Kõnevõistluse finaalid
Inglise keele osakonna juhataja Lily kutsus meid, st kõiki välismaalastest õpetajaid ühel reede pärastlõunal koosolekule. Teemaks oli Põhjakampuse majanduskooli tudengite kõnevõistluse finaal. Me pidime siis koostama 100 erinevat küsimust ikka neil samal kahel teemal ja neid siis finalistidele esitama. Iga tudengi kõne kohta pidime tegema ühe spetsiifilise, st tema konkreetset kõnet puudutava ja ühe üldise, kõne üldist teemat puudutava küsimuse. Mina, Judy, Connie ja Glory saime siis ülesande need küsimused koostada. Finaalis oli 100 tudengit, kellest omakorda 25 pääsevad siis lõplikku finaalide finaali. Ühel õhtul läksimegi siis neljakesi koos õhtust sööma ja seejärel sundusime rahulikku ja vaiksesse UBC Café’sse, et need küsimused välja mõelda. Mässasime selle kallal kokku kolm tundi, aga ühise ajurünnaku tulemusena saime asjaga ikka ühele poole.
Lily sõnul oli vaja veel lisaks koostada 25 spetsiifilist küsimust finalistide jaoks. Ta palus neid küsimusi koostada prohvessur Sharmal, aga tema keeldus sellest, valetades, et tal on nii palju tegemist. Ei tea küll, mis tegemist saab tal olla rohkem kui teistel õpetajatel? Naine teeb tal kodus nagunii kõik ette-taha ära. Ilmselt oli tema keeldumise põhjus selles, et ta peab end teistest paremaks, on ta ju esiteks prohvessur, teiseks kõrgest kastist mees ja kolmandaks on ta solvunud hiinlaste ja ülikooli peale, kes teda ja ta naist ilmselgelt vääriliselt ei hinda. Selle ülesande sai siis lõpuks endale kaela Wesley, kes on pehme ja ei oska kellelegi „ei” öelda. Hiljem kommenteerisime omavahel hindu vanamehe käitumist ja leidsime üksmeelselt, et ta on „an asshole”. Minul näiteks ei ole midagi väikese vabatahtliku töö vastu, kui seda kenasti palutakse ja piisava ajavaruga ette planeeritakse. Pealegi on see kõnevõistlus omamoodi fun.
Finaal toimus kolmel järjestikusel õhtul, iga kord 33 tudengit. Jagasime omavahel päevad ära, mina olin esmaspäeval koos Glory’ga, Connie oli teisipäeval koos prohvessur Sharmaga ja Judy oli Wesley’ga ametis kolmapäeval. Tegelikult käisin seal kohal ka teisipäeval, sest minu põhjakampuse tudengid palusid mul sinna tulla ja olla neile nö moraalseks toeks. Vastutustundliku õpetajana tegingi siis seda. Kuigi ma ei saa aru, mis tuge sai minust neil küll olla, sest istusin saalis pealtvaatajana, minu kord ei olnud ksimusi esitada.
Nagu ma juba varem mainisin, on hiina tudengitel probleeme hindude pehme pudikeelse aktsendiga inglise keelest aru saada, seega, kui prohvessur Sharma küsimusi esitas, ei saanud mitmed tudnegid neist lihtsalt aru. Korraldajad said kohe asjale pihta ja palusid edaspidi Connie’l mõlemad küsimused esitada, Sharma ülesandeks jäi siis hinnete panemine.
Finaalis esines ka Jing. Ta julges siiski kasutada minu kirjutatud kõneteksti, mis oli minu jaoks mõneti üllatav. Samuti oli ta end esinemise puhuks meikinud, asnedanud prillid kontaktläätsedega ja seljas kandis ta mingit imelikku halli ja inetut kuube, mis tema meelest oli muidugi ilus. See kuub oli puhevil ja alt kokku krousitud, nii et ta nägi selles välja nagu rase pandakaru. Tema esinejavälimusele see küll palju kaasa ei aidanud. Lisaks kõigele tegi tema ja paljud teised tudengid oma jutu illustreerimiseks imelikke raiuvaid käeliigutusi, tõstes käsivarsi vaheldumisi diagonaalis üles. See oli hiinlastest õpetajate nõudmine, järjekordne kultuurierinevus, need liigutused ei rõhutanud sugugi kõne olulisi kohti, vaid pigem tegid asja kunstlikuks ja naeruväärseks. Ütlesin hiljem Jingile ka, et esiteks, ärgu ta finaalis kandku enam seda halli koledat ürpi ja teiseks, ärgu tehku enam neid käeligutusi. Selle peale vastas ta mulle, et kui ta neid žeste ei tee, siis tema hiinlastest õpetajad „will kill me!”
