhet loodusega.

Sportimine. See linn on tõeline pommiauk, siin ei ole lääne mõistes spordiklubisid või avalikke trenne. Hommikuti teevad penskarid taijid Sajandi väljakul, peaks minema vaatama, äkki keegi võtab ka õpetada. Täna hommikul ei viitsinud tõusta, teisipäeval on mul vaba päev, äkki siis mobiliseerun ja lähen kella seitsmeks hommikul parki.

Eesti presidendivalimised. Üks naljahammas küsis, kas Eesti presidendivalimisi ka siinses meedias kajastatakse. Muidugi mitte. Kui Bush Eestisse visiidile läheb, äkki seda siis mainitakse ja Eesti ületab uudiskünnise Hiina televisiooni jaoks.

Söögitegemine. Olen rohkem kodus süüa teinud, pealegi iga kord ei taha ka kuuma lõunasööki süüa, sest palav on, vähemalt minu jaoks. Minu lemmikud on pikad rohelised oad ja need spetsiifilised rohelised lehed (mingi kohalik kapsas), olen teinud endale ka nuudleid. Toitumisharjumused muutuvad siin täielikult. Kohviga ikka patustan, aga varsti hakkab see väike pakk otsa saama. Muidugi tahaks hallitusjuustu, kodujuustu, keefiri ja musta leiba. Kartulite järgi ma ei igatse ja pealegi neid on siin ka. Riisi olen selle aja jooksul ainult ühe korra söönud. Kui miskid uued kulinaarsed elamused tekivad, siis kirjutan sellest kindlasti.