Hiina uus aasta
Lisaks muule füüsilisele ja keemilisele saastele on Hiina kõige suurema mürasaastega maa. Juba nädal aega tundub, et kogu Hiina on haaratud mingisse sõtta. Päev läbi kostavad plahvatused, taevasse lastakse rakette ja varahommikuti äratab mind paugutite kalašnikoviragin. Paugutamine läks lahti juba eelmisel nädalal, saavutas oma kulminatsiooni eelmisel nädalavahetusel, kui kuukalendri järgi saabus sea aasta. Nö uusaastaööl vaibus mürin, ragin ja paugutamine ainult mõneks tunniks, et siis uuesti enne koidikut alata. Igal tänavanurgal müüakse erinevat paukmaterjali, mida mehed ja poisikesed ostavad, et siis õhinaga sisehoovi või suisa tänavale üles seada mingi värviline pütt, millest purskub taevasse erivärvilisi rakette või mis teevad lihtsalt võimsa ja möödakäijaid ehmatava paugu, mille lööklaine paneb ümbruskonna autode signalisatsioonid undama. Nüüdseks on puhkusenädal läbi ja loodetavasti vaibuvad ka raketipaugud, kui hiinlased uuesti kõikehõlmavasse töhe sukelduvad.
Poodides müüdi hiinalikku uusaastaträni – igasuguseid punakuldseid ripatseid ja vanikuid, õnne toovaid uksesilte ja roosade põrsaste pilte. Küllap on iga hiina kodu neid täis.
Ülikool korraldas eelmisel laupäeval ZMD’s viibivatele välisõpetajatele lõunasöögi kohalikus 4-tärni Taevadraakoni hotellis. Meile oli kinni pandud restorani privaattuba suure ümmarguse lauaga. Välisõpetajatest olime siin ainult mina ja hindud, võõrustajad olid Wang Ke (ülikooli sekretär) ja veel üks aknest puretud näo ja rämeda häälega hiinlanna, kes õpetab inglise keelt. Nad ei pidanud end vajalikuks meile tutvustada, küllap hindudele jäigi nende nimi ja amet saladuseks. Mina teadsin, et teine neist on Wang Ke, sest tema hakkab mulle eraviisiliselt hiina keelt õpetama, olime sel teemal eelnevalt SMSe vahetanud. Mõlemad olid silmnähtavalt häiritud ja kohmetud välismaalaste juursviibimisest, nad rääkisid omavahel hiina keeles ja esitasid meile vaid suvalisi kontekstivabu küsimusi. Mõlemal oli laps kaasas, mis täitis nende aja ja päästis neid meiega suhtlemast. Kui hindud deklareerisid, et nad on taimetoitlased, laskusid hiinlased pikka arutellu erinevate teenindajatega, et mida siis me süüa võiksime. Meie käest meie eelistusi ja soove küsida nad ei tihanud. Situatsioon oli üsnagi awkward.
Lõpuks siis toodi lauale mitmeid juurviljaroogi, mida me siis nokkisime. Wang Ke kutsus mind järgmise päeva lõunaks enda juurde uusaasta lõunasöögile. Leidsin, et hindude juresolekul (neile võis see tulla üllatusena) on see veidi ebaviisakas, aga mis teha, olen juba kogenud, et taktitunne ja viisakus on paljudele hiinlastele tundmatud kategooriad.
Järgmisel päeval suundusin siis Wang Ke juurde. Ta elab kesklinnas väikeses korteris koos oma mehe, esimeses klassi käiva tütre ja mehevanematega. Korter on väike, räpasevõitu ja täiskuhjatud igasugu karpe ja kilekotinutsakuid. Kodus majandab ämm, kes teeb ka kogu perele süüa. Wang Ke mees töötab politseinikuna, seega nemad ei ole keksmisest rikkam näidisperekond, vaid pigem „tavalised” hiinlased, arvata võib, et politseiniku ja sekretäri palgad ei ole väga suured. Ämm oli siis vastukaaluks eelmise päeva kapsalehtedele keskendunud „sisulisemale” toidule, laual oli kahte sorti praetud kala, praetud krevetid, kummised mereloomad paprikaga, suitsutatud-küpsetatud metsjänes ja kodused pelmeenid lambalihaga. Lõunasöök serveeriti elutuppa madalale diivanilauale, mille klaasist lauaplaat oli kaetud erineva vanusega rasvaplekkidega. Siin majas elavad lihtsad inimesed, kes välismaa külalise ees juba peenutsema ei hakka. Kui palusin Ke’l tuua miski alus krevetinahkade ja kalakontide jaoks, siis ütles ta, et pangu ma need lihtsalt laua peale. Nujah, mis mul üle jäi. Nad on kõik maalt pärit, esimese põlve linlased, seega sõid nad matsutades, pudistades ja sülitades.