Igatahes sai Jing üsna kõrged hinded ja pääses 25 lõpliku finalisti sekka. Tõenäoliselt ta ei võida, ta teab seda ise ka, aga lohutasin teda ikka, öeldes, et juba 25 parima hulka pääsemine on suur võit ja oluline kogemus tema jaoks.
Lily sõnul oli vaja veel lisaks koostada 25 spetsiifilist küsimust finalistide jaoks. Ta palus neid küsimusi koostada prohvessur Sharmal, aga tema keeldus sellest, valetades, et tal on nii palju tegemist. Ei tea küll, mis tegemist saab tal olla rohkem kui teistel õpetajatel? Naine teeb tal kodus nagunii kõik ette-taha ära. Ilmselt oli tema keeldumise põhjus selles, et ta peab end teistest paremaks, on ta ju esiteks prohvessur, teiseks kõrgest kastist mees ja kolmandaks on ta solvunud hiinlaste ja ülikooli peale, kes teda ja ta naist ilmselgelt vääriliselt ei hinda. Selle ülesande sai siis lõpuks endale kaela Wesley, kes on pehme ja ei oska kellelegi „ei” öelda. Hiljem kommenteerisime omavahel hindu vanamehe käitumist ja leidsime üksmeelselt, et ta on „an asshole”. Minul näiteks ei ole midagi väikese vabatahtliku töö vastu, kui seda kenasti palutakse ja piisava ajavaruga ette planeeritakse. Pealegi on see kõnevõistlus omamoodi fun.
Finaal toimus kolmel järjestikusel õhtul, iga kord 33 tudengit. Jagasime omavahel päevad ära, mina olin esmaspäeval koos Glory’ga, Connie oli teisipäeval koos prohvessur Sharmaga ja Judy oli Wesley’ga ametis kolmapäeval. Tegelikult käisin seal kohal ka teisipäeval, sest minu põhjakampuse tudengid palusid mul sinna tulla ja olla neile nö moraalseks toeks. Vastutustundliku õpetajana tegingi siis seda. Kuigi ma ei saa aru, mis tuge sai minust neil küll olla, sest istusin saalis pealtvaatajana, minu kord ei olnud ksimusi esitada.
Nagu ma juba varem mainisin, on hiina tudengitel probleeme hindude pehme pudikeelse aktsendiga inglise keelest aru saada, seega, kui prohvessur Sharma küsimusi esitas, ei saanud mitmed tudnegid neist lihtsalt aru. Korraldajad said kohe asjale pihta ja palusid edaspidi Connie’l mõlemad küsimused esitada, Sharma ülesandeks jäi siis hinnete panemine.
Finaalis esines ka Jing. Ta julges siiski kasutada minu kirjutatud kõneteksti, mis oli minu jaoks mõneti üllatav. Samuti oli ta end esinemise puhuks meikinud, asnedanud prillid kontaktläätsedega ja seljas kandis ta mingit imelikku halli ja inetut kuube, mis tema meelest oli muidugi ilus. See kuub oli puhevil ja alt kokku krousitud, nii et ta nägi selles välja nagu rase pandakaru. Tema esinejavälimusele see küll palju kaasa ei aidanud. Lisaks kõigele tegi tema ja paljud teised tudengid oma jutu illustreerimiseks imelikke raiuvaid käeliigutusi, tõstes käsivarsi vaheldumisi diagonaalis üles. See oli hiinlastest õpetajate nõudmine, järjekordne kultuurierinevus, need liigutused ei rõhutanud sugugi kõne olulisi kohti, vaid pigem tegid asja kunstlikuks ja naeruväärseks. Ütlesin hiljem Jingile ka, et esiteks, ärgu ta finaalis kandku enam seda halli koledat ürpi ja teiseks, ärgu tehku enam neid käeligutusi. Selle peale vastas ta mulle, et kui ta neid žeste ei tee, siis tema hiinlastest õpetajad „will kill me!”
Igatahes sai Jing üsna kõrged hinded ja pääses 25 lõpliku finalisti sekka. Tõenäoliselt ta ei võida, ta teab seda ise ka, aga lohutasin teda ikka, öeldes, et juba 25 parima hulka pääsemine on suur võit ja oluline kogemus tema jaoks.
posted by Katrin at
12:31 PM
