Veel inglise keele õppimisest

Keel ja kultuur on omavahel tihedalt seotud, samuti ka keeleõpe ja kultuuriruum, milles see toimub. Rääkisin tudengitele jälle täna hommikul, kuidas efektiivselt võõrkeeli õppida. Mul on palju häid nippe ja meetodeid, mida enamikku ka ise olen kasutanud. Nende jaoks on aga kõik need asjad uued. Ma pean neile selgeks tegema, et keeleoskus algab rääkimisest ja kui nad ei kasuta ära võimalust, et neil on siin klassi ees teisest kultuurist inimene, kellega nad saaksid inglise keelt rääkida hoopis teisel moel kui oma hiinlastest õpetajatega, siis ei edene nende inglise keele oskus kunagi. Aga kuidas panna üks hiina tüdruk ise aktiivselt vestlust algatama ja aktiivne olema, kui hiina kultuuris sisendatakse tüdrukutele, et nad peavad olema passiivsed, malbed, tagasihoidlikud, tasased ja häbelikud. Aktiivsus ja pealehakkamine ei olengi nende loomuses. Ainult üksikud suudavad olla nii (hull)julged, et end nendest köidikutest lahti rebida. Samas sisendatakse neile respekti vanemate ja targemate suhtes ja õpetaja on inimene, kelle sõna peab kuulama. Nagu ka vanemate sõna. Hiina tüdruk või noor naine, eriti, kui ta on pärit nö lihtrahva ja talupoegkonna seast, ei julgegi olla uuenduste omaksvõtja või millegi aktiivne algataja. Talle ütlevad tema vanemad, mis on õige ja mida tuleb teha, mis kell õhtul kodus olla, mida maailma asjadest arvata ja kellega abielluda, ja kui ta mehele läheb, siis ütleb talle seda tema abikaasa, ükskõik kui rumal too ka on. Võib-olla ainult suurlinnade läänestunud ja rikkamatest peredest pärit noored suudavad olla aktiivsed.

Ja kõik see käib ka keeleõppe kohta. Kui ikka nende hiinlasest õpetaja, kes võib-olla isegi väga vaevaliselt inglise keelt räägib, ütleb, et tuleb tekst läbi lugeda ja sellega kaasaskäivad kakskümmend sõna pähe tuupida, siis tudeng teeb seda. Mis siis, et ta ei oska nende sõnadega midagi peale hakata.

Siin on tudengitel kõigil laual paksud inglise-hiina sõnaraamatud, mida nad siis usinasti lappavad. Mõnel on ka elektrooniline pihuarvuti moodi sõnaraamat. Need on kõik mõttetud asjad, kui neil on klassi ees neist paremini inglise keelt oskav inimene ja kui eesmärgiks on RÄÄKIDA võõrkeelt. Tegelikult, üks kasu neist sõnaraamatutest ikka on, sest kui ma neilt midagi küsin, siis saab sinna kaevuda, oma pilku peita ja vältida vastamist, teeseldes, et otsitakse uut sõna. Naeruväärne!

Minu Lõunakampuse klassiruumi kõrval on üks uks. Sellel on silt „Language lab”. Uks on kaetud paksu tolmukorraga ja seal on tabalukk ees. Ukse ette on kogunenud hunnik kuivanud lehti. Ilmselge, et seda ust pole aastaid avatud. Võib-olla on seal ruumis makid ja kõrvaklapid inglisekeelsete dialoogide kuulamiseks, ja see on nii hindamatu väärtusega vara, et uks peab olema kogu aeg lukus ja tudengid ei tohi seda kasutada. Parem las kuulavad oma kohutava aktsendiga hiinlastest inglise keele õpetajaid.

Tegelikult ma ei saa olla nende passiivsete tudengite peale vihane, sest nemad käituvad oma kultuurikontekstile vastavalt ja õigesti. Kogu õppimisprotsess on Hiinas olnud juba tuhandeid aastaid passiivne, töömahukas ja aeganõudev. Näiteks kasvõi see, kuidas oli vanasti võimalik ülikute poegadel nö riigiametnikeks saada. Nad pidid läbima eksami, mis omakorda tähendas, et tuli peast teada vanade õpetajate ja filosoofide tekste. Peast. Sõna-sõnalt. Mitte ise neid mõista ja tõlgendada, vaid peast teada ja suuta eksamil kirja panna. Tegelikult on siiamaani Hiina ülikoolide lõpueksamid sisuliselt kogu kursuse materjalide peast teadmise kontroll.