Diivani seljatoele olid toetatud erinevad raamitud fotod nende perekonnast, seal oli ka Ke äi, kes oli noorena olnud miski sõdur, igatahes poseeris ta pildil samblarohelises vormis, peas punase viisnurgaga nokats.
Ke ise võib olla nii kolmekümnendates aastates, keemiliste lokkidega ja meeldiva näoga naine. Hiina mõistes võib ta olla isegi täitsa ilus, sest hiina naiseilu ideaal eeldab väikest suud ja nina ja suuri silmi. Tõsi küll, tema silmad väga suured ei ole, kuid kokkuvõttes on ta siiski üsna kenake. Ka tema mees, politseinik, kes pidi päeval tööl olema, oli pildi peal täitsa kobe, avala näoga, veidi ülekaaluline noor mees. Tütar on neil ka täitsa kena välja kukkunud.
Ke lõpetas ise 1992. aastal sama ülikooli inglise filoloogia eriala, kuid õpetajana pole ta päevagi töötanud, vaid asus kohe pärast lõpetamist samasse ülikooli sekretärina tööle. Ta teeb seda tööd juba 15 aastat ja pole sellest tüdinud, ütleb hoopis, et see meeldib talle ja tudengitega tegeleda on tore. Tema õpingute ajal siin muidugi mingeid välismaa õpetajaid polnud, nii et tema inglise keel on üsnagi roostes, pole ta seda ju 15 aastat praktiseerinud. Tema huvi mind õpetada olekski siis see, et vastutasuks saab ta lihtsalt inglise keeles rääkida ja kui ta oma tütre kaasa võtab, siis ehk jääb talle ka mingi inglis külge. Ta oli väga innukas ja arvas, et me võiksime suisa kaks või kolm korda nädalas õhtuti pärast tööd keeleõppega tegeleda. No eks siis näe, kuidas minu uue semestri tunniplaan välja nägema hakkab, igatahes pidime alustama oma õpingutega järgmisel nädalal. Ta oli koolivaheajal käinud Pekingis ja ostnud võõrkeelsete raamatute poest mõned hiina keele õpikud välismaalastele. Sirvisin neid veidi ja leidsin, et need on grammatika ja sõnavara poolest liiga lihtsad, kuid eks olulisem ongi pigem kõnepraktika. Eks siis näis, kuidas meil see keeleõpe temaga välja kukub.
Poodides müüdi hiinalikku uusaastaträni – igasuguseid punakuldseid ripatseid ja vanikuid, õnne toovaid uksesilte ja roosade põrsaste pilte. Küllap on iga hiina kodu neid täis.
Ülikool korraldas eelmisel laupäeval ZMD’s viibivatele välisõpetajatele lõunasöögi kohalikus 4-tärni Taevadraakoni hotellis. Meile oli kinni pandud restorani privaattuba suure ümmarguse lauaga. Välisõpetajatest olime siin ainult mina ja hindud, võõrustajad olid Wang Ke (ülikooli sekretär) ja veel üks aknest puretud näo ja rämeda häälega hiinlanna, kes õpetab inglise keelt. Nad ei pidanud end vajalikuks meile tutvustada, küllap hindudele jäigi nende nimi ja amet saladuseks. Mina teadsin, et teine neist on Wang Ke, sest tema hakkab mulle eraviisiliselt hiina keelt õpetama, olime sel teemal eelnevalt SMSe vahetanud. Mõlemad olid silmnähtavalt häiritud ja kohmetud välismaalaste juursviibimisest, nad rääkisid omavahel hiina keeles ja esitasid meile vaid suvalisi kontekstivabu küsimusi. Mõlemal oli laps kaasas, mis täitis nende aja ja päästis neid meiega suhtlemast. Kui hindud deklareerisid, et nad on taimetoitlased, laskusid hiinlased pikka arutellu erinevate teenindajatega, et mida siis me süüa võiksime. Meie käest meie eelistusi ja soove küsida nad ei tihanud. Situatsioon oli üsnagi awkward.
