Jälle turul

Täna hommikul läksin jälle turule. Ostsin pikki peenikesi rohelisi ube, tomateid, hiinakapsast, neid spetsiifilisi rohelisi lehti – mingi kohalik kapsasort, hiina keeles „cai xin” ja kuna mul oli juba ammu lihahimu (siiani on mu põhitoidus olnud hiina kapsas, cai xin ja nuudlid), siis ostsin ka ühe tüki sealiha, väikese pekiriba ja kamaraga. See küll rippus õues konksu otsas ja kärbsed lendlesid ta ümber, kuid liha oli värske ja koju jõudes praadisin ta korralikult läbi. Ma ei tahtnud mõelda, millel need kärbsed võisid istuda, enne kui nad lihale maandusid... Puhastest ja töötavatest külmlettidest võib siinmail ainult und näha.
Ostsin ka tüki kanafileed, mis oli jääs.

Kampuse kõrval müüvad samad näod iga päev kärudelt puuvilja. Käin alati ühe tädi juures ostmas mandarine ja banaane. Ütlesin talle, et töötan siin samas kampuses õpetajana, et tal ei tekiks kiusatust mind rahaga petta. Ta ütles, et teab seda. Ilmselt arutab kogu Kultuuri tänav, et mis imelikud välismaalased siin ülikoolis õpetavad. Ta märkas, et olin turul käinud, sest kilekotist paistis ümmargune moslemi leib. Küsis minu käest, mis too maksis kah. Igatahes on see väga sõbralik tädi.

Muide, kilo mandariine ja neli banaani maksis kokku 3,50. Seega tädi ei petnud mind ja elu Henani provintsis on tõesti odav.

Kultuuri tänava avaturu lähedal müüs üks moslem leiba. Või õigemini on see sai, selline ümmargune kollane pannkooki või paksu pitsapõhja meenutav lätakas. See küpseb puusöega täidetud tünnikujulise ahju siseseinte küljes, nii et selle saia põhja küljes on alati väikesed söetükid. Moslem ise kandis peas valget tübeteika ja kokamütsi ristsugutist. Kui ma talle ligi astusin, et küsida, mis maksab saiapäts, oli ta nii kohkunud, et tardus paigale ja soigus vabisedes” Laowai...” Kui minu ees oleks maandunud lendav taldrik ja sealt oleks väljunud üks roheline mehike, siis oleks minu reaktsioon võib-olla sarnane olnud. Aga no sel hetkel reageeris ta ilmselgelt üle. Selgus, et sai maksis ühe jüääni, ostsin siis ühe, et maitsta, missugune on moslemi leib. Vaatasin, kuidas ta seda oma tahmaste kätega ahjust koukis ja mõtlesin, et huvitav, kas mikrolained baktereid ikka tapavad. Kodus lasin saia mikrolaineahjust läbi ja alles siis maitsesin seda. See oli kergelt soolakas tavaline valge sai, aga isegi söödav, sest hiinlaste saiad on kõik ülemäära magusad.

Kui jutt juba söögiteemadele läks, siis mainin mõne sõnaga ka teisi pisikesi naudinguid siin. Mul on nimelt pakk kohvi, teen iga päev seda endale topsitäie. Kauaks seda ei jätku, aga mustadeks päevadeks on mul ka Nescafe olemas ;)) Õhtuti joon tihtipeale rohelist teed ja sinna kõrvale mekutan Martelli. Seda head kraami valan aga ainult 2 cl korraga, sest pudel on väike. Ma pole põhjalikult uurinud siinseid alkoholipoodide lette, kuid mulle tundub, et peaasjalikult müüakse seal ainult hiina viina, mis on üsna puskari maitsega. Ma pole miski viinasõber ka. Kui jälle kesklinna satun, siis uurin mõnesest sealsest alkoholipoest, kas neil ka mingeid välismaa märjukesi on.

Nii et elu Hiinas õpetab rõõmu tundma väikestest asjadest, mis kodus nii lihtsalt kättesaadavate ja tavapärastena tundusid.