Hiina keele eratund
Leppisin siis Li Jingiga kokku, et ta hakkab laupäeviti minu juures käima ja mulle eraviisiliselt hiina keelt õpetama. Ta õpib teisel kursusel marketingi, ja kõige selle juures, ei tea, mis „advertisement” on. Tema inglise keel on ka konarlik, ja me leppisime kokku, et tunnikese tegeleme hiina keelega ja tunnikese aitan ma tal inglise keelt õppida. Pakkusin talle küll raha ka õpetamise eest, aga ta ei tahtnud raha vastuvõtmisega nõustuda. Vahetuskaup sobib mulle ka hästi.
Jing on elevil, et saab välismaalasega eraviisiliselt suhelda. Esimeses tunnis me õppimisega ei tegelenud, vaid lobisesime niisama 2 tundi. Ta kannab breketeid, mis ka Hiinas on kallis lõbu. Selgus, et ta isa on pangas personalijuht ja ema kodune, sest isa ei taha, et ema tööle läheks. Ema on siis pühendunud oma mehe ja tütre teenimisele. Jing tahab kangesti mind neile külla kutsuda, kuid ema, kes ei pidavat olema kõige parem kokk, hakkas kohe muretsema, et ta ei oska süüa teha ja kui mulle tema toit ei maitse, siis ma hakkan tema tütresse halvasti suhtuma. Palusin Jingil siis talle selgitada, et ma ei õpeta ju teda ja isegi kui õpetaksin, poleks tema ema kokkamisoskusel ja Jingi hinnetel mingit seost. Igatahes olen ma väga huviline ja loodan ikka, et ta ema leebub ja ma saan neile külla minna ja näha, kuidas siis hiina peres elakse. Jing uuris, mis toit mulle maitseb ja kas ma koduseid pelmeene söön. Neid nimelt oskab ta ema päris hästi teha. Ütlesin, et muidugi söön, et ärgu toidu pärast muretsegu. Aga ka tema ema hirmust võib aru saada, sest kui ta on 20 aastat kodus isutnud ja mitte kunagi välismaalasega suhelnud, siis ei oska ta sellest kõigest muidugi midagi arvata.
Rääkisime erinevatel teemadel, Jingi huvitas, kuidas Läänes abielu ja boifrendidega on. Ma siis rääkisin, et tihtipeale elatakse vabalt koos ja saadakse lapsi ja siis minnakse lahku. Tema oli sellest üsna kohkunud. Temale ei luba vanemad enne abiellumist loomulikult mingit boifrendi, kooselust rääkimata. Aga paljud noored otsivad meeleheitlikult boi- või göörlfrendi, sest nad tunnevad kõik ennast jube üksikuna, sest on peamiselt üksikud lapsed, ilma õdede-vendadeta ning vanemate ja kogu suguseltsi pideva järelvalve ja kontrolli all. Hiinlased arvavad, et kui on abielu, küll siis tuleb ka armastus aja jooksul, kui õpid inimest tundma ja harjud temaga. Läänes jälle arvatakse, et abielu ja rutiin tapab armastuse... Ta kurtis ka, et ta ema püüab kõigest väest, et head sööki teha ja siis küsib isa käest, kuidas maitses, lootes kiita saada, kuid isa ütleb, et toit oli keskmine ja kõlbas kah. Loomulikut ei räägi ta vanemad ka armastusest. Hiinlased tühje sõnu tuulde ei loobi, partner peab tegudest aru saama, kas teine armastab ja hoolib või mitte. Ja veel kurtis Jing (nagu mitmed teisedki hiina naised seda rääkinud on), et hiina mehed ei ole üldse romantilised ja ei räägi ilusaid sõnu nii nagu lääne mehed. Ja kohe sinna otsa küsis minult, et kas ma ei tahaks endale leida hiina meest. Hahaha! Naersin ja ütlesin, hoolikalt sõnu valides, et mitte rassistina näida, et hiina mehed ei tundu mulle sugugi atraktiivsed... :D
Tema vanavanemad elavad Luoyangis, see on linn Henani provintsi põhjaosas Shaolini mägede ja templite läheduses. Jing kurtis, et alati, kui ta vanavanemate juurde läheb, saab ta nahale allergilise lööbe sealsest veest. Et peab seetõttu hotellis olema, hotelli vesi on ok, aga vanavanemate kodus teistsugune. Ütlesin, et plaanin ka jaanuaris Shaolini minna, et mul sõbrad tulevad külla siis ja tema võib ka meiega kaasa tulla, kui tahab, eriti kui ta seda kanti tunneb. Jing sattus selles võimalusest suisa ekstaasi. Siis rahunes maha ja ütles, et kindlasti, kui ta vanemad lubavad. Tuletan siinkohal meelde, et ta on 19- või 20-aastane.
Jing tahaks kangsti minna näiteks Londonisse õppima, aga ta vanematel pole nii palju raha. Ütlesin talle, et ilma stipendiumita, kõike ise finantseerides, on see tõesti ülimalt kallis.
Leppisime siis kokku, et järgmiseks korraks kirjutan talle mingi jutukese hiina keeles hobide teemal ja siis räägime ka sellest. Ütlesin talle ka, et otsigu mõni hiina keele õpik, näiteks hiina koolide algklassidele, kus on piisavalt lihtne keel, millest mina ka aru saaksin ja siis selle põhjal võime edasi minna. Tegelikult jäi mul Eestisse maha üks üsna hea paljundatud hiina keele õpik välismaalastele, aga see ei mahtunud enam kohvrisse. Inglise keele õppimise osas lubas ta kaasa võtta oma raamatupidamise teemalised sõnad, mida on palju ja mis on keerulised ja mille kohta tuleb tal jõululaupäeval test, kus ta peab neid kõiki peast teadma. Lubasin talle, et näitan, kuidas kasutada assotsiatiivset mälu ja efekriivsemalt suurtes kogustes uusi sõnu õppida.