Lõpuks siis toodi lauale mitmeid juurviljaroogi, mida me siis nokkisime. Wang Ke kutsus mind järgmise päeva lõunaks enda juurde uusaasta lõunasöögile. Leidsin, et hindude juresolekul (neile võis see tulla üllatusena) on see veidi ebaviisakas, aga mis teha, olen juba kogenud, et taktitunne ja viisakus on paljudele hiinlastele tundmatud kategooriad.
Järgmisel päeval suundusin siis Wang Ke juurde. Ta elab kesklinnas väikeses korteris koos oma mehe, esimeses klassi käiva tütre ja mehevanematega. Korter on väike, räpasevõitu ja täiskuhjatud igasugu karpe ja kilekotinutsakuid. Kodus majandab ämm, kes teeb ka kogu perele süüa. Wang Ke mees töötab politseinikuna, seega nemad ei ole keksmisest rikkam näidisperekond, vaid pigem „tavalised” hiinlased, arvata võib, et politseiniku ja sekretäri palgad ei ole väga suured. Ämm oli siis vastukaaluks eelmise päeva kapsalehtedele keskendunud „sisulisemale” toidule, laual oli kahte sorti praetud kala, praetud krevetid, kummised mereloomad paprikaga, suitsutatud-küpsetatud metsjänes ja kodused pelmeenid lambalihaga. Lõunasöök serveeriti elutuppa madalale diivanilauale, mille klaasist lauaplaat oli kaetud erineva vanusega rasvaplekkidega. Siin majas elavad lihtsad inimesed, kes välismaa külalise ees juba peenutsema ei hakka. Kui palusin Ke’l tuua miski alus krevetinahkade ja kalakontide jaoks, siis ütles ta, et pangu ma need lihtsalt laua peale. Nujah, mis mul üle jäi. Nad on kõik maalt pärit, esimese põlve linlased, seega sõid nad matsutades, pudistades ja sülitades.
Diivani seljatoele olid toetatud erinevad raamitud fotod nende perekonnast, seal oli ka Ke äi, kes oli noorena olnud miski sõdur, igatahes poseeris ta pildil samblarohelises vormis, peas punase viisnurgaga nokats.
Ke ise võib olla nii kolmekümnendates aastates, keemiliste lokkidega ja meeldiva näoga naine. Hiina mõistes võib ta olla isegi täitsa ilus, sest hiina naiseilu ideaal eeldab väikest suud ja nina ja suuri silmi. Tõsi küll, tema silmad väga suured ei ole, kuid kokkuvõttes on ta siiski üsna kenake. Ka tema mees, politseinik, kes pidi päeval tööl olema, oli pildi peal täitsa kobe, avala näoga, veidi ülekaaluline noor mees. Tütar on neil ka täitsa kena välja kukkunud.
Ke lõpetas ise 1992. aastal sama ülikooli inglise filoloogia eriala, kuid õpetajana pole ta päevagi töötanud, vaid asus kohe pärast lõpetamist samasse ülikooli sekretärina tööle. Ta teeb seda tööd juba 15 aastat ja pole sellest tüdinud, ütleb hoopis, et see meeldib talle ja tudengitega tegeleda on tore. Tema õpingute ajal siin muidugi mingeid välismaa õpetajaid polnud, nii et tema inglise keel on üsnagi roostes, pole ta seda ju 15 aastat praktiseerinud. Tema huvi mind õpetada olekski siis see, et vastutasuks saab ta lihtsalt inglise keeles rääkida ja kui ta oma tütre kaasa võtab, siis ehk jääb talle ka mingi inglis külge. Ta oli väga innukas ja arvas, et me võiksime suisa kaks või kolm korda nädalas õhtuti pärast tööd keeleõppega tegeleda. No eks siis näe, kuidas minu uue semestri tunniplaan välja nägema hakkab, igatahes pidime alustama oma õpingutega järgmisel nädalal. Ta oli koolivaheajal käinud Pekingis ja ostnud võõrkeelsete raamatute poest mõned hiina keele õpikud välismaalastele. Sirvisin neid veidi ja leidsin, et need on grammatika ja sõnavara poolest liiga lihtsad, kuid eks olulisem ongi pigem kõnepraktika. Eks siis näis, kuidas meil see keeleõpe temaga välja kukub.
posted by Katrin at
5:36 PM