Jing on õudne lobamokk, eks siis järgmisel laupäeval näe, kas temast võiks ka asjalik keeleõpetaja tulla....
Jing on elevil, et saab välismaalasega eraviisiliselt suhelda. Esimeses tunnis me õppimisega ei tegelenud, vaid lobisesime niisama 2 tundi. Ta kannab breketeid, mis ka Hiinas on kallis lõbu. Selgus, et ta isa on pangas personalijuht ja ema kodune, sest isa ei taha, et ema tööle läheks. Ema on siis pühendunud oma mehe ja tütre teenimisele. Jing tahab kangesti mind neile külla kutsuda, kuid ema, kes ei pidavat olema kõige parem kokk, hakkas kohe muretsema, et ta ei oska süüa teha ja kui mulle tema toit ei maitse, siis ma hakkan tema tütresse halvasti suhtuma. Palusin Jingil siis talle selgitada, et ma ei õpeta ju teda ja isegi kui õpetaksin, poleks tema ema kokkamisoskusel ja Jingi hinnetel mingit seost. Igatahes olen ma väga huviline ja loodan ikka, et ta ema leebub ja ma saan neile külla minna ja näha, kuidas siis hiina peres elakse. Jing uuris, mis toit mulle maitseb ja kas ma koduseid pelmeene söön. Neid nimelt oskab ta ema päris hästi teha. Ütlesin, et muidugi söön, et ärgu toidu pärast muretsegu. Aga ka tema ema hirmust võib aru saada, sest kui ta on 20 aastat kodus isutnud ja mitte kunagi välismaalasega suhelnud, siis ei oska ta sellest kõigest muidugi midagi arvata.
Rääkisime erinevatel teemadel, Jingi huvitas, kuidas Läänes abielu ja boifrendidega on. Ma siis rääkisin, et tihtipeale elatakse vabalt koos ja saadakse lapsi ja siis minnakse lahku. Tema oli sellest üsna kohkunud. Temale ei luba vanemad enne abiellumist loomulikult mingit boifrendi, kooselust rääkimata. Aga paljud noored otsivad meeleheitlikult boi- või göörlfrendi, sest nad tunnevad kõik ennast jube üksikuna, sest on peamiselt üksikud lapsed, ilma õdede-vendadeta ning vanemate ja kogu suguseltsi pideva järelvalve ja kontrolli all. Hiinlased arvavad, et kui on abielu, küll siis tuleb ka armastus aja jooksul, kui õpid inimest tundma ja harjud temaga. Läänes jälle arvatakse, et abielu ja rutiin tapab armastuse... Ta kurtis ka, et ta ema püüab kõigest väest, et head sööki teha ja siis küsib isa käest, kuidas maitses, lootes kiita saada, kuid isa ütleb, et toit oli keskmine ja kõlbas kah. Loomulikut ei räägi ta vanemad ka armastusest. Hiinlased tühje sõnu tuulde ei loobi, partner peab tegudest aru saama, kas teine armastab ja hoolib või mitte. Ja veel kurtis Jing (nagu mitmed teisedki hiina naised seda rääkinud on), et hiina mehed ei ole üldse romantilised ja ei räägi ilusaid sõnu nii nagu lääne mehed. Ja kohe sinna otsa küsis minult, et kas ma ei tahaks endale leida hiina meest. Hahaha! Naersin ja ütlesin, hoolikalt sõnu valides, et mitte rassistina näida, et hiina mehed ei tundu mulle sugugi atraktiivsed... :D
Tema vanavanemad elavad Luoyangis, see on linn Henani provintsi põhjaosas Shaolini mägede ja templite läheduses. Jing kurtis, et alati, kui ta vanavanemate juurde läheb, saab ta nahale allergilise lööbe sealsest veest. Et peab seetõttu hotellis olema, hotelli vesi on ok, aga vanavanemate kodus teistsugune. Ütlesin, et plaanin ka jaanuaris Shaolini minna, et mul sõbrad tulevad külla siis ja tema võib ka meiega kaasa tulla, kui tahab, eriti kui ta seda kanti tunneb. Jing sattus selles võimalusest suisa ekstaasi. Siis rahunes maha ja ütles, et kindlasti, kui ta vanemad lubavad. Tuletan siinkohal meelde, et ta on 19- või 20-aastane.
Jing tahaks kangsti minna näiteks Londonisse õppima, aga ta vanematel pole nii palju raha. Ütlesin talle, et ilma stipendiumita, kõike ise finantseerides, on see tõesti ülimalt kallis.
Leppisime siis kokku, et järgmiseks korraks kirjutan talle mingi jutukese hiina keeles hobide teemal ja siis räägime ka sellest. Ütlesin talle ka, et otsigu mõni hiina keele õpik, näiteks hiina koolide algklassidele, kus on piisavalt lihtne keel, millest mina ka aru saaksin ja siis selle põhjal võime edasi minna. Tegelikult jäi mul Eestisse maha üks üsna hea paljundatud hiina keele õpik välismaalastele, aga see ei mahtunud enam kohvrisse. Inglise keele õppimise osas lubas ta kaasa võtta oma raamatupidamise teemalised sõnad, mida on palju ja mis on keerulised ja mille kohta tuleb tal jõululaupäeval test, kus ta peab neid kõiki peast teadma. Lubasin talle, et näitan, kuidas kasutada assotsiatiivset mälu ja efekriivsemalt suurtes kogustes uusi sõnu õppida.
Jing on õudne lobamokk, eks siis järgmisel laupäeval näe, kas temast võiks ka asjalik keeleõpetaja tulla....
posted by Katrin at
7:52 PM